Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Liivimaa talurahva abielueelsed hoiakud ja suhted olid vankumatust monogaamsusest kaugel ega seisnenud kaugeltki seksuaalsuhetest hoidumises, pigem vastupidi, selgub Tartu Ülikooli uusaja professori Mati Lauri uurimistööst.

Kui astuda välja Tartu Ülikooli Jakobi tänava õppehoonest, kus neid ridu kirjutan, ning küsida Werneri ja raekoja vahel liikuvatelt kaaslinlastelt, kas Eesti talupojad 18. sajandil ka seksisid, siis – arvestades isegi asjaoluga, et selles kandis liigub keskmiselt haritumat rahvast – oleks arvatav vastus: „No kus sa sellega, muidugi mitte, oli ju pärisorjus!”, kirjutab ajalookultuuri ajakirjas Tuna Tartu Ülikooli uusaja professor Mati Laur.

Eestlaste ajalooteadvusesse on 18. sajand jäädvustunud paremal juhul halli, pigem aga tumeda ajajärguna. „Vana hea Rootsi aeg” oli mööda saanud ning selle asemele asunud Vene võim. Toonast talupoega kujutatakse enamasti ette, ülakeha paljas, mõisatallis peksukaristust saamas. Viimaste aastakümnete uurimused on näidanud, et üleminek Rootsi ajalt Vene ajale ei olnud sugugi nii murranguliste tagajärgedega, kui meie tänapäevalgi ikka veel „aegadele” toetuv ajalooperiodiseering eeldanuks. Rootsi aja seadused, haldusstruktuur ning ühiskonna sotsiaalne ülesehitus kandusid ilma suuremate muudatusteta ühe võimu alt teise alla, mis lubab 18. sajandist kõnelda kui „pikast Rootsi ajast”.

18. sajandi kohtumaterjalid loovad Liivimaa talupoegade seksuaalelu algusest märksa teistsugusema pildi, kui seda teevad rahvaluule ja sellele toetuvad käsitlused, mis on pakkunud seksuaalsuhete algusest modernismieelses talurahvaühiskonnas pigem ideaal- kui tegelikku pilti. Nii ei kinnita kohtumaterjalid folklooris siivsate ja kombelistena kirjeldatud ehalkäikude toimumist 18. sajandi Liivimaal, küll aga leiab sealt rohkesti näiteid, kus nii poisil kui ka tüdrukul oli enne abiellumist mitu rauda tules. Liivimaa talurahva abielueelsed hoiakud ja suhted olid vankumatust monogaamsusest kaugel ega seisnenud kaugeltki seksuaalsuhetest hoidumises, pigem vastupidi. Ehk nagu tõdeb kokkuvõtlikult August Wilhelm Hupel: „Võimalusi patueluks jagub meie maarahval küllaga.”

Viimased uudised