Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Riigikontrolli aruanne erakorralise meditsiini osakondade (EMO) kohta näitab selgesti, kuidas Eesti meditsiinis käib arutu raha põletamine. Kõige hullem on, et see toimub nii juba aastakümneid ja mitte midagi ei muutu.

Riigikontroll toob välja, et probleem algab sellest, et inimesed pöörduvad perearsti asemel EMO-sse, mis on kordades kallim teenus. Paraku on see sundvalik, mistõttu paljud perearstid soovitavad ise inimestel kohe EMO-sse pöörduda.

Miks see nii on? Üks lihtne näide. Silmapõletikuga perearsti poole pöördudes suunab perearst patsiendi enamasti eriarsti juurde. Eriarsti, antud juhul siis silmaarsti juures on aga järjekorrad mitme nädala või isegi kuude pikkused. On selge, et inimene ei soovi ega saagi silmapõletikuga nii pikka aega oodata, mistõttu on AINUS lahendus praegu EMO-sse pöörduda. Seal võtab arst vastu KOHE ja määratakse ravi KOHE. See ravi tähendab enamasti väikest potsikut silmatilkadega, mille määramine võtab aega mõne minuti.

Kes EMO-s käinud, need teavad, et see pole enam mingi traumapunkt nagu vanasti, kuhu toodi inimesed kiirabiga või kus üksikud hädalised käisid haavu sidumas ja kipsi panemas. Praegune EMO sarnaneb tänapäeval tavalise polikliinikuga, kus kümned või isegi sajad inimesed istuvad koridoris järjekorras mitu tundi, et arsti juurde pääseda. EMO-st on saanud tavaline tohtriabi punkt, kus inimesed käivad oma igapäevaseid hädasid, näiteks seljavalu kurtmas – see tuleb välja ka Riigikontrolli aruandest. Ehk, otse öelduna – üha enam inimesi käibki arsti juures EMO-s.

On selge, et silmapõletiku või seljavalu ravi EMO kaudu neelab praeguse korralduse juures mõttetult kogu riigi raviressurssi ja kuivõrd raha puu otsas ei kasva, jäävad selle tõttu ravita paljud teised patsiendid, näiteks vähihaiged. Eraldi ooper on muidugi vähihaigete ravi Eestis, milleks raha napib ja kus on tekkinud fondid, mis tegelevad üksikjuhtumitega ja aitavad sellega peita terve süsteemi nõrkusi, milleks on antud juhul mõttetu raha põletamine EMO-des.

Ühiskond, kaasa arvatud fondid peaks nõudma raviraha põletamise lõpetamist, selle asemel, et jäädagi süsteemi auke lappima. Eesti pole Ameerika, kus igaühel on eraldi ravikindlustus ja vastavalt sellele saadakse ravi. Eestis on euroopalik ühtne ravikindlustuse süsteem ja sellega seotud ülikõrged maksud, mis peavad tagama KÕIGILE vajadusel parima arstiabi. Selle asemel lastakse ressursil EMO-des ära põleda ning tegelikele abivajajatele ei jätkugi. Nagu Riigikontroll välja toob, on sellise süsteemi püsimisest osalt huvitatud haiglad ise, sest EMO kaudu on lihtne lisaraha välja pressida. Kaotajaks on aga patsiendid, kelle jaoks ravijärjekorrad venivad ning kellele lõpuks öeldakse, et raviks raha pole.

Teine nö avalik saladus, millest räägivad kiirabi ja EMO-de töötajad ise, aga mis pole aastakümnetega muutunud, on asotsiaalide ja teiste ravikindlustuseta inimeste ravi. Eestis on aastakümneid pead liiva alla peidetud eluheidikute osas, neil lastakse vireleda täiesti ebainimlikes tingimustes. Tulemuseks on see, et lõviosa kiirabi ja EMO „kundedest” on needsamad heidikud. Jällegi, tohutu raha heleda leegiga põletamine, selle asemel, et anda neile elementaarne ravikindlustus, elupaik ja lasta nendega tegeleda perearstidel või sotsiaaltöötajatel. Eluheidikute haiglates poputamise peale kulutatakse miljoneid raviraha, seetõttu pole ime, et haigekassal pole mõnda tuhandet eurot, et ravida lastel ühte või teist haigust, mistõttu peavad vanemad arsti juurde pääsemiseks fondide kaudu korjandusi tegema või kuhugi välismaale kolima.

Nn miljoni dollari küsimus on, kaua selline tsirkus ja ravirahade põletamine kestab?

LÕUNAEESTLANE

Kommentaarid

Viimased uudised