Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Foto: Erik Peinar/riigikogu

Äsja käis haridusminister Mailis Reps (Keskerakond) välja oma arust „geniaalse” idee – muuta lasteaed kõikidele lastele alates kolmandast eluaastast kohustuslikuks. Need vanemad, kes oma kolmeseid kodus kasvatada eelistavad, peavad Repsi kava järgi oma lapsi kord nädalas sotsiaal- ja meditsiinitöötajale ette näitamas käima.

Uurisime Kagu-Eesti riigikogulastelt, mida nemad sellest plaanist arvavad. Kõik vastanud andsid Repsi ideele hävitava hinnangu.

Küsimused olid järgmised:

1. Mida arvate Mailis Repsi plaanist muuta lasteaed alates kolmandast eluaastast kohustuslikuks? Ehk siis kas lasteaed peaks olema Teie arvates kohustuslik või mitte; kui jah, siis mitmendast eluaastast, ning miks?

2. Mille veel võiks Eestis kohustuslikuks muuta? Kas näiteks ka töölkäimise? Praegu istuvad paljud naised lastega kuni nende kolmeaastaseks saamiseni kodus. Kas neid ei võiks samuti kohustuslikus korras tööle suunata ning keeldujaid korra nädalas sotsiaaltöötaja ning meditsiinitöötaja poolt kontrollida? Miks/miks mitte?

Vastused saabumise järjekorras:

Meelis Mälberg (Reformierakond): Kõike ei saa korraldada käsu ja keelu vormis. Mina soovin jätkuvalt elada riigis, kus inimesed mõtlevad eelkõige oma peaga. Ise otsustad ja ise ka vastutad.

Millist probleemi me lahendame lasteaia kohustuslikuks muutmisega? Üle 90% lastest käib lasteaias. Põhjuseid, miks ülejäänud lapsed lasteaias ei käi, on väga erinevad. Mõnel perel ei sobi see logistiliselt, mõni pere lihtsalt otsustab, et soovib oma lapsi kooli tulekuni kodus õpetada ja kasvatada. Ja mõnele lapsele lihtsalt ei sobi lastead. Tegemist on ikkagi nii väikeste lastega, nende heaolu peab säilima ning lapse individuaalsusega tuleb arvestada. Murekohtaks on lapsed, kes jäävad lasteaiast eemale sotsiaalsetel põhjustel. Aga siin tuleks läheneda individuaalselt.

Mina ja minu vennad ei ole päevagi lasteaias käinud. Nii vahvat lapsepõlve, kui oli meil koos vanavanematega, julgen soovida igale lapsele.

Tööl käimise kohustuslikuks muutmine on veel jaburam. Mis üldse tähendab „tööl käimine”? Tänapäeval on töö iseloom palju muutunud, paljud inimesed ei tööta kellast-kellani, paljudel ei ole enam kindlat töö tegemise kohta. Tehakse seda, mida vaja teha just seal, kus vaja ja just siis kui vaja. Mõni inimene võibki „tööl käia”, aga kas sellel ka tulemust on? Olen nõus, et tööd tegemata ei peaks olema võimalik lahedalt ära elada.

Uno Kaskpeit (EKRE): 1. See on väga populistlik ja mitte eriti tark mõte kuue lapse emalt, kelle mõte töötab mõnikord uute ideede tootmisel kui arvutil. Kiired mõtted pole aga tihti läbimõeldud. On tunda keskerakondlikku populistlikku tõmblemist.

Kui rääkida tõsiselt ja konservatiivselt, esindan ma just nimelt seda parteid ja poliitilist voolu, siis lapsed ei ole teps mitte riigi omand, et neilt ja nende vanematelt midagi sunniviisiliselt nõuda. Meil peaks peale punarežiimi kukutamist 1991. aastal siiski kehtima isikuvabadused, ehkki näib, et poolsotsialistlik mõttelaad pole kuskile kadunud. Isegi padufeminiseerunud ja poliitkorrektsusest pakatavas Soome vabariigis ei ole kehtestatud lasteaiakohustust. Laps vajab üliväga pereks kasvamise tunnet ja seda saab ta vaid kodunt. Kui vanemate majanduslik olukord seda ei võimalda või pole vanavanemaid, kes aitaks, siis on muidugi lasteaed paratamatu, kuid seegi on valik. On ju veel võimalik palgata hoidja ja kasutada lastehoidu. Kuskil 5. eluaastast võiks mõelda, kas laps läheb lasteaeda või eelkooli. Kui ta tahab osaleda eliitkoolis, siis on juba hea hakata teda harjutama konkurentsiga ja vastavalt õpetama. Kui laps läheb tavakooli, pole sedagi tihti vaja, sest kõik oleneb, kui tublid on vanemad – ka kodus saab lugemise ja arvutamise alused selgeks. Kui me saadame lapsed kohustuslikult sõime ja lasteaeda, hävitame nii mõnegi õrnema lapse psüühika, kes seda ei soovi; samuti kaob vanemlik vastutus ja lapsed nö riigistatakse. Ei saa sellega päri olla ja ka EKRE Haridustoimkond ei kiida seda plaani. Lisaks näitab praktika, et talvel on laps enamasti ühe nädala lasteaias ja siis jälle kaks nädalat haige ning kodune, sest lasteaias liigub viirusi palju. Nagunii pole siis lasteaiast abi.

2. Mitte mingil juhul ei tohiks suunata tööle emasid, kellel on võimalik sellel lastele olulisel ajal nendega koos olla ja neile eluteeks väärtuslik hool anda. Vastupidi – me peame nii emadust kui ka isadust riiklikult kiitma ja tunnustama, senisest tunduvalt enam. Kontrollima peaks seda siis, kui naabrid või kogukond märkab neid emasid ja peresid, kellel on probleeme alkoholi või mõnuainetega ning lapsed on ilma hooleta jäetud. Korralikke inimesi see ei puuduta.

Vanasti saadeti sundtöödele ka tööpõlgurid ja alkohoolikud, narkomaaniat vanasti eriti ei teatud, kuid nüüdsel liberalismi ajajärgul seda muidugi ei tehta. Alles siis, kui isik paneb toime kuriteo ja läheb lihtsalt nelja seina vahele istuma.

Lõpetaksin konservatiivse filosoofi Scrutoni sõnadega – me ei saa pöörata tagasi neid asju, mis kaasajal juba hävinenud, kuid me saame ja peame kaitsma neid väärtusi, mis veel ühiskonnas alles on, nagu näiteks naiste ilu, naiselikkus ja emadus.

Priit Sibul (Isamaa): 1. Perekonnad on laste esmased kasvatajad ja vastutajad. Kahjuks ei saa paljud sellest aru ning perekonna toetamise asemel luuakse pidevalt meetmeid, mis neid nõrgendavad ning perede ülesanded ühiskonnale delegeerivad. See on
sotsialistlik lähenemine, mida minul ei ole võimalik kuidagi toetada.

Loomulikult on perekondasid, kellel on laste kasvatamisel abi tarvis ning kahjuks on meie väikeses riigis ka lapsi, kes n.ö kaduma lähevad ning avastatakse alles koolis või vahetult enne seda. On vanemaid, kel endal piisavalt palju probleeme ning nende kõrvalt lastega piisavaks tegelemiseks aega ja oskusi ei jagu. Sellistel puhkudel tuleb vanemaid ja neid lapsi aidata, et nende võimalused ühiskonnas oleksid nende võimete kohased. Ja lapsed peavad saama oma andeid ja huvisid arendada ka siis, kui vanematel oskustest, tahtest või tähelepanust puudu jääb. Just probleemide ja konkreetsete perede põhist lähenemist pean ma võimalikuks ja mõistlikuks.
Taaskord millegi üleriigiliseks, üleüldiseks ja/või kohustuslikuks
kuulutamine on nagu hoogtööpäevak kusagilt varasemast ajastust. Lasteaed
ei pea kindlasti olema kohustuslik. Peredel peab olema võimalik oma lapsi
kasvatada oma eelistusi ja tõekspidamisi arvesse võttes ja ülejäänud
ühiskond peab sellesse sekkuma nii vähe kui võimalik ja nõnda palju kui
vajalik.

2. Tark ja mõistlik inimene suudab oma elu ise parimal viisil korraldada. Mida vähem ühiskond üksikinimese ellu sekkub, seda mõistlikum on. Mina pean ideaalseks ühiskonnakorda, kus üksikinimene saab korraldada oma elu vastavalt oma tõekspidamistele ja nägemusele. Riigis peavad olema asjad korraldatud nõnda, et inimesed sooviksid ise hakkama saada. Et tööl käimine, mis aitab tagada iseseisva toimetuleku, peab olema eelistatud toetuste saamisele. Kui midagi muuta ja ümberkorraldada, siis ennekõike seda, et töövõimelistel inimestel oleks põhjust eelistada töötamist toetustele. Millegi sunniviisiliseks muutmine ei aita kahjuks mõistlikele lahendustele kuidagi kaasa. Inimeste probleemid ja võimalused on väga erinevad ning neid on ühtses süsteemis võimatu arvesse võtta. Kuna meid on nõnda vähe, siis on võimalik läheneda ka küllalt individuaalselt, et saaksime parima tulemuse.

Kommentaarid

Viimased uudised