Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Ma suren väga-väga aeglaselt ja ma ei sure hädaldades, vaid suren tänutundest nuttes selle eest, millist elu ma olen elanud, rääkis Antsla mees Vahur Kersna telesaates „Ringvaade”.

„Ma kirjutasin mõni aeg tagasi raamatu, inimesed teavad, mis olukorras ma olen ja vaevalt on väga palju neid, kes tahaksid kõndida minu kingades. Aga nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, ma ei ole kunagi varem olnud nii õnnelik, kui ma olen praegu,” tunnistas telelegend telesaatele antud intervjuus.

„Aeg-ajalt ilmuvad mingisugused artiklid ja kolleegid kirjutavad: „Kui kurb, ta sureb ju kohe ära.”. Aga vat, ei sure. Tõsi ta on, et siit maailmast ei ole mitte keegi lahkunud elavana, aga ma suren väga-väga aeglaselt ja ma ei sure hädaldades, vaid suren tänutundest nuttes selle eest, millist elu ma olen elanud,” rääkis Kersna.

„Milliste inimestega on saatus mind kokku viinud. Kui ma hommikul ärkan, teen silmad lahti, vaatan oma magavat abikaasat, siis ma mõtlen: „Mina, vana koer, millega ma selle ära olen teeninud?”.”

Kersnal on valmis saanud uus autorisaade „100 aastat siia-sinna. Vahur Kersnaga” ja praegu läheb mees enda sõnul võttele suure tänutundega ja tal tulevad tänupisarad silma, et ta saab teha tööd just selliste kolleegidega, nagu tal praegu on. „Ma olen alustanud ajal, kus sa õhtul palvetasid selle nimel, et kaameramehed, kes tulevad hommikul tööle, oleksid enam-vähem kained, enam-vähem heas tujus ja saaksid enam-vähem inimese kaadrisse,” rääkis Kersna.

Kommentaarid

Viimased uudised