Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Tartu Ülikoolis uuriti esimest korda Eestis haiglas kontaktisolatsioonis viibinud inimeste kogemusi. Isoleeritud tundsid end häbimärgistatuna, neil oli teiste nakatamise hirm ja raske toime tulla sotsiaalse ja füüsilise eraldatusega. Olukorda ei leevendanud ka tervishoiutöötajate suhtumine.

Kui praegu nähakse Eesti tervishoiusüsteemi pigem teenusekesksena, siis Eesti rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 üks eesmärk on arendada tervishoius inimkesksust. Selle aluseks on teadmised sihtrühmade kohta. „Isoleeritud patsientide õendusabi planeerimist raskendavadki vähesed teadmised selliste kogemuste kohta,“ rääkis Tartu Ülikoolis õendusteaduse õppekava läbinud Heli-Kaja Kübarsepp, kelle sõnul on seda nii Eestis kui ka kogu maailmas vähe uuritud.

Kübarsepp vaatles oma magistritöös seitsme patsiendi kogemusi Eesti regionaal- ja keskhaiglates. „Usun, et kui tervishoiutöötajad võtavad neid kogemusi arvesse, saaksid nad aidata järgmistel haigetel paremini kohaneda ja seeläbi paraneks ka rahulolu tervishoiuteenusega,“ tõdes ta.

Erinevad kogemused

Kuigi üksikpalat võimaldas kehva tervisliku seisundi ajal taastumiseks vajalikku rahu, kaasnes sellega ka üksindustunne ja iseseisvuse puudumine. „Palatist lahkumine oli keelatud ja uuritavad kirjeldasid vangistatuse tunnet, kuna nende vabadus oli piiratud,“ kirjeldas autor. Patsientides tekitas nördimust ka see, et neil ei olnud oma terviseotsuste tegemisel sõnaõigust.

Puudust tunti ajaviitevahenditest: televiisorist või raadiost. Patsiendid olid sunnitud pikka aega vaikuses olema, mis põhjustas omakorda negatiivseid emotsioone ja suurendas suhtlemisvajadust. Vaikuses muutusid häirivaks ka erinevad kehalised aistingud, mida tekitasid nii voodi, ventilatsioon kui ka pildid seintel.

„Kodusema keskkonna loomine niigi keerulises füüsilises ja vaimses seisundis on tähtis. Võimaluse korral tuleks isolaator kohandada patsiendi vajaduste ja eelistuste järgi, sinna võiks lubada talle vajalikke esemeid ning paigaldada näiteks televiisori ja raadio,“ arutles Kübarsepp.

Üksluise keskkonna ja vähese tegevuse tõttu kirjeldati, kuidas isiklik aeg aeglustub. Patsiendid arvestasid oma päevakava söögiaegade ja protseduuride järgi, mille vahelisel ajal otsiti endale teadlikult tegevust, muu hulgas püüti olla füüsiliselt aktiivsed. „Kindlasti tuleks soodustada patsientide kontakti välismaailma ja lähedastega. Ka varasemad uurimistööd on näidanud, et lähedaste külaskäigud aitavad vähendada isolatsiooni negatiivset psühholoogilist mõju,“ tõdes Kübarsepp.

Kogemused tervishoiutöötajatega

Patsiendid mõistsid kontaktisolatsiooni vajalikkust ja tõhustust, kuid infektsioonhaigus ja sellega seotud kaitsemeetmete rakendamine tekitasid neis siiski räpasuse, häbimärgistatuse ja tõrjutuse tunde. Muretseti nii lähedaste kui ka tervishoiutöötajate nakatamise pärast.

Hirmu põhjustasid eelkõige need haiglatöötajad, kes ei kasutanud protseduuride ega hooldustoimingute tegemisel isikukaitsevahendeid. „Kaitsevahendite pruukimine oli tervishoiutöötajate seas väga ebaühtlane ja tekitas patsientides lisaks nakkuse edasikandumise hirmule ka segadust. Kord nähti liigset kaitsemeetmete kasutamist ja teinekord nõuete täielikku eiramist,“ kirjeldas Kübarsepp.

Uuritavad kirjeldasid ka ebameeldivaid kogemusi tervishoiutöötajatega. Mõni töötaja käitus ja suhtles patsientidega haavaval viisil, tekitades neile hingelisi kannatusi. Patsiendid aga leppisid halva käitumisega ja leidsid sellele vabandusi. Siiski ei julgetud seetõttu teinekord personali tülitada, sest kardeti ebameeldivat kohtlemist ja konflikte.

„Kontaktisolatsiooni üks terviserisk on masenduse ja depressiooni tekkimine. Seepärast on eriti oluline, et tervishoiutöötajad käituksid sõbralikult ja võtaksid aega patsientide murede kuulamiseks. Positiivsus ja julgustamine toetas patsiente ning aitas neil olukorraga paremini toime tulla,“ leidis Kübarsepp.

Kübarsepp keskendus oma uurimistöös kontaktisolatsioonis olevatele patsientidele, kuid ta soovitab COVID-19 pandeemiat arvestades uurida ka õhkisolatsioonis viibivate inimeste kogemusi.

Heli-Kaja Kübarsepa magistritöö „Täiskasvanud patsientide kogemused kontaktisolatsiooniga – kvalitatiivne uurimus“ juhendajad on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Janika Pael ja Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse assistent Merle Seera.

Kommentaarid

Viimased uudised