Endine kirikuõpetaja Jüri Pallo: Ma tahan ära rääkida ühte lugu. Lugu on oodanud 32 aastat.
Avaldatud: 9 august, 2023
Kuvatõmmis Tõestisündinud ja rääkimata lugu. Lugu KGB agentidest, NSVL saatkonnast, võitlusest elu ja surma piiril. Lugu põgenemisest New Yorgi JFK lennujaamast, USA tolliametniku löömisest.
Pallo jooks lennukisse, ameeriklastega käsitsivõitlusest lennukis, lennuki ümberpiiramine USA SWAT Team soomukite poolt.
Ülekuulamine KGB poolt hiljem õhus.
Moskva Sheremetjevo lennujaamas võeti Pallo piirivalvurite poolt vastu: „nu batjuska tõ dajoss!” (kandsin musta pastorisärki valge kaelatunnusega)
See on ohtlik lugu. Oli siis ja on nüüd, sest inimesed on veel elus ja see organisatsioon samuti. Ma võitlesin elu eest siis, kohtusin NSVL välisministri Eduard Zhevardnadzega, tema meeskonna juht oli mu korraldaja lennukile, kuid asjad läksid väga halvasti. Palju rääkimata asju. Psühholoogiline seiklus, võis lõppeda mulle halvasti, kuid imed sündisid New Yorgis, lennukis, Moskvas, Eestis.
Mind unustati. NSVL lagunes, segased ajad, uued muutused ja nüüd ma tahan detailideni, seoste tagamaad kõik avalikuks teha.
Kas pass või pastorisärk?
Inimeste ees võib mõlemaga korraks ära pääseda. Iseenda ja Jumala eest me ei pääse kunagi.
Minu lugu
„Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” Meie Isa palvest
Pallo kirjutas Roland Rannale: Tere Roland! Kuidas läheb? Kas mäletad meie kohtumist 4.mail 1991.a. New Yorgis?
Rand vastas, oli üllatunud ja kirjutas, et mäletab küll, et kohtusime Queensis.
Ma vastasin, et jah New York, Queens, Elmhurst, Denman streetil asuvas minu kodus. Kirjutasime usuteemadel, soovisime teineteisele rahu ja õnnistusi. Kirja lõppu kirjutasin: kristlikus sõpruses Jüri.
Oma võlglastele on andeks antud. „Ja anna meile andeks meie võlad.”
Võimalik KGB motiiv Pallot püüda värvata New Yorgis.
Väliseesti kirikud ja nende roll. VEKSA ja ajaleht „Kodumaa”.
Taustad :
Praost Kiviranna, vana mees, 79. Tema kogudus suur ja rikas. Teine kogudus, Thomas Vaga õpetaja. Noorem ja populaarsem. Kogudus väike ja vaene. Kuid Thomas Vaga juba kuulab maad kahe Eesti koguduse ühendamiseks. Tal on poolehoidu ka Kiviranna koguduse liikmete seas, sest mõte on mõistlik. Kiviranna on olukorras. Ta paneb „Eesti Kiriku” ajalehte kuulutuse: „New Yorki Eesti Ev. Luteri Kirik ootab Eestist noort õpetajat-stipendiaati praktikale 1 aastaks”. Pallo loeb seda kuulutust 1990 sügisel. Loevad paljud ning saadavad New Yorki oma avaldused. Kiviranna valib välja Pallo. Võru. Pallo on Võrust. Kiviranna on sündinud Võrus ja koolis käinud Võrus.
New Yorgi Kiviranna kiriku kantseleis töötab üks noor Eestist tulnud „saadetud” mees.
Oletame: käimas mingi luureoperatsioon, kellegi jälgimine. Faktid. USAsse eestlaste kogukondadesse olid saabunud Argentiinast eestlased, kellel oli sõjakurjategija minevik. Nad elasid valenimede all USAs. Nende tegelikku tausta pidi uurima KGB ja Mossad.
Eestlase hing igatseb alati võõrsil Eesti järele. Kui Eestisse minna ei saanud enam, leiti „Eestit asendav kehand-kodu”. Selleks sai kirik. Välismaal tegutsev EELK. Argentiinast tulnud isik, sõjakurjategija, sattus ikka ka New Yorgi kirikusse, teenistusele, teiste eestlastega ta ei pidanudki suhtlema, lihtsalt astus tänavalt kirikusse, oli jumalateenistuse ära ja lahkus. Eks temagi pidi oma hinge ja südant kergendama. 1991 elas New Yorgi linnas ja piirkonnas ligi 10 000 eestlast, nende läbi „töötamiseks” tuli saada KGB-l või Mossadil sisse kohalikesse eestlaste organisatsioonidesse. New Yorgis tegutses toona kaks eestlaste kirikut. Kiviranna kogudus neist suurim, ligi 4000 inimest hingekirjas, kartoteek kantseleis. Jooksev informatsioon kohalikest uudistest lisaks. Hea põhjus saada „oma mees” sinna kantseleisse sisse.
Teine põhjus saada KGB kaastöötaja väliseesti kirikute kantseleisse- AADRESSID!
Kartoteek, eestlaste kodused aadressid. KGB ajaleht „Kodumaa”. Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise büroo VEKSA ajaleht „Kodumaa” ilmus alati tasuta iga väliseestlase kodusesse postkasti. Nagu nüüd rämpspost. Sa ei ole tellinud, aga saad. KODUMAA ajaleht tegi nõukogude propagandat ja kutsus väliseestlasi tagasi kodumaale tulema. VEKSA, KGB ajaleht „Kodumaa”, ilmus ALATI väliseestlaste kodude postkasti! Kui inimene oli kolinud, aadress oli muutunud, teised kirjad, ajalehed, pakid võisid minna veel kaua aega vanale aadressile, kuid… „Kodumaa” ajaleht ootas väliseestlast juba uue kodu postkastis ees!
Eestist tuleb teine noor mees, kes võib midagi ära rikkuda. Pole tarvis liigset uudishimu kõrvaliste noorte tähelepanelike silmade ja kõrvade poolt.
Ikkagi. Pallo on kohal. KGB peab kiirelt midagi välja mõtlema. Lihtsam viis on mõjutamine koostööle. Kuidas? Puudutada Pallo hella, kõige õrnemat kohta-vastsündinud lapsed. KGB praktikas töötanud. Pallo kasutas ürgset ürgkäitumist olukorras.
Ürgkäitumine kriitilises olukorras:
1.tapa vastane, võitle.
2.põgene, ilma jälgi jätmata, põgene nii, et keegi kunagi sind kätte ei saa. Pallo valis 5.mail1991 öösel viimase..
Kui olin 1991 5. mail põgenenud ja uuesti tagasi Kanepis, siis oli mul telefoni vestlus Kivirannaga. Helistas Kiviranna ja teatas, et mind külastab suvel uuesti Peet Jürgenstein, kellega olin üks kord varem hotellis Viru kohtunud, vist 1991. aasta alul, kes tõi mulle Pan Ami lennupiletid 1. maiks, natuke raha reisiks.
Nüüd Jürgenstein tuli uuesti ja külastas mind Kanepis.
Tema rääkis KGB-st, kirikukantselei tähtsusest, aadressidest. Võimalikust Ranna seotusest KGB-ga.
Ranna vastu räägib ka fakt: Kiviranna käskis Rannal kohe New Yorgi Eesti kiriku kantseleist välja kolida! Rand ELAS samuti kantseleis. Kantselei oli suures kõrgemas vanas majas. Üks tavaline korter. 3 toaline, kus ühel diivanil Rand ka elas.
Hiljem on teisedki väliseestlased mulle rääkinud KGB huvidest New Yorgis eestlaste koguduste juures.
Mulle rääkisid hiljem sama juttu ka Kanada väliseestlased.
Praost Kiviranna käega kirjutatud kaart Pallole. Pan Ami boarding pass 1. mai 1991 Reverend Juri Pallo nimele. Pan Ami lennupiletid, Praost Dokumendid Tartu Kirjandusmuuseumis
Praost Kiviranna käega kirjutatud kaart Pallole. Pan Ami boarding pass 1. mai 1991 Reverend Juri Pallo nimele. Pan Ami lennupiletid, Praost Dokumendid Tartu Kirjandusmuuseumis
Lugu põgenemisest New Yorgi JFK lennujaamast 5. mail 1991.
Ma kindlasti tahan „vabaneda” oma minevikust, sest see mälestus tõstab mu vererõhku. Alati. Ma pidin juhtunu üksikasju varjama siis ja nüüdki, sest füüsiline löök USA ametniku vastu võis mulle lõppeda siis ja edaspidi fataalselt. Mind päästis, et NSVL lagunes. Kõik maailm oli suures segaduses, mind unustati. Aga mina ei unustanud ennast. Mind hirmutati tookord ära, et ma ei näe enam oma lapsi ja peret. Ma võtsin vastu otsuse ilma teatamata põgeneda ja jõuda tagasi Eestisse, et oma vastsündinuid kaksikuid näha. See oli mu liikuma panev jõud. Murdsin vaimse ja füüsilise jõuga läbi kõikidest takistustest. USAst põgenemine on jah absurd, minu pääsemine igasugusest vastutusest ka mulle mõistetamatu, annan end ise üles. Nüüd. Mind unustati USA ametivõimude poolt, NSVL lagunes, Venemaa ka enam ei tundnud mu vastu huvi, mitte keegi. Uus Eesti, Euroopa Liit ka ei tea kes Pallo on, nüüd uued segased sõja ajad, nüüd ma tahan detailideni, seoste tagamaad kõik avalikuks teha.
Saabusin New Yorki 1. mail.
2. mail minu uues korteris Elmhurstis kogunes koguduse juhatus mind tervitama. Sain praost Kivirannalt 100 dollarit.
3. mail koguduse juhatuse inimestega külastasime Manhattanil koguduse kantseleid, kus mind tutvustati Roland Rannaga. Kiviranna ütles, et homme Roland tuleb sulle külla.
4. mai hommikul Roland Rand külastas mind ja hakkas kohe mind segadusse ajama, et Kiviranna on vana mees, seniilne, tegelikult Sinu tulek koguduse rahvale ei meeldinud, sul on suur pere, siin Ameerikas on lastega raske. Kiviranna kutsus sind isetegevuse korras.
Aga, kui sa „meiega hästi läbi saad”, siis on veel võimalik, et sa oma peret näed, muidu on keeruline..
Rand lahkus. Olin shokis.
Läksin majaperemehe juurde, et Kivirannale helistada, kuid keegi ei vastanud. Majaperemehe sõnul Kiviranna on laupäeviti väljas vaba aega veetmas, söömas. Helistasin veel õhtul kell 8 ikka ei vastanud.
Jäin oma mõtetega üksi.
Vaatasin oma vastsündinud kaksikute ristimispäeva pilti. Ma olin teinud vea, et ma üksinda Ameerikasse lendasin ja abikaasa lastega Kanepisse maha olin jätnud.
Mul oli hirm ja ma kartsin, et ma enam kunagi oma lapsi ei näe.
Kes olid need „nemad”, kellest Rand rääkis?
Kartsin „nemasid”.
Mul oli Pan Ami pilet 30.mai tagasilennuga taskus. Taskus 100 dollarit. Astusin pühapäeva varahommikul kell 5 tänavale.
Mul oli linna kaart. Sain natuke kõndida kollane New York City Takso, suur kandiline peatus mu kõrval ja küsis kas saan aidata. Ütlesin Airport Kennedy, please.
Sõit lennujaama maksis 40 dollarit. Pan Ami terminaali viisakalt vaadati mu piletit ja öeldi, et jah, täna läheb nende lend Helsinkisse, kuid pileti ümber vormistamine maksab 120 dollarit. Mul oli vaid 60 dollarit alles.
Ma olin meeleheitel, pidin tagasi Eestisse saama. Ma vaatasin oma NSVL välispassi ja mul tuli mõte helistada NSVL saatkonda. Telefoni automaadis olid telefoniraamatud, leidsingi NSVL saatkonna numbri, helistada sai ilma rahata, kõne vastuvõtja kulul. Ütlesin, et menjä ugrazhaet opasnost.
NSVL saatkond käskis mul minna Aerofloti terminaali, et varsti saabub Moskvast lend välisminister Eduard Zhevardnadzega, tema meeskonnast inimene tuleb su juurde, mulle anti juhised kus ma täpselt seisma pean. Saabus NSVL välisminister Zhevardnadze koos kaaskonnaga, ma tervitasin teda Zdrastvuite! Zhevardnadze ütles ka mulle Zdrastvuite, üks pikem mees tuli otsejoones mu juurde, välisminister teistega eemaldusid ja me jäime juttu ajama. See mees oli viisakas, küsis et kas olen söönud, tegi mulle puhvetis hommikusoogi välja ja kuulas mu ära. Küsis mu Pan Ami pileti enda kätte, ütles et õhtul läheb see lennuk tagasi, et tema paneb mu isiklikult lennukile…
Õhtu. 200 inimest lähevad lennule, USA tolliametnikud kontrollivad passe, võtavad nende vahelt immigratsioonikaarte, kontrollivad pileteid. Rahvast jäi 10 inimest, seda Zhevardnadze meest pole, mul piletit pole..
Ma vaatasin Aerofloti IL 86 lennukit, mis seisis suurte akende taga. Vaatasin ja kujutasin ennast juba sinna lennukisse sisse. Kas see oli vaimupilt aga ma nägin ennast seal sees istumas. Ebareaalne ettekujutus, kuid ma muutusin täiesti rahulikuks. Hämmastav. Just olin terve õhtu ja öö olnud praktiliselt magamata, terve öö tundnud hirmutunnet. Saanud lennujaama, lootnud Pan Amiga Helsinkisse saada, läks nagu läks, kuid ikkagi oli mul uus lootus Aeroflotiga lõpuks koju jõuda, nüüd mil ma Zhevardnadze mehega olin juba kokku leppinud ning saanud temalt sõna, et ta mind aitab, sain natuke rahuneda. Siis see pikk ootamine, uuesti närvi minek ja nüüd see kummaline rahutunne. See oli müstiline. Ma tundsin rahutunnet ja ma tundsin ka teed kuidas ma Aerofloti lennukile nüüd saan. Jooksen. Jah jooksen läbi kahe USA tolliametniku. Ma ei tahtnud jääda kõige viimaseks, sest siis oleks mul kaks suurt USA meest ees seisnud. Ma teadsin oma jooksja võimeid. Vene sõjaväes igal hommikul peale äratust, hommikuvõimlemise, harjutuste asemel meie raketiväeosa pidi jooksma 7 kilomeetrit. Õhutõrjeraketiväe lahingülesanne on kiiresti laadida raketiga stardiseadeldisi, mina olin autojuht, raketiveoki juht. Inimest püssiga tapma, laskma mind ja mu teenistuskaaslasi ei õpetatud. Meile õpetati: häire, jooks oma auto juurde ja minek! Kasvõi palja tagumikuga aga sa pead kiiresti oma autoga välja sõitma. Jooksmises olin ma kodus. Võibolla see enda kiires spurdis kindel olek tegigi mind rahulikuks. Ma olen lennukis. Kõik on hästi. Gate ees värav. Kaks kontrolli. Paremal käel seisnud kontroll tegeles just abielupaariga, kellel olid väiksed lapsed, ta ei vaadanud mu poole. Minu vasakul käel seisis minust pikem mees. Eelmine reisija just hakkas astuma. Astusin rahulikult, ei närveerinud üldse „oma mehe” juurde. Ta küsis: „Ticket and passport please.”
Ma naeratasin talle, paremas käes oli mul sangadega nahast resisikott, kerge, vasaku käe panin põuetaskusse ja seal oli mul pass, kontroll korraks vaatas kõrvale, äkki sooritasin vasaku käe küünarnukiga jõulise löögi mehele rindu.
Startisin.
Gate’i juures sain hoo sisse! Tunnel oli pikk, keeras vasakule, inimesi Gate koridori alguses polnud, ma lendasin! Back , come back, stop that man! Kuulsin selja taga karjumist.
Nägin, et enne lennukiust seisis pikk rodu reisijad, nad takistasid mind, ma jooksin neist kõrvalt mööda, kuid ikka mõni neist kukkus. Lennuki uksel olid stjuardessid, ma nägin vaba pragu, ma sooritasin pea ees hüppe lennukisse, viskusin lennukisse,kukkusin, kõik oli segamini, kiiresti püüdsin tõusta, kuid siis tundsin käsi, ma ei tea kelle käed need olid, ühed käed olid need, kes tahtsid mind püsti aidata, kuid olid ka käed, mis püüdsid mind tagasitõmmata…püüdsin end laiali ajada, haakida oma jalgu istmete jalgade vahele, et nad mu keha välja ei saaks tririda.
Ma karjusin vene keeles: na pomoss.
Tundsin, et keegi rebib mind mu riideist, lõin teda, mu käsi saadi kätte, Viskusin pikali istmete vahele, oli valus, karjusin vene keeles na pomoss, venelased hakkasid mind kaitsma, venelased asusid ameeriklastega käsitsivõitlusse.Rüselus lennukis, kapten sekkus… Lennuk piirati SWAT Teami soomukitega ümber, vilkurid, sireenid undasid..
Kapten püüab saada ootamatut olukorda kontrolli alla, ameeriklased on lennukist lahkunud..
Ootamine. Lennukisse helistatakse, kapten isiklikult räägib.
Tulevad erariides isikud, vene keeles räägivad, on kapteni juures, räägivad, peavad nõu, need erariides mehed küsivad mu passi enda kätte, ma palun, et ma olen Aerofloti lennukis, see on NSVL territoorium, palun, et mind ei antaks välja, venelased ütlevad, et istu, me tegeleme…
Pikk ootamine, lennukis rahvas on paanikas, lapsed nutavad, sireenid undavad, hämardub, vilkurid.
Lennukisse saabuvad ameeriklased.
Kapten koos erariides vene ametnikega hakkavad läbi rääkima.
Ma olin siis inglise keeles nõrk, minu käest ei küsitud midagi. Kui läbirääkimised olid läbi, andis üks venelane minu passi Ameerika tolliametniku kätte, kes tõmbas sealt ära valge immigratsioonikaardi, heitis minu suunas vihase pilgu, surus mu passi mulle vastu rindu rindu, nad lahkusid. Äkki nägin enda ees seda Zhevardnadze meest!
Ma küsisin, et kuhu te jäite?
Ma andsin teie kätte oma Pan Ami pileti, te lubasite mind sellele lennukile panna, mees ei teinud must välja, läks kapteni juurde rääkima.
Erariides vene ametnikud ( ma ei tea kas nad olid Aerofloti esindajad või diplomaadid, saatkonna töötajad) ja Zhevardnadze mees lahkusid lennukist. Uks suleti. Sireenid vaikisid, soomukid vabastasid Aerofloti IL-86 õhulinnu, kellele anti stardiluba.
Ma istusin esimeses klassis.
Kapten hakkas rääkima, et me saime stardiloa ja toimus erakordne sündmus, selle tõttu lend hilines. Sündmus leidis aset Nõukogude Liidu kodanikuga, kes saab võimaluse koju lennata.
Rahvas plaksutas.
Kui lennuk oli saavutanud lennukõrguse, reisijatel vaba liikumine, kutsus see mees, kes mu kõrval istus, meeskonnaliige, stjuardessi ja palus mulle vodkat. Olin toimunust shokis. Mulle toodi suur tops, jõin korraga ära, ei mõjunud. Siis ma palusin ise veel ühte, mulle valati, jõin ära ning mul hakkas hea tunne. Mees mu kõrval võttis välja diktofoni(kasset)ja palus mul öelda oma nime, kes ma olen, mis asjaoludel Ameerikasse lendasin, mis juhtus jne. kuni 5.mai JFK lennujaama sündmuseni välja. USA ametniku löömise, jooksmise ja Zhevardnadze meeskonna mehe “ärakadumise” loo samuti, mis mind pani meeleheitlikke
tegevusi tegema. Ma teadsin, et Aerofloti lennuk on NSVL territoorium, kus kehtivad NSVL seadused, kus mu pass on kaitstud, see pani mind kiiresti tormama sinna lennukisse sisse.
Selle ma täpselt rääkisin sinna diktofonilindile. Ma arvan, et see Pallo jutt on tänaseni alles. Mul on tunne, et mu jutt asub KGB arhiivis.
Lennuk esmalt lendas Kanadasse Halifaxi. Siis Halifaxist Iirimaale Shannoni lennujaama.
Ülekuulamine, rahvaga suhtlemine, käepigistused, emotsionaalsed vestlused. Oma pere pildi kinkimine kaptenile, Halifaxis pidin jääma lennukisse valve alla. Sündmused Reisi ajal ja Moskvasse jõudmine, rongiga reis koju.
Psühholoogiline shokk, segadus Eestis, enese varjamine, enda loo peitmine.Inimlikkus.
Lennu ajal ma olin ümbritsetud inimlikkusest.
Diktofonilindile rääkisin kõik oma loo ära kes ma olen, kust ma pärit olen, miks New Yorki lendasin ja mis mu plaanid olid. Ka Roland Rannast rääkisin.
Emotsionaalsed reisijate käepigistused ja head soovid on mul siiani meeles.
Kui olin maandunud Moskvas Sheremetjevo lennujaamas, sisenesin piirikontrolli, võtsid kõik NSVL piirivalvurid naerulsui vastu, hõiskasid tervituseks: „nu batjuska tõ dajoss!”
Ma küsisin, et kust te teate?
Mõ pro tebjä vsjo snajem!
Ma küsisin, et kuidas ma Eestisse saan, piirivalvurid ütlesid, et mine võta takso ja lase viia rongijaama, tsastliivo tebja!
Õnn kaasa!
Sheremetjevo lennujaama ees taksod ootasid, mind keegi taksojuht kutsus oma taksosse ja küsis kuda?Ma palusin end viia na vokzal
Taksojuht küsis, et otkuuda tõ, u tebjä aksent
Rääkisin, et olen Eestist. Oma lugu aga enam ei rääkinud, sest olin TAGASI MAA PEAL VENEMAAL.
Eestis oli Eesti Kongress, mille liige ma olin. Eestis lehvis sini must valge. Eestis sooviti saada vabadust. Mina aga olen Moskvas. Mitte Moskvas, vaid Moskvasse põgenenud. Siis tundsin lisaks hirmule ka häbitunnet, mis eestlane ma olen selline.. Luteri kiriku pastor..Taksojuht, lihtne vene mees küsis, et kas mul dollareid on, et taksoarvet maksta. Ütlesin, et mul on vaid 60 dollarit. Kas ma veel rongipileti Tallinnasse (Põlvas peatus) saan selle raha eest? Rongijaama jõudes taksojuht käskis mul taksot valvata, ütles podozdi sdes, dai svoi pasport, ja pokupaju biletõ. Ja ta kadus..
Ma mõtlesin, et nüüd algab uuesti minu elus midagi… Kas New Yorgi JFK lennujaamas toimunust veel vähe oli.Ootasin taksos, venelased käisid küsimas, et eto taksi svobodnaja?
Miilits käis mind ära ajamas, et kaua te siin seisate?
Lõpuks taksojuht tuli tagasi ja tõi mulle passi ja piletid Tallinna.Ütles et tal on siin tutvused…
Jumal õnnistagu seda taksojuhti!
Istusin rongis. Varsti ma magasin oma asemel ja norskasin.. Mind käidi müksamas.. Ne hrabiii batjuska!Põlvas astusin rongilt maha ja oma üllatuseks näen Kanepist pärit abielupaari, kes olid Tallinna rongile toonud oma tütre. Nad võtsid mu peale, mul polnud kopikatki ega rublat raha taskus. Nad olid üllatunud, et ma Põlvas olen, et kõik teavad, et ma lendasin Ameerikasse. Jõudsin Kanepisse.Koputasin oma ukse taga vaikselt. Ma ei tahtnud kella anda, sest ma teadsin, et mu lapsed hällis magavad. Mu naine tuli avama. Sai shoki.
Ma astusin oma kaksikute voodite juurde ja vaatasin neid..
Ajakirjanikud hakkavad helistama, et uurida mis minuga juhtus. Mulle helistab TUNNE KELAM ja uurib. Mitte kellelegi ma ei räägi täpselt, et miks ma nii tegin ja KUIDAS ma tegin.
NSVL välispass ja pastorisärk
Peale Nõukogude Liidu lagunemist hoidsin passi alles. Tean inimesi, kes hakkasid omi passe avalikult hävitama, demonstreerides põlgust „kurjuse impeeriumi” vastu. Minu passil oli saladus. Minu pass oli sündmuskoht. „Kurjategija pöördub alati sündmuskohale tagasi” ütlemine kehtis ka Pallo kohta kõik need kiiresti kadunud 32 aastat. Ma ei saanud seda passi hävitada, sest ma teadsin selle passi lugu 5.mail1991. Selle passi omaniku nimi on alles arhiivides:
1. New Yorki JFK lennujaama logiraamatus. Reisija lööb USA lennujaama ametnikku, põgeneb Aerofloti lennukisse, alarmeeritakse lennujaama SWAT Team. USA arhiiv.
2.NSVL Washingtoni saatkonna arhiiv. Hommikune telefonikõne saatkonda, instruktsioonide saamine.
3.NSVL välisministeeriumi arhiiv, välisminister Eduard Zhevardnadze meeskonna ametnik oli saanud saatkonnalt lennukisse erakordse telefonikõne aidata selle passi omanikku.
4.Aerofloti arhiiv. Lennuki ümberpiiramine, hilinemine, kapteni aruanne sündmusest.
5.Moskva Sheremetjevo lennujaama piirivalvurid hoidsid seda passi käes”nu batjuska tõ dajoss! ” Kandsin musta pastorisärki valge kaelatunnusega. Kas keegi kujutab ette Preestrit, kes lööb USA tollimeest? Kas keegi kujutab ette tormavat, rahvast pikali tõukavat Preestrit, lennukis end kaitstes, Preester karjudes: „na pomoss ja grazdanin sovetskogo sojuza!” Venelased tulid batjuskat lennukis kaitsma! Toimus füüsiline kontakt, käsitsivõitlus USA ametnike ning venelastest lennureisijate vahel! Pallo lamas lennuki istmete vahel, ameeriklased püüdsid Pallot väljatirida, venelased omakorda lõid ameeriklasi. KAPTEN sekkus.
Ameeriklased LÖÖDI AEROFLOTI lennukist välja!
Näete, miks ma pidin selle dokumendi alles hoidma. Nüüd asub minu NSVL välispass Tartus KIRJANDUS muuseumis. Koos mu albumite, dokumentidega ja raamatuga „Almanahh” 2004. “Põgenemine Ameerikast” on üks väike lõpuni rääkimata lugu seal. Nüüd te mõistate, miks Pallo 2004 Los Angeleses seda raamatut kirjutades EI SAANUD oma põgenemise lugu ära rääkida. Toona ma kartsin USA rohelisest kaardist ilmajäämist, lapsed käisid koolis, hirm ennast üles anda ning järgnevat vastutust USA ametivõimude ees. Siis need faktorid takistasid mind lugu lõpuni rääkimast. Ma varjusin kohe 1991aasta suvel ajakirjanike eest, sest siis kartsin KGB kättemaksu. Imelik, USA ametivõimude ees vastutusele võtmist 1991 ei kartnud. Ma Eesti kodanikuna Eesti passiga elasin 14aastat Los Angeleses, olin kirikuõpetaja. Ma siiani ei saa aru, miks ma 5.mail 1991 New Yorgist eluga pääsesin.
Millest rääkisid lennuki kapten ja need kaks venelast USA ametnikega, et lennukile stardiluba anti ja mind lennukist välja ei konvoeeritud?
Kas sellepärast, et ma olin Nõukogude Liidu kodanik?
Et USA ei soovinud Nõukogude Liiduga konflikti sattuda?
Kas teise, väiksema maailma riigi kodanik oleks nii pääsenud toona nagu mina?
Igatahes minu raamatu „Almanahh 2004” võlg on likvideeritud. Olin aus, sain südamerahu tagasi, enam miskit ei häiri selle raamatu juures.
Ma olen nüüd valmis vastutama. Taevaisa abiga sain 60. juubelit pühitseda. Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kardan, imelik. Tulgu nüüd mis tuleb. Jumala abiga.
Jüri Pallo
Võrus 5. augustil 2023
P. S. Mind hakkas ikkagi 5. mail 1991. päästma pastorisärk.
New York, Queens, Elmhurst, Denman Street.
Esimesed minutid kõndimist. Ma olin segaduses, ei leidnud esialgu õiget suunda, sest kõikjal lõppesid teed ära, tupikud. Püüdsin kõndida kaardi järgi. Kui olin jõudnud lõpuks ühele suurele tänaval, sõitis mulle VASTU kollane TAXI. Juht nägi pühapäeva hommikul kella poole kuue paiku üksikut inimest – pastorit. Elus paljunäinud taksojuhile oli see sürrealistlik vaatepilt, sest pastor Ameerikas: Ei kõnni jala üksinda varahommikul inimtühjal tänaval reisikotiga. Juht keeras auto ÜMBER ja peatus mu kõrval. Jumala teed on imelikud. Keegi, kellel on vaja põgeneda otsesuunas, ta enam ei saa minna tagasi, ta kohtab inimesi, kes põgeneja heaks pööravad oma rooli tagasi. Taksojuht. NSVL saatkond. Lennuki kapten. USA ametnikud, kes halastasid. Õnnesärk – pastorisärk.
Minu pass. 1991 Ameerikast põgenemise loo tunnistaja. Asub Tartus Kirjandusmuuseumis
Kas ma kahetsen, et ma lõin inimest?
Ma olen 32 aastat selle sõna tähendust teadnud. Ma olen 32 aastat selle sõna tunnet tundnud.
Kas ma palun vabandust? Jah, ma palun vabandust.
Kas ma saan andeks?
Ma ei oska öelda, kuid ma tean, kuidas see juhtub:
Ma olen lennujaamas ametnik, kontrollin reisijate dokumente. Ma olen väsinud, sest mitusada inimest olen juba ära kontrollinud. Minu juurde astub pastorisärgis preester, pöördun tema poole: „palun esitage dokumendid”
Preester hakkab neid oma põuetaskust otsima, ta paneb oma vasaku käe pintsaku taskusse.
Mina vaatan korraks kõrvale, et näha mitu inimest mul on veel kontrollida jäänud…
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
