President Karis emadepäeval: et Eesti oleks lisaks lapsesõbralikule ühiskonnale ka lapsevanemasõbralik
Avaldatud: 10 mai, 2026President Alar Karis ütles emadepäeval, et Eesti oleks lisaks lapsesõbralikule ühiskonnale ka lapsevanemasõbralik.
Järgneb Alar Karise kõne, mille ta pidas emadepäeva tähistamisel Kohtla-Järve kultuurikeskuses.
Kallid emad,
hea Eesti rahvas,
kui ei oleks ema, ei oleks meist kedagi. Oleksid olemata kõik rõõmud ja mured, kõik kevaded ja sügised, kõik pühapäeva hommikud ja argipäeva õhtud, kõik see suur ilu, mida elu pakub. Oleks olemata see eriline side ema ja lapse vahel.
See eriline side, mis on igal ühel isemoodi ja isiklik. Mis saadab meid terve elu. Mis ka muutub ja areneb, ent on alati tugevalt olemas. Hoiab meid ja hoolib meist, ka siis kui me seda ei pruugi parasjagu tunda.
Kuigi oleme lapsena kõrvalt näinud, et ega emaks olemine alati kerge olla ei pruugi, tekib ometi paljudes ühel hetkel soov olla ema. Kasvada selleks kõike teadvaks ja kõike oskavaks imeinimeseks ja maailmanabaks, kes on alati olemas, alati võtta. Kes ei väsi.
Ka siis kui ta hilisõhtul juba pooleldi voodis on ning keegi väike inimene tema tuppa saabub ning teatab, et tal on homseks vaja konnakostüümi või kingitust või oleks vaja inglise keele uusi sõnu kontrollida.
Või kui keset tööpäeva kõlab telefonitorus maailma lõpule viitav viril hääl, mis annab märku, et trenniriided jäid koju või koduvõti on kadunud. Või sõbranna ei kutsunud sünnipäevale või on jälle vaja teha kiiresti pangaülekanne, sest kõht on nii-nii tühi ja koolis ei antud täna miskipärast midagi süüa.
Või kui põhikooli lõpus on emad maailma kõige rumalamad inimesed ning kuidas nad võluväel gümnaasiumi lõpus justkui võluväel üllatavalt normaalseks muutuvad.
Jah, emad ei väsi. Kuidagi nad peavad vastu. On alati pidanud. Oma igapäevaelu, töö, sõprade, sugulaste, hobide, huvide, sisemiste kasvamiste elu muutuste keskel ja kiuste. See võiks olla kaheksas maailmaime.
Aga tegelikult ka emad väsivad, ka nemad tunnevad teisi tundeid peale rõõmu ja lahkuse. Ja tunnevad, et nad ei suuda olla maailma parimad emad, kellel on kogu aeg soe toit lauale panna ja pesu pestud. Kes lihtsalt praegu natuke aega ei jaksa.
Head emad, lubage mul teile öelda, et see on normaalne. Te ei ole selle pärast läbi kukkunud. Keegi pole täiuslik ja iga päev ei paista päike. Ja vahel tahakski kohtuda sõpradega või käia trennis, pühenduda pisut enam tööle, keskenduda ka muule.
Selleks on tähtis pere ja kogukond. Tuge ja turvatunnet pakkuv tagala, kes on alati olemas ka emale. Kes mõistab ja toetab, aitab ja hoiab. Et emad ei tunneks end üksi.
Ja seda ka ühiskonnana. Et Eesti oleks lisaks lapsesõbralikule ühiskonnale ka lapsevanemasõbralik, mis usaldaks lapsevanemat, väärtustaks nende eneseteostust, kindlustaks ausa konkurentsi tööturul ning toetaks üksi jäänuid.
Et me tajuksime end veidi enam ka ühe perena, kus kõigil oleks hea olla, elada ja lapsi kasvatada. Sest see esmapilgul võõras laps võib kunagi olla su naaber või kolleeg, sind aitav ametnik või päästja, su arst või hooldaja, su kaaslaulja laulupeol. Või kui mitte sinu, siis sinu lapse. Või abikaasa. Või ema.
Me oleme siin väikses Eestis kõik üksteisest sõltuvad. Hoidkem siis üksteist ja suhtugem üksteisse kui oma pereliikmesse. Olgem parim paik, kus kasvada ja lapsi kasvatada.
Kallid emad, te olete maailma parimad emad. Alati.
Ilusat emadepäeva!









