Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Rahvastikuminister Riina Solman kirjutab sammudest, mis tuleks ette võtta, et Eestis rahvastikukriisi leevendada.

Järgneb Riina Solmani arvamuslugu:

Tänavu möödub 15. aastat artiklist, milles professor Rein Taagepera kirjeldas Eesti rahvastikukriisi kui „demograafilist vetsupotti“. Ilmekas kujund elab veel tänagi tugeva kujundina Eesti inimeste mälus. Aasta tagasi ametisse astunud valitsus on viimase kümnendi esimene, mille koosseisus on taas ka rahvastikuministri ametikoht, millel  lasub otsene vastutus rahvastikupoliitika kujundamise eest. Eelnevad valitsused on küll astunud aja jooksul samme, et rahvastikukriisi leevenda, kuid on selge, et rahvastikuküsimustes suurema edu saavutamiseks läheb vaja süsteemset ja järjepidevat poliitikat.

Varasemalt on ametis olnud palju märkimisväärseid rahvastikuministreid, näiteks Paul-Eerik Rummo, Andra Veidemann, viimati Urve Palo. On kahju, et nad ei saanud oma ametis tehtut järjepidevalt järgmisele rahvastikuministrile edasi anda, sest ainult järjepidev ja süsteemne rahvastikuprotsessidega tegelemine tagab meie rahva, keele ja kultuuri püsimise. Eelkõige nõuab see lastega perede turvatunde hoidmist ja suurendamist, aga väljakutseid on teisigi.

Taasiseseisvunud Eesti on olnud paljuski edulugu – oleme osa Euroopast ning meie inimeste heaolu ja elatustase on kiiresti kasvanud. Samas on sellel edulool ka varjukülgi. Oleme kaotanud kümneid tuhandeid tublisid ja töökaid kaasmaalasi teistele riikidele. Ühtlasi on Eestisse viimase kolme aastaga lisandunud terve Rakvere linna jagu teisest rahvusest sisserändajaid ning eestlaste osakaal rahvastikus väheneb. Eesti peredesse sünnib endiselt vähem lapsi, kui suurem osa peredest ise sooviks. Rahvastik ja teenused koonduvad järjest enam Tallinna ja Tartu piirkonda ning ülejäänud alad tühjenevad. Kõik need on tõsised probleemid, mis ootavad lahendamist.

Äsja lõppenud eriolukord on toonud omaltpoolt kaasa uued väljakutsed. Hetkel on peamiseks rahvastikupoliitika küsimuseks, kuidas elada koroonakriis üle nii, et meie perede heaolu ja kindlustunne säiliks, sündimus ei väheneks ning ei tekiks uut väljarände lainet nagu 2008. aasta kriisi ajal. Vastus sellele küsimusele on seotud eelkõige majandusliku toimetulekuga.

Rasketel aegadel on kõige olulisem perede turvatunne ja kindlus, et olemasolevate kohustustega tullakse toime ilma vaesusesse langemata. Seega oleme rahvastikuministri ametkonna poolt välja töötamas peredele suunatud kriisimeetmete paketti. Esimese pääsukesena jõustus vanemahüvitiste süsteemi muudatus, mille tulemusena saavad emad järjestikuste laste sünni puhul vanema- ja sünnitushüvitise vahe väljamakse kätte kohe lapse sünni järel, mitte koos esimese vanemahüvitise maksega. Nii ei teki lapsega kodus oleva ema tuludes kuni viiekuulist pausi, mis on oluline just praegusel keerulisel ajal.

Vanemahüvitise reegleid on lähiajal plaanis veelgi muuta, seal hulgas nii, et kriisi tõttu kaotatud sissetulek ei vähendaks aasta lõpus ja järgmisel aastal sündivate laste eest saadavat vanemahüvitist, et vältida sündide edasilükkamist. Soovime veelgi parandada ka väikese vanusevahega lapsi kasvatavate perede olukorda. Võimalus saada järgmise lapse eest sama suurt vanemahüvitist nagu määrati eelneva lapsega, kehtiks tulevikus senise kahe ja poole aastase sünnivahemiku asemel kolme aasta jooksul. See tagab kindlustunde perelisa planeerimiseks ka neile, kes kasutavad lapsehoolduspuhkust kogu pikkuses ehk kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Lisaks kiirendame elatisabi maksmist kolme kuu võrra ning soovime tagada perenõustamise kättesaadavuse. Need on ainult kiireloomulisem osa meetmetest, mida oleme kavandanud uue perepoliitika visiooni väljatöötamise raames.

Peremeetmete kriisipaketi üheks osaks on ka päris uus meede – perede tugilaen. Tugilaenu eesmärk on pakkuda kriisi ja selle järelmõjude ajaks riigipoolset tuge neile peredele, kelle sissetulek on kriisi tõttu oluliselt vähenenud. See oleks täiendavaks võimaluseks tööturumeetmete kõrval, et raske aeg üle elada. Mõeldud on see just neile inimestele, kes on enne kriisi oma kohustustega kenasti toime tulnud ning vajavad kala asemel õnge.

Rahvastikupoliitikas kehtib lihtne põhimõte – see ei tohi paigal tammuda. Olemasolevaid meetmeid tuleb järjepidevalt edasi arendada, sest vastasel juhul ei saavuta need soovitud mõju. Seda põhimõtet on Isamaa hoidnud kõigis koalitsioonides. Olgu selleks siis vanemapalga kehtestamine 2000ndate alguses või lastetoetuste hüppeline tõus, mille viisime ellu 3 aasta eest. Kolmanda ja enama lapse toetuse ellu kutsumine tõi juurde keskmiselt 600 lisasündi aastas. Pered on uuringute põhjal soovinud rohkem lapsi kui täna keskmiselt saadakse, mistõttu on riigi tugi perede turvatunde tõstmisel olnud oluline tegur – peame aitama riigina peredel oma ideaale täita! Oluline edasiminek perede kindlustunde suurendamisel on olnud ka hiljutine suurperede kodutoetuse ülempiiri tõstmine kaheksalt tuhandelt kümnele tuhandele eurole.

Kuid rahvastikuministri vastutusalasse ei kuulu ainult perepoliitika. Olulist rolli Eesti kestlikkuse tagamisel mängib ka kodanikuühiskond, mis on riigi üks olulisemaid partnereid meie ühiskonna turvatunde suurendamisel. Seetõttu oleme seisnud ka selle eest, et meie lasterikkad pered ning nende esindusorganisatsioonid oleksid toetatud. Hasartmängumaksust rahastatava taotlusvooru „Peresõbralik ja lasterikas Eesti“ raames võimaldati mitmetele organisatsioonidele kokku 800 000 eurot toetust, et viia ellu lastega peredele suunatud tegevusi.

Kodanikuühiskond peab olema tugev ja tegus igas Eestimaa nurgas. Selleks, et tegevus ei koonduks ainult Harjumaale on Kodanikuühiskonna Sihtkapitali töökohad alates augustist viidud Viljandisse ning erinevate taotlusvoorudega suurendame sihtkapitali mõju kõigis Eesti piirkondades. Kriisi tingimusteks oleme välja tulnud ka toetusmeetmega, mis soodustaks kodanikuühenduste innovaatilisi lahendusi ja suurendaks valmidust pakkuda kogukondadele kriisijärgselt uudseid võimalusi. Nii saab meie tublide kodanikuühiskonna eestvedajate initsiatiiv paremat rakendust kohaliku elu edendamisel.

Üheks oluliseks kogukondliku tegevuse osaks on kahtlemata ka kirikud ja kogudused oma üle-eestilise võrgustikuga. Seetõttu tuli kriisi negatiivseid mõjusid ka selles osas ennetada. Kriisimeetmete raames saavad kogudused tuge abivajajatega seotud sotsiaalsete tegevuste jätkamiseks ja oma digivõimekuse tõstmiseks. Eriolukorra liikumispiirangute tõttu tuli muu hulgas kiiresti organiseerida jumalateenistuste ülekandmine televisioonis ja leida ka selleks vajalikud ressursid.

Kaasaegses maailmas ei ole kogukonnad ainult riigisisesed. Väliseesti kogukonna paremaks kaasamiseks oleme ellu kutsunud Ülemaailmse eestluse koostöökogu, mis tegeleb kõikjal maailmas elavate eestlaste esindajatega sideme hoidmise ja väliskogukondade huvide kaitsmisega. Seejuures töötame ka Üleilmse eestluse programmiga, millega kaudu toetatakse juba aastaid eesti keele ja kultuuri hoidmist võõrsil, samuti Eestisse tagasipöördumist.

Liigume jõudsalt ka selles suunas, et võimalikult palju ametlikku asjaajamist saaks teha interneti vahendusel. Aasta algusest käivitus uus innovaatiline e-rahvastikuregister, kus saab e-teenusena registreerida lapse sünni, muuta enda elukohta, teha nime sobivuse päringuid ning muid olulisi toiminguid, sh uurida meie hulgast lahkunute kohta.

Oleme jõudnud alustada juba ka eelpool mainitud, aga ka teisi olulisi rahvastikuküsimusi hõlmava, süsteemse ja hästi sihistatud rahvastikupoliitika strateegia koostamist, et kiiremini eesmärkide poole liikuda. Kava kohaselt peakski Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2030 juba hiljemalt aasta lõpuks kaante vahele saama, et tagada terves riigis ühene arusaamine nii rahvastikupoliitika eesmärkidest kui ka nende saavutamiseks vajalikest tegevustest.

Lõpetuseks meenutan veelkord Taagepera 15 aasta tagust artiklit, kus ta kirjutas murest rahvastiku pärast nii: „On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.“ Tänase koalitsiooni otsus luua rahvastikupoliitika eest vastutav ministriportfell ei sündinud niivõrd meeleheitest, kui ikka meelekindlusest – teadmisest, et kui me ei alusta süsteemselt rahvastikuküsimustega tegelemisest, jäävad eestlased kaotajaks. Kui me astume järjepidevalt ja iga päev samme selle nimel, et suurendada Eesti perede turvatunnet ning võimestada meie kodanikuühiskonda nii kodu- kui välismaal, siis on meil võimalik tagada eestluse säilimine läbi aegade.

Kommentaarid

Viimased uudised