Inimesed räägivad: Laulupeo kogemus oli jõhker ja traumeeriv – mis juhtus?
Avaldatud: 3 juuli, 2023
Lõunaeestlase pilt. Kuigi meedias püüti jätta laulupeost ilusat pilt, oli kogemus jõhker ja traumeeriv, kus lapsed olid läbimärjad ning nutsid.
Sotsiaameedias on avaldatud mitmeid kirjeldusi laulupeol toimunu kohta, kus kärgatas äike ning hakkas vihma sadama. Lapsed sattusid paanikasse ja nutsid. Juhendajad ja abistajad olid järsku kadunud. OLukord muutus ohtlikuks. Õnneks kedagi jalge alla ei tallatud, aga asi polnud sellest kaugel. Lõpuks oli raskusi ühistranspordiga, kuna busse ei tulnud.
Siin on üks sotsiaalmeedias jagatud kirjeldus:
Head vanemad, kallistage oma lapsi ja kinnitage, et nad on hoitud ja kaitstud, kui nad peaksid nüüd mõnda aega vihma, suurt tuult või äikest rohkem kartma, kui varem!
Ursula Zimmermann, perenõustaja, armastuseuskne loovkirjutaja, selle tantsu- ja laulupeo vabatahtliketiimi liige.
Lugu on mõeldud hoolivaks jagamiseks, et see võimalikult paljude lapsevanemateni jõuaks, kelle lapsed pühapäevasel kontserdil lauluväljakul viibisid.
Mudilaskoorid tipivad just treppidelt alla, tuletorni taga ootavad poisid pealeminekut. Taevas on pilvine, kohati tumedamate laikudega, on olnud mõned sajuhood, aga ei linna ega mere kohalt pole tulnud ühtegi tõsisemat hoiatust. Kui järsku pistab pikne oma noole kusagil siinsamas maasse (või mõnda Kadrioru puusse või piksevardasse, seda päris täpselt ei teagi) ja paar sekundit hiljem kärgahtab kõu. Kõik toimub sisuliselt samaaegselt ja laululava trepid muutuvad mudilaste jalge all kiljuvateks treppideks, laste kehad reageerivad ürgsete instinktide ajel adekvaatselt – tippivad sammud kiirenevad oluliselt, kiljutakse, nutetakse, hoitakse üksteisest kramplikult kinni ja püütakse võimalikult ruttu varju saada. Isegi kui võib-olla mõistus teab, et suured puud pole samuti teab mis suurem asi piksekaitse, tundub sellises olukorras lageda taeva alla jäämine kehainstinktide mõttes veelgi absurdsem.
Selle loodusstiihia kohta, mis laulupeokontserdil umbes kella nelja ajal aset leidis, on Facebooki kommentaariumides ja netimeedias ringlemas juba väga erinevaid versioone. Pea kohal kärgahtanud kõud ja taevavärvate avanemist peetakse hoiatusmärgiks meie valitsusele ülekohtuste otsuste eest, ka otsepea Nursipalu karmaks; šamanistlikuks tulemuseks, sest juba ligi nädal aega on Kalevi staadionil kõlanud Mari Kalkuni laul „Sata, sata, saokõnõ”, mis on ühtlasi ka laulupeo repertuaaris; mõni peab seda Looja õnnistuseks pikalt põuas vaevelnud Eestimaale; mõni lihtsalt looduse loomulikuks osaks.
Aga miks ma seda lugu kirjutan. Minu meelest on vajalik peo igasse aspekti suhtuda võimalikult suure aupaklikkusega, eriti kuna üks ei välista teist. Tõsi ongi, et pidu oli ilus ja võimas ja et vähemasti enamikel eestlastel on seda korra mõne aasta tagant ikka ja jälle vaja kogeda, tänaseks peamiselt psühhosotsioloogilistest põhjustest, et ühiskondlikus lõhestatuses kasvõi need loetud tunnid ühtsust ja lootust kogeda. Ja sama palju on tõsi ka see, et pärast pea kohal kärgahtanud äikest ja oavarrest sadama hakanud vihma läks laulukaare ümber lahti paanika ja algas iseeneslik massievakuatsooon Mereväravate suunas. Need, kes ei viibinud töökohustuste tõttu või isiklikku väljapääsuteed otsides sel hetkel laulukaare taga, ei saagi seda teada ega võib-olla ka endale ette kujutada.
Armsad vanemad ja teised lähedased, kes te vaatasite oma lapsi teleri vahendusel või olite nendega kohapeal saatjaks või peredega peoliste hulgas, juhul kui teie lapsed sellest kõust ja vihmast üha uuesti ja uuesti rääkima kipuvad, siis las nad räägivad – nii tervenebki keha traumast, nii puhastub meel hirmust. Kui te märkate oma laste puhul järgmise tugevama vihmasaju või ka äikse korral teistmoodi, rohkem kartlikke emotsioone kui varem, siis võtke oma laps kaissu ja kinnitage, et ta on hoitud ja kaitstud. Ei maksa öelda „Ära karda, midagi ei juhtu”, sest see laps, kes šokist ja vihmast, üleni märg kui kassipoeg, värises ja nuttis, või see laps, kes samasuguses olukorras oli kogunisti täiesti üksi jäänud, kaotanud ära ka oma grupi, juhendaja või vanemad, teda see jutt ei lohuta ja tema keha ei saa uskuda, et midagi halba ei juhtu. Kehale on vaja aega, et traumat tervendada. On vaja korduvaid turvalisi kogemusi, et keha saaks jääda uskuma: tõesti ei juhtu midagi.
On ka mõistetav, et ametlikus meedias kajastamata jäänud paanika oli tark otsus, sest kodudes oleks see vaid paanikat juurde külvanud. Ma saan ka aru, et Margus Saar ei saanudki laulukaare eest laulukaare taha näha ja oli täiesti adekvaatne, et ka ERRi kraanakaamera ei võtnud sel hetkel teadlikult tuletorni nurka, kust evakueerumine algas. Samuti saab öelda jumal tänatud, et mudilaskooride laulud olid juba ära lauldud ja mahatulekul helitehnikute mikrid ja kõlarid rahva suunas välja lülitatud. Küll aga ei oleks pidanud minu arvates looma ka teistpidi üle võlli kuvandit, et kõik on jätkuvalt korras, rahvas püsib vankumatult lauluväljakul ja lapsed on endiselt naerusuised!, nagu Margus Saar ERRi otseülekandes edasi andis, püüdes ennastki sellest ehmatavast paugust silmnähtavalt koguda. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu nad on, neid mitte ületramatiseerides, aga sama palju ka mitte pisendades ega tühistades.
Olin tuletorni-aluses sektoris, kus sel peol vabatahtlikuna aitasin, just valmis saanud ja asutasin end koju minema, saatuse tahtel jäi mu teekond just sellesse põgenevasse rahvamassi. Kogesin elus esimest korda seda, mida olin vaid hiigelsuurte jalkamängude kohta mujalt maailmast kuulnud, mis võib juhtuda, kui massid ühel või teisel põhjusel liikvele lähevad – tavalised turva- ja politseijõud on selles olukorras sisuliselt täiesti jõuetud, mitte et nad piisavalt tublid ei oleks, aga see jõud on lihtsalt liiga suur ja kontrollimatu. Oli tõsiseid inimtroppe ja päris tugevat litsumist, aga õnneks – õnneks! – ei tallutud meie laulupeol kedagi jalge alla ja õnneks ei muljutud ühtegi inimest ära, aga silmas tuleb pidada ka seda, et tegu oli „vaid” äikese ja vihmaga…
Olen praeguseks näinud sotsiaalmeedias lompides põlvini vees hullavaid lapsi ja lugenud ka täiskasvanute kommentaare, et „igast olukorrast tulebki võtta maksimum”, „mis selle vihma pärast ikka nutta, lõpuks saime seda, mida olime soovinud”, „meedia haletseb laulupeol nutvaid lapsi, aga Nursipalu mürsukärgahtuste peale voodist välja ehmatuvatest lastest on ükskõik” ja nii edasi, ja nii edasi.
See ongi tore, et pärast seda, kui suurem ehmatus möödas oli, suutsid paljud lapsed ka lustida ja ilma piiranguteta üksteist veega pritsida, kartmata et väärtuslik rahvarõivas märjaks saaks või juhendaja veega mängimise eest pragama tuleks, ent paljude laste emotsioonid olid hoopis teistsugused.
Ma nii väga-väga loodan, et see ehmatus ja paanika, mis tabas sel peol väga paljusid lapsi, aga samas ka noorukeid, kellest mõned samuti üksteisest kramplikult kinni hoidsid ja nutsid, sai pärast pidu leevendust. Tasub meeles pidada kehatarkust ja seda, et KEHA MÄLETAB, veel pikalt, ja seetõttu ei tasu toimunut alahinnata.
Inimesed on erinevad, nii ka kriisiolukordades käitumine ja traumadest ülesaamine, ja võib vabalt olla, et mõnel kohapeal ehmunud laululapsel taastus turvatunne juba koduteel soojas bussis, kui kuivemad riided olid selga saadud, omad ümber ja kindel katus pea kohal. Mõnel teisel võtab see aga rohkem aega, tal on vaja seda lugu kodus uuesti ja uuesti läbi rääkida ja kuulatud olla. Mõni kolmas on kinnisem ja jätab loo üldse enda sisse, see võib pinnale kerkida hoopis mõnes muus stressiolukorras, lihtsalt tasub oma last, mitte liialt muretsedes, aga teadlikult ja hoolivalt jälgida.
Loodan nii väga, et ka vapratel juhendajatel ja saatjatel jagus mingi võluväe abil neil hetkil käsi ja sülesid rohkem kui loodus bioloogiliselt inimesele andnud – sest lapsi oli teie ümber palju, kes kallit, paid või kosutvat sõna vajasid. Ja et kodudes osatakse ka teie kui täiskasvanute panust hinnata, sest seda alahinnata pole mitte kuidagi võimalik!
Olin peaaegu Mereväravateni jõudnud, kui märkasin puude all tihkuvat, värisevat tüdrukukest, umbes ehk 3. klassi last, kelle kilekeebi all risti üle õla kotipeal oli ta valge rahvarõivapluusi juba punaseks värvinud ja tema villase seeliku ääred tilkusid sama palju kui tema linalakkjuuksed, vihm ja pisarad põsil läbisegi. Ta oli selles tohuvabohus kaduma läinud oma rühmast ja üritas paaniliselt, ent suht tulutult telefoniga kätte saada oma vanemaid. Ema ei kuulnud teda suures vihmas, isa lubas, et saadab ema, ja lõpuks tõrkus telefon üldse töötamast. Õnneks saime tema telefoniga teele saata SMS-i, et ta ootab Mereväravate juures, ja õnneks teadis laps ema telefoninumbrit peast. Nüüd püüdsin mina omakorda enda telefoni uuesti märgade sõrmede kontrolli alla saada, mis enne tüdruku leidmist polnud üldse õnnestunud, sest kõik oli läbi-läbimärg, ei olnud kuivatada mitte millegagi ei puutetundlikku telefoni ega sõrmi.
Need ca 20 minutit lausvihmas, põgenevaid täiskasvanuid ja peresid nähes, kaugeneva müristamise saatel koos võhivõõraga ilmatuma suurel territooriumil seistes võisid selle lapsukese jaoks päris hirmutavad hetked olla. Aga vähemasti jäi üks võõras täiskasvanu ta juurde seisma ja lubas, et ei lahku enne, kui ta on ema või isaga kohtunud. Ehk oli natuke abi sellestki. Kohtudes nutsid ema ja laps neid pisaraid, mida pärast traumasündmust nutetakse, šoki- ja esmase pingevabanemise pisaraid.
Ja täitsa vabalt võib olla, et nii mõnigi laps kui ka täiskasvanu, kes varem olid olnud piksekartlikud, said hoopis nii-öelda šokiteraapia ja vabanesid eluks ajaks sellest hirmust. Minuga juhtus näiteks taoline lugu umbes paarkümmend aastat tagasi, kui olin Baieri mägedes telkimas. Olin lapsest peale äikest kartnud ja isegi täiskasvanuna reageeris mu keha pingestatult, kuigi mõistusega teadsin, et sel hetkel ei saa äike mulle midagi halba teha. Mägede kõu on teadagi eriti vali oma loomuliku kaja tõttu ja tol ööl polnud välgunooltel ja mürinal vahet, kõik toimus vaheldumisi ja korraga nagu oleks võinud juhtuda mu kõige õudsamas unenäos. Ilmateade polnud sellist stsenaariumi ette ennustanud. Kükitasin telgis ja mu keha oli esialgu lihtsalt tardunud, nõnda ka mu hingamine. Kui aru sain, et tegu pole õudusunenäoga, vaid see ongi minu „reality show”, et pean hakkama hingama ja et auto juurde jooksmine oleks pigem enesetapp, jäin madalasse kuppeltelki edasi kükitama ja mõistsin, et nüüd on just see hetk, kui pean alistuma ja usaldama, tulgu mis tuleb, minu äiksehirmu mõttes enam jubedamat äikest tulla ei saa.
Järgmisel hommikul paistis päike ja sellest ööst alates ma äikest enam ei karda (mis ei tähenda, nagu mul poleks respekti selle ülivõimsa poweri ees). Seetõttu suutsin ma ka selle tüdrukukese kõrvale jääda, samas saades väga hästi aru ka neist täiskasvanuist, kes ise, silmis hirm, väljapääsu poole tõttasid. Hirm on hirm ja ükskõik, kellel või kuidas, tuleks sellesse lugupidavalt suhtuda ja mitte ühte hirmu teisega võrrelda.
Laulupeo kärgahtus ja vihmamöll jäävad kindlasti meelde veel paljudeks aastateks, ilmselt paljudele eluajaks, peaasi, et mitte igavese hirmuna kehamällu ja et muud päiksed selle äikse varjutaksid.
Viimased uudised
Aitame Jüri Ratase Brüsselisse
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
