Arvamus: Kas linnapea tohib käituda nagu uulitsapoiss?
Avaldatud: 14 oktoober, 2017
Kolumnist Irja Tähismaa arutleb, kas linnapea tohib käituda nagu uulitsapoiss või peab jääma viisakaks ja väärikaks kõigi linnakodanike suhtes.
—-
Mind ajendas kirjutama Võru sotsist linnapea Anti Allase abikaasa, ajakirjanik Elina Allase kiri oma tuttavatele, kus ta sõimas oma mehe poliitilisi konkurente, Võru volikogu IRLi kuuluvaid opositsionääre „kuritegelikuks bandeks”.
Naeratasin kibedalt, sest mul tuli kohe meelde see, kuidas Allase nimekirjas kandideeriv Silja Suija meie pere, eriti aga väikest, viieaastast Julia Eveliinat ehk Juulikest ründas. Juuli jäi nimelt paar nädalat tagasi haigeks, tal tõusis kõrge palavik ja tekkisid krambid. Kuna angelmani sündroomiga lastele on krambid eluohtlikud, siis valvasime ööd kui päevad tema voodi kõrval ja olime nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnatud. Kuna olen oma muret Juuli tervise pärast ka varem sõpradega jaganud, siis kirjutasin tema haigusest Facebookis, lisades Juuli pildi. Selle sama lapsest rääkiva postituse all hakkas Silja Suija, kes sel ajal veel mu sõprade hulka kuulus, Juuli üle irvitama, pakkudes välja, et Juuli rehabilitatsiooni kulud võiks kinni maksta Inno eksnaine Ingrid. Olin juhtunust šokeeritud ning kirjutasin sellest kohe Anti Allasele, keda olin seni sõbraks pidanud. Palusin, et ta midagi ette võtaks, sest laste solvamine kampaania ajal ei ole ühelgi juhul õigustatud. Anti vastas mulle kõrgilt, et ju häirisid Siljat meie videod, kus me teda kui linnapead kritiseerisime, ja et tema hinnangul ei ole Silja minu last mitte kuidagi solvanud, isegi mitte solvata mõelnud. Kuna Anti kiitis Silja tegevuse heaks, siis muutus Silja ainult julgemaks ja jultunumaks. Mõne aja pärast irvitas ta juba Juuli krambihoogude üle ja heitis väikesele sügava puudega tüdrukule, kes vaatamata geneetiku süngele prognoosile juba vapralt voodi najal seisab, ette seda, et ta nagu Anti Allase lapsed põllul kartuleid ei võta ja selle asemel „abitult kärus lamab.”
Nüüd ei osanud ma enam midagi öelda, mul polnud lihtsalt sõnu. Kuna iga ema kohus on oma last kaitsta, siis ma seda asja niisama ei jätnud ja küsisin Antilt avalikult oma Facebooki küljel, mida ta nüüd asja kohta kostab. Tema oli ju mulle vandunud, et Silja EI OLE KUNAGI JUULIT SOLVANUD JA ISEGI MITTE SOLVATA MÕELNUD. Anti vastus oli kiire: ta blokeeris mind Facebookis ära.
Olin löödud. Kui veel Võrumaa Teatajas reporterina töötasin, siis avaldas mulle enne eelmisi valimisi suurt muljet, et üks tore ja lihtne maapoiss tahab Võru linnapeaks saada, ja ma kirjutasin temast lehte mitu positiivset lugu. Kohtlesin teda leebemalt kui teisi kandidaate, sest ta oli uustulnuk ja ma ei tahtnud tema kogenematust ära kasutada. Kui Anti ükskord palus, et teda säästaksin, siis tegin seda, kuna see tundus mulle õiglane. Tegin siis kõikidest linnapeakandidaatidest nn koduloo ning Anti kutsus mind oma koju Rõuge külje all, kus tal on ehitatud imearmas väike majake. Ma ei maininud Võrumaa Teataja artiklis, et seal veedab ta põhilise osa ajast ning et Võrru lasi ta end sisse kirjutada napilt enne valimisi, sest see oleks andnud teistele kandidaatidele edumaa. Ma uskusin temasse. Uskusin, et ta on hea inimene.
Seetõttu oli mul ka väga hea meel, kui Anti linnapeaks sai. Seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Üsna varsti sain lehest lugeda, kuidas vastne linnapea oli sõimanud telefoni teel läbi oma nõuniku abikaasa. Ka ei olnud ta rahul enda kohta Võrumaa Teatajas ilmunud artiklitega, kus teda oli pisutki kritiseeritud. Nii kui tema kohta midagi vähegi negatiivset ilmus, helistas ta kohe Innole ja sõimas, isegi nädalavahetuseti ja hilja õhtul. Väitis, et peab siis alati oma sugulastele aru andma, et mis ta jälle korda saatnud on, ja talle ei meeldi seda teha. Mida aeg edasi, seda enam sain erinevate inimeste suust kuulda, et linnapea on ülbe ja inimeste suhtes hoolimatu. Uskusin siiski Antisse edasi. Sest MIND ta ju veel sõimanud polnud. MULLE ta veel haiget teinud ei olnud. Kuni ta blokeeris mind pärast oma võitluskaaslase Silja Suija Juuli kohta öeldud sõnu Facebookis ära. Nagu mind poleks kunagi olemas olnudki. Nagu mina ja mu laps polekski inimesed.
Ja nüüd loen ma Anti abikaasa Elina kirja, kus viimane nimetab IRLi „kuritegelikuks bandeks”. Olles ise ajakirjanik, kes peaks ka oma mehe valimiskampaania ajal tema konkurentide suhtes objektiivseks jääma. Seisus kohustab, ütlevad prantslased. Linnapea abikaasa ei peaks kindlasti oma mehe konkurentide kohta salajasi laimukirju levitama.
Kui Anti Allas muutus ühel päeval toredast ja lihtsast, traktorit käivitavast maapoisist rullnoklikuks ülburiks, siis sootuks teine lugu on Võru maavanema Andres Kõivuga, IRLi linnapeakandidaadiga. Ma olen Kõivust Võrumaa Teatajasse hulgaliselt lugusid kirjutanud ja väga paljud neist on olnud tema suhtes kriitilised. Kui üht pikale veninud maatüli kajastasin, olin Kõivul mitu nädalat järjest kratis ja trügisin ühel korral isegi maavalitsuse koosolekule. Kujutan ette, et see ei olnud talle sugugi meeldiv, aga kui polnud, siis ei näidanud ta seda igatahes mitte kuidagi välja. Kõiv vastas mu telefonikõnedele rõõmsa häälega ja oli alati valmis suhtlema – nii isiklikult kui telefoni teel. Ja mitte kunagi, kunagi ei teinud ta mulle kirjutatu pärast etteheiteid. Olin vahepeal selle üle isegi imestunud, et kuidas ma ei suuda teda närvi ajada, aga näe, ei suutnud. Samuti ei ole ma tema suust kuulnud mitte ühtegi etteheidet poliitiliste konkurentide aadressil. Isegi siis, kui konkurendid on teda rünnanud, on ta jäänud väärikaks ning viisakaks, püüdes neid pigem mõista.
Nüüd neid asju tagantjärele analüüsides olen ma aru saanud, et sõnal „ametiau” on ka linnapea jaoks sügav tähendus. Ühe linna linnapea ei saa olla nagu tuulispäine poisike, kes sülge pritsides mööda tänavaid tormab ja „teise tänava bande” poisse „pättideks” sõimab. Allas ja tema koalitsioonikaaslased Keskerakonnast ja VVVst kujutavad linnavalitsemist aga just sellisena ette nagu on sõjad ja arveteklaarimised eri tänava kampade vahel, mida me kõik lapsepõlvest mäletame. Minagi mäletan, kuidas lapsena teise tänava lapsi vihatud ja nende pihta isegi kive loobitud sai.
Aga ühel päeval tuleb üles kasvada ja mõista, et me ei saa igavesti tänavapoisteks jääda. Ühel hetkel tuleb sõjad ära lõpetada, nii pärissõjad kui imaginaarsed. Kui lapsepõlvesõdades sageli au mõistet ei tunta ning reeglid on sellised nagu me ise välja mõtleme, siis täiskasvanuks saades tuleb järgida seadusi ning eetilisi norme. Tuleb aru saada, et väiksemaid ja nõrgemaid, eriti aga lapsi ja puuetega inimesi ei kiusata ning omavahelises suhtlemises tuleb jääda viisakaks ja lugupidavaks ka vastaste suhtes.
Mul on väga kahju, et Antiga nõnda juhtunud on. Et ta on ikka jäänud selleks mööda tänavaid tormavaks ja suust sülge pritsivaks poisikeseks, kellele on tähtis vaid see, et „teise tänava poiss” kolki saaks ja tema ise võidumees oleks. Kahju, et ta ei ole osanud täiskasvanuks saada. Ja mul on sügavalt kahju, piinlik isegi, et Võrul on selline linnapea. Kahju, et ma ise olen tema linnapeaks saamisele kaasa aidanud.
Aga noh, mis seal ikka. Kus pahasti, sääl uuesti! Õnneks annavad need valimised uue võimaluse. Valida Võrule linnapea, kelle jaoks ei ole „meie tänava poisse” ja „teise tänava poisse”. Kelle jaoks on üksainus Võru ja selle inimesed. Kes seisab nende kõikide eest, jääb ka oma oponentide suhtes väärikaks ega ründa kunagi, kunagi neid, kes meie seas kõige nõrgemad.
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
