Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Eesti juubeldab ja tähistab 100. aastapäeva. Ent on ka neid, kel pole just kõige suuremat pidutuju. Ka sellised inimesed on osa Eestist, kuigi seda alati võibolla tunnistada ei taheta. Lõunaeestlane avaldab ühe sellise kirja nn kolmanda Eesti esindajalt.

„Tere! Hooldan 8-ndat aastat oma invaliidist ema. Meie peres kasvab 2 väikest last. Elame maal. Oma väikeses talus. Seoses ema seisukorraga pole mul võimalik päevas pikalt kodust eemal olla. Olen ka oma lastele nö takso eest, sest koolibussini on meie kodust omajagu kilomeetreid maad.

Koolibussi tegelikult sellest aastast enam polegi, vaid laste tunnid on sätitud liinibusside graafiku järgi. Kuna olen oma ema ametlik hooldaja (siinkohal lisan, et ema majast väljapoole ei ole võimeline liikuma, kasutab mähkmeid, sest teeb igapäevaselt alla ja vajab muud igapäevast abi), siis siiani sain hooldajatasu 15 € ja 74 senti. Täna, peale valdade liitumist laekus minu arvele 10 €.

Siin ei ole küsimus oma ema hooldamises. See on elementaarne. Olen 43-aastane naine ja ema, kes seab oma laste huvid esikohale. Aga iga päev nutan vaikselt patja, sest mul pole raha, et minna hambaarstile ja tihti näen unes õudsaid unesid oma hambutust suust. Jah, ka mina olen see hambutu kolmas Eesti. Nutan tihti, kui ülejäänud pere magab vaikselt pimedas patja ja hommikul rühin ikka edasi.”

Viimased uudised