ARVAMUS: Eesti on läbi kukkunud – kes kustutab tule?
Avaldatud: 24 aprill, 2026Sotsiaalmeedias jagab Võru juurtega Inga Raitar majandusasjatundja, endise Hansapanga juhi Indrek Neivelti arvamust, et Eesti on viimase 25 aasta jooksul läbi kukkunud.
Raitar edastas asja kohta järgmise info:
„Viimane saab tühjaks jäänud riigis kogu vara endale,” lõpetas oma mõtlemapaneva ettekande eilsel konverentsil „Kaks Eestit 25 aastat hiljem. Mis meid vastandumiste ajal ühendaks?” üks arukamaid arvamusliidreid Indrek Neivelt. Mees, kelle arvamus läheb paljudele korda, sest selle tagant ei aimu kellegi kolmanda huve.
Minuga ühevana Indrek rääkis sellest, kuidas läinud aastal suri Eestis 9250 ehk terve Haapsalu linna jagu inimesi. Edukas ettevõtja muretseb selle pärast, et kui meie demograafia samal viisil toimub, pole kogu majandusarengul ja kõigil muudel arendustel ju mõtet. „Meie ideoloogia, milles oleme 30 aastat elanud, on pankrotis,” võttis Neivelt oma ettekande päris karmi tõdemusega kokku. „Ajastu on läbi kukkunud.”
Mõtlesin Indreku ettekande ajal Võrus renoveeritud lasteaiale, mis uuendati viisil, et selle saab tühjaks jäädes kiiresti ümber kohandada vanadekoduks. Laste mittesündimine (Võrus sündis läinud aastal vaid 20 last) on otseselt seotud meis igapäevaselt külvatava sõjahirmuga. Mistahes organism (ja ühiskond on elusorganism), kes hakkab kulutama põhilise osa oma energiast enesekaitsele, lõpetab arenemise, sest kasvule ei jätku kaitse kõrvalt resursse.
Sõjamaksuna kogutud rahast on riigil järgmisel aastal IGA PÄEV kulutada 6,6 MILJONIT! Mille peale??? Viisil et see kaitseks Eesti tulevikku tegelikult? Kui meie tulevikus pole lapsi, siis, kes ja keda kaitseb? Ehk peaks sõjamaksu arvelt riigi tuleviku kaitseks hoopis lastetoetusi maksma hakkama. Ning loomulikult selle inimesi hirmutardumusse tarretava sõjahüsteeria kütmise asemel looma riiki, kus noored inimesed tahaks lapsi sünnitada ja kasvatada.
End finantsromantikuks tituleerinud meediamagnaat Hans H. Luik nentis samas teemas vesteldes mulle otsa vaadates, et „vaesusel on üksi last kasvatava naise nägu”. Indreku ettekande valguses polnud ma temaga nõus.
Mina tunnen end ühe lapse üles kasvatanuna praegu väga rikkana. Veel rikkana. Sest nagu ütles kultuurisõdade paneelis esinenud TLÜ professor Martin Tamm „Lapselastele mõeldes tuleb seista (mitte niivõrd majanduskasvu vaid – IR) selle eest, kas neil on puhast vett mida juua ja puhast õhku, mida hingata.” Seisan selle eest jätkuvalt.
Mitte ainult oma lapselastele mõeldes. Ja ehk nagu sama kultuuriajaloo professor lisas „Maailma kirjeldamine on isegi olulisem, kui jõuga muutmine. Kui kirjeldatakse asju nende reaalses toimimises võib see olla muutvam, kui meeleavaldus.”
Kirjanik on see, kes saab kirjeldada toimivat reaalsemalt kui ehk teadlane. Jätkan siis oma igahommikuste kirjeldustega (a)sotsiaalmeedias nagu endine tööandja Hans siinset keskkonda nimetas.









