5 lapse ema: Terviklikkus sünnib peresuhtest, mitte perevormist
Avaldatud: 29 mai, 2026Lastekaitsepäeva eel jagab 5 lapse ema ja SEB lastefondi juht Triin Lumi mõtisklust sellest, kui oluline on rääkida lisaks lastetoetustele ka laste emotsionaalsest turvalisusest, kuuluvustundest ning sellest, kuidas lapsed meie ühises suhteruumis end tunnevad.
Lugesin hiljuti peresid tunnustava konkursi statuuti ja jäin pidama sõnal „terviklikkus”. Kui ankeedis on täitmiseks lahtrid „ema andmed” ja „isa andmed”, siis kas kõiki lahtreid täitev pere on rohkem väärt kui see, kus mõni lahter jääb tühjaks?
Mida tähendab terviklik pere, millise joonlauaga seda mõõdame? Kas pere terviklikkus sünnib sellest, et kõik inimesed elavad ühe katuse all ja kõik püsib koos?
Meie pere ei näe enam välja selline, nagu varasematel perepiltidel ning moel, kuidas ühiskond sageli ette kujutab „tervet” või „terviklikku” perekonda. Ja nii olen vahel nende hetkede keskel mõelnud, milline on see elu kõige pärisem vorm? Mitte ideaalne. Mitte sile. Aga päris.
Elan koos viie lapsega. Mõni aeg tagasi lõppes laste isaga paarisuhe, ta elab teises linnas ning nüüd kannan suure osa igapäevasest lastega seotud vastutusest üksinda. Meie pere hommikud algavad sageli erinevatest tubadest kostvate vajaduste, igatsuste, rõõmude ja muredega. Keegi otsib kadunud trenniasju. Keegi neist õpib vene keele sõnu. Keegi on kindel, et maailmas pole eales olnud nii vihmast päeva kui täna. Keegi räägib valju häälega. Keegi neist vajab kallistust. Mõnel hommikul meenutab meie köögilaua toimuv kohalikku lennujuhtimiskeskust, kus korraga lahendatakse logistikaprobleeme, maailma muresid ja põrkuvad erinevad vajadused ning kõige selle keskel kõlab arvamusavaldusi sellest, mida õhtuks süüa teha. On õhtuid, mil ma ei jaksa enam kellegi küsimustele vastata, rääkimata nende kohaloluga kuulamisest. On hetki, mil mõtlen, kas ma üldse teen midagi piisavalt hästi.
Ma vaatan oma lasterikast kodu, kus räägime ka siis, kui on keeruline ning õpime teineteise maailma selle erinevuses mõistma. Ma näen suhteid, mis ei ole täiuslikud, kuid mille nimel teeme iga päev teadlikku tööd. Just sooja kohalolu ja kuulamise kaudu sünnib perekond, minu meelest. Mu koduseks mantraks on saanud mõte: tahan sind kuulata, et sinu maailma mõista.
Suure pere suhtekäras kipub vahel kaduma oskus päriselt teineteist kuulata. Ja siis kasvab tasapisi seesama üksildus – mis näib tänases sotsiaalmeediaga kokkulõimitud maailmas levivat peaaegu pandeemiana — nii laste kui täiskasvanute seas. Kuulatud ja mõistetud olemine ei lahenda kõiki probleeme, aga loob tunde, et ma ei pea oma maailma üksi kandma. Võib-olla on just see teadmine, nii peres kui ühiskonnas, üks inimese sügavamaid vajadusi — ma ei ole oma rõõmude, hirmude, küsimustega üksi. Kui mõistmise silla kaudu märkame last, sünnib turvatunne, millest kasvab usaldus ja julgus olla haavatav, aga ka võime hoida tulevikus teisi.
Vahel tundub, et meie pere toimib nagu ämblikuvõrk – terviklikkuse moodustavad siin ema ja viis väga erinevat last. Üks vajab julgustamist, teine vaikset kohalolu, kolmas vajab enne avanemist mõtete koorimist nagu sibulat. Neljas vajab rohkem kallistusi kui kõik teised kokku. Viiendal on oma lugu, vajades erilist toetust kõiges õppimisega seotus. Kui emana neile õhtujuttu loen ja head ööd soovin, tajun sageli, et iga voodi veerel tähendab vanemlus minult kui täiskasvanult valmisolekut õppida iga lapse erinevat suhtekeelt.
Usun, et kohalolek kuulamise läbi on üks suurimaid kingitusi, mida pere lapsele anda saab. Jah, see on ressursimahukas, aga vajalik tegevus. Käies teekonda teist aastat igapäevaselt üksikvanemana, vaatan ma pere mõistele uue pilguga – näen, et terviklikkus sünnib väikestes hetkedes pereliikmete vahel ja sellest, milliseid suhteid me pereliikmetega loome. Mis soost või rollidega täiskasvanud inimesed pere moodustavad, ei olegi korraga enam nii tähtis.
Leian, et terviklik saab olla pere, kus lapsi kasvatab üks vanem. Terviklik saab olla kärgpere? Kaks ema või kaks isa? Niisamuti saab terviklik pere olla lastekodus, kus ühine kuuluvustunne on sündinud mitte bioloogiliselt, vaid teadlikust hoolimisest ja töölepinguga raamistatud rollist.
Kui sageli argipäeva rallis mõtiskleme, mida lapsed tegelikult vajavad selleks, et tunda end hoituna? Mitte ideaalset elu, vaid tunnet. Kõige määravam pole perevorm, aga see, kas lapse kõrval on täiskasvanu, kes on olemas. Keegi, kelle kõrval on turvaline. Inimene, kelle kohta laps saab sisimas mõelda: ma olen oluline, kuulun tema juurde.
Mõnda aega tagasi küsisin pojalt, kas olen hea kuulaja ja ta vastas: „Kui kuulad, oled hea kuulaja. Kui ei kuula, ei ole.”
Meie kavatsus ja teise inimese taju meist ei ole alati üks ja seesama asi. Me võime ise tunda, et armastame, hoiame ja pingutame, aga see, kas teine inimene ennast meie kõrval päriselt turvaliselt ja hoituna tunneb, seda saavad öelda need, kes elavad meie kõrval — meie partnerid, meie lapsed, inimesed meie ühises suhteruumis.
Mõtlen palju ka sellele, milliseid peresid meie ühiskond nähtavaks peab ja millist pere vajab laps. Töiselt lastekodude, turvakoduse ja asendusperedega igapäevaselt kokku puutudes näen, et pere terviklikkus ei sünni sellest, millised liikmed kaameraga perepildile jäädvustatakse. Mõni väliselt täiuslik pere võib olla emotsionaalselt väga üksik paik. Ja mõni lärmakas, sakiliste servadega pere võib olla koht, kus inimesed päriselt üksteist toetavad.
Pere terviklikkus sünnib sellest, kuidas inimesed üksteist ühises suhteruumis kuulavad ja märkavad ning mõistmist jagavad ja toetavad. Lapse jaoks on üks elu kandvamaid kogemusi teadmine: ma olen väärt, ja mitte selle pärast, mida ma teen või saavutan, vaid seepärast, et ma olen.
Tahaksin, et me edaspidi ühiskonnana julgeksime pereks olemist – nii lapsena kui vanemana – vaadata suhteruumi tähenduses. Vähem hinnanguid andes, sest sellega loome üksildust. Vähem vormi uskudes, aga erinevaid valikuid aktsepteerides.
Lapsed vajavad kodu, kus saavad olla kuuldud, nähtud ja mõistetud. Kus ollakse üksteise jaoks olemas ka siis, kui elu ei lähe plaani järgi. Ja võib-olla ongi just see terviklikkus.









