Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Foto: Sotsiaalministeerium

Uus vaktsiin küll esmalt veidi hirmutas, ent tõenduspõhise infoga tutvumine, kolleegide head kogemused ja soov lähedasi ning patsiente koroonaviiruse eest kaitsta julgustab õdesid vaktsineerima.

Pärast vaktsineerimist on saabunud kergendustunne, ent vapralt järgitakse edasi ka kõiki ohutusnõudeid. Eesti Õdede Liidu abiga jagab sotsiaalministeerium blogis üheksa õe kogemust, kuidas sündis nende otsus koroonavaktsiini kasuks ja kuidas läks vaktsineerimine.

Kariina Künnap, õde Pärnust

Otsus end vaktsineerida ei tulnud kiirelt. Kuna antud vaktsiini (Pfizer/BioNTechi Comirnaty) loetakse siiski värskeks, siis olid mul omad küsimused ja hirmud. Uurisin tõenduspõhiseid materjale ning selle järgselt otsustasin, et antud vaktsiin on mulle ohutu, kuid kasulik. Ei mäleta, et oleks varem nii valutut vaktsiini saanud. Kõrvaltoimeid ei kogenud.

Uhke tunne on, üks samm lähemal, et saaksime vabamalt elada.

Reelika Kaljurand, intensiivravi õde

Töötan Covidi intensiivravis õena, nüüd juba teises laines. Hetkel näen igapäevaselt, kui raskelt see haigus kulgeb ja kui palju peresid see lahutab. Ometi ei kiirustanud ka mina end vaktsineerimise järjekorda panemisega, vaid lugesin ise kõiksugu kirjandust, tekitades sellega veel enam endas hirmu ja segadust, sõna otseses mõttes kartsin saada „katsejäneseks“.

Arusaam muutus sekunditega, kui 27.12.20 ilmusid esimesed rõõmsad pildid vaktsineeritud kolleegidest. Nemad ju teevad, kuidas mina ei tee! Neid pilte nähes ma mõistsin, et minu vaktsineerimata jätmine võib ohustada nii mind kui ka minu peret, minu ema-isa, kolleege, patsiente, kes niigi võitlevad enda haiglasse sattumise põhjusega. Kas ma tahan võtta endale seda vastutust? Kindlasti mitte…

Tänaseks olen vaktsineeritud, kõik möödus ilma kõrvaltoimeteta. Mul ei hakanud silmad sädelema ja kõrvad kasvama, vaid mind tabas kergendustunne. Lootus. Heaolutunne, et olen saanud midagi olulist teha, ajalooliselt olulist. Jah, me ei tea, mis saab homme, aga kui me ei püüa astuda homse suunas seda esimest sammu – lastes end vaktsineerida –, siis ei saagi me seda teadma…

Las minust saab Sinu eeskuju ja Sinust kellegi järgmise, ainult nii anname võimaluse, et homme saabub tavapärane normaalsus.

Aleksei Gaidajenko, õendusvaldkonna arendusjuht

Vaktsineerimise otsus tuli kohe, kui sai selgeks, et hakatakse vaktsineerima COVIDi vastu. Olen vaktsineerimise usku, ajaloos on kirjeldatud mitmed edulood, mida tänu vaktsiinidele on saavutatud. Intensiivõena puutusin kokku erinevate terviseseisunditega, kus vaktsiin oleks päästnud inimelu, nt teetanuse puhul. Iga tegevusega kaasnevad riskid, sh nii vaktsineerimisega kui ka haiguste ravimisel, kuid mina eelistan ennetada ja investeerida oma tervisesse.

17.01 sain teise kaitsesüsti COVIDi vastu ning hetkel ei ole mul kurta millegi üle. Peale esimest süsti tundsin lokaalset valu süstikohas, kuid see on loomulik organismi reaktsioon. Üldreaktsioone ja tervisehäired ei ole tekkinud. Vaktsineerides isegi gripi vastu on mul iga kord peale süsti mingisugune nn gripi tunne paari tunni jooksul, mida seekord ei ole olnud. Oskan võrrelda, kuna vaktsineerimiskogemus gripi vastu on 15 aastat.

Ma ei uskunud, et tekib mingi turvalisem tunne, kuid siiski tuleb märkida, et ma olen tunduvalt rahulikum teades, et mina teen kõik selleks, et mitte haigestuda COVIDisse. Vaktsiinid üksi ei aita meid – nii kaua, kui elanikkond ei ole vaktsineeritud, tuleb kanda maske, hoida distantsi jälgida oma tervist. Vaktsiin ei garanteeri 100 protsenti, et sa ei jää haigeks ning selle pärast tuleb ka jälgida tervist ning esimiste sümptomite puhul jääda koju, mitte minna tööle ja nakatada kolleege ja patsiente.

Marelle Maiste, pereõde Tallinnast

Algselt, kui vaktsiin veel Eestisse ei olnud jõudnud, olin minagi kahtlev, kas end vaktsineerida või mitte. Ebakindlust soosis meedias ringlev negatiivsus vaktsiinide suhtes. Usun, et iga uus asi tekitab algselt kõhklusi, ka tervishoiutöötajate seas, ja see on inimlik ning normaalne. Aja möödudes mõistsin, et end mitte vaktsineerides normaalsusesse tagasi naasta on võimatu ning minul kui tervishoiutöötajal on privileeg saada vaktsineerituks esimeste seas.

Usun, et vaktsiinid on ühed enim uuritud ravimid ning usaldan ja usun, et vaktsiinist on abi viiruse vastu võitlemisel. Mul on hea meel, et olen saanud juba esimese kaitsesüsti, Pärast vaktsineerimist tundsin süstekoha valulikkust, kuid see ei häirinud minu igapäeva toiminguid, samuti esines paaril päeval väsimust, kuid see võis olla ka mitme asja kokkulangevus!

Janno Kuldkepp, õpetaja ja kiirabi õde

Töötan õde/õpetajana ja kiirabis õena. Minu otsus vaktsineerida Comirnaty vaktsiiniga tuli puhtalt minu enda soovist ja huvist selle vaktsiini vastu. Olen ammusest ajast suur vaktsiinide pooldaja, teen kõik soovitatavad vaktsiinid ja lisaks revaktsineerin ennast. Teiseks ei taha ma jääda isolatsiooni, kuna armastan enda valitud elukutset. Kolmandaks ei taha ma nakatada enda eakaid vanavanemaid. Minul ei olnud ühtegi kõrvaltoimet seoses vaktsiiniga. Tunne peale vaktsiini on hea. Aga see ei tähenda, et ma enam koroonat ei karda ja maski eest viskan. Kannan maski julgesti edasi nii kaua, kui võetakse vastu vastav otsus, et seda enam tegema ei pea.

Siiri Puru, Eesti Õdede Liidu lõuna piirkonna juht

Olen 53-aastane statsionaarses osakonnas töötav õde. Enamuse vaktsineerimisi olen teinud lapsepõlves ja saanud pikaajalise immuunsuse mitmetele haigustele.

Täiskasvanuna olen olnud pigem seda meelt, et karastada oma organismi talisuplusega ja seeläbi hoida oma immuunsüsteemi tugevana. Gripivaktsiini ei ole varasemalt oma elus kunagi teinud, nüüd tegin selle esimest korda alles 2020.a septembris.

Covidi vastu vaktsineerimine tuli pikalt kaalutletult, kuna oodatava vaktsiini suhtes oli esialgu minu jaoks liiga vähe adekvaatset infot. Esines hirmu, kahtlust ja mitmeid küsimusi seoses vaktsiini liiga kiire valmimisega. Kõhedust tekitas ka teadmatus kõrvaltoimete osas, nii lühiajalises kui ka pikemas perspektiivis.

Otsus vaktsineerida tuli enamjaolt koos rohkema info tulekuga vaktsiini kohta.

Kindlasti mõjutas minu vaktsineerimise otsust ka see, et nakkuse saamise korral on haavatavamad vanemad inimesed ja võimalus seda neile edasi levitada tekitas minus teatava vastutustunde. Oma osa mõjutuses oli ka selles, et tööalaselt on mul covid-patsientidega tulnud kokku puutuda ja raskekujulise haiguse kulgu lähemalt näha.

Vaktsineerimine toimus minu töökohal hästi organiseeritult. Kõiki ettenähtud eeskirju jälgiti väga täpselt. Süstimine läks valutult, mingeid kõrvaltoimeid mul ei esinenud.

Taju, et olen vaktsineeritud saabus veidi hiljem, võib-olla ehk 4-5 päeva möödudes. Tundsin ennast peale vaktsineerimist nakkuse osas veidi kindlamalt, eriti kokkupuudetes covid-patsientidega. Lisaks on hakanud teatud sisemine rahu minus taastuma. Mõte, et vaktsineerimine aitab säilitada mõne, nii minule kui ka kellelegi teisele, kalli inimese elu, tekitab minus hea ja positiivse tunde.

Vaktsineerimine on minu hinnangul hetkel parim võimalus midagi konkreetset ära teha, et peatada selle halva viiruse levikut ja sellesse haigestumisi, kaitstes niimoodi iseennast ning haavatavamaid inimgruppe.

Peale vaktsineerimist kasutan endiselt igapäevaselt harjumuspäraseks saanud käte pesemist ja desinfitseerimist, samuti kannan maski kõikides siseruumides.

Angela Eensalu-Lind, pereõde ja õenduse õppejõud Tallinnast

Ei kaalunud kaua, sain vaktsineeritud 2. nädalal, mil hakati meie keskuses tegema. Argumendiks olid eakad vanemad, kaks erinevat töökohta (ristsaastumine), perekond.

Vaktsineerimine läks hirmsalt, sest – proosaline põhjus – kardan süsti :-). Käsi oli teisel ja kolmandal päeval väga valus, lokaalne punetus, vähene turse. Olulisi tundeid pärast ei tekitanud.

Kuidas nüüd vaktsineeritud olles tunne on? Ei oska kommenteerida, ei mõtle sellele, aga võimalik, et teistega suheldes kuidagi kindlam tunne – ehk ei ole neile ohtlik.

Liis Kristiin Vaher, vaimse tervise õde, Eesti Õdede Liidu vaimse tervise õenduse seltsingu juht

Kindlasti kaalusin (otsust vaktsineerida – toim.) ja usun, et see on täiesti inimlik. Minu jaoks kaks olulist mõjutajat olid info saamine ja olukord haiglates, ühiskonnas. Minu töökohas on antud töötajatele minu silmis väga asjalikult infot edasi nii viiruse kui ka vaktsineerimise kohta ning mul ei ole tekkinud teise laine ajal vajadust või tegelikult ka tahtmist lisaks midagi juurde otsida. Usaldan inimesi, kelle igapäevaseks tööks on tõenduspõhiselt asja uurida ning jätan oma vaba aja teisteks tegevusteks. Meie kliinikus on samuti toimunud väga palju ümberkorraldusi, sest peame pakkuma psühhiaatrilist abi ka neile patsientidele, kellel on kaasuva diagnoosina covid. Igatsen tavapärast töörutiini. Ja veel – haigestuda ei soovi! Nii et siiski kolm olulist mõjutajat.

Vaktsineerimine läks kiirelt ja valutult. Samal õhtul ja järgmisel päeval oli tunda süstekoha valulikkust, kuid see ei seganud minu tavapäraseid toimetusi. Muid kõrvaltoimeid ma enda puhul ei täheldanud. Teise doosi saan 19. jaanuaril. Viisime kolleegidega läbi mitu päeva töötajate vaktsineerimisi ning pärast iga korda oli soe tunne sees – me oleme kõik selles koos ja tuleme teineteise toel ka välja.

Tervis on korras (pärast vaktsineerimist – toim.) ja loodan väga, et peagi saame elada ja toimetada juba tavapärases rütmis. Minu käitumine ei ole pärast vaktsineerimist muutunud – kannan jätkuvalt maski, desinfitseerin käsi ja proovin oma kontakte piirata. Vaktsineerimine ei anna mulle õigustust või vabadust hetkel ette antud nõuetest mitte kinni pidada või võtta kuidagi vabamalt. Küll aga on mul hea meel, et mul on tutvusringkonnas väga palju inimesi, kes mõistavad selle vaktsiini tegemise vajadust.

Tuuli Albrant, erakorralise meditsiini õde

Otsus vaktsineerida ei tulnud üldsegi mitte raskelt. Ei kaalunud pikalt. Tekkinud küsimustele otsisin ise tõenduspõhiseid vastuseid nii andmebaasidest kui ka võtsin ühendust vastavate erialaspetsialistidega. Tagantjärele mõtlen, et miks ma üldse lasin ennast kellestki teisest mõjutada, et kuulasin nn saunanaiste juttu. Kuid sellest oli palju kasu, sain vastused, mida saan ise nüüd teistele edasi rääkida Otsustav argument oli see, et nägin, kuidas haigus mõjutab patsiente ja meie enda kolleege. See ei olnud just meeldiv vaatepilt, kui su kolleeg ei jõua pead tõsta voodist ja küsimustele vastata.

Vaktsineerimine läks väga hästi. Olin oma kolleegidega koos ja meil jätkus huumorit terve protseduuri ajaks. Tegime pilte ja tundsime ennast hästi. Loomulikutl oli ka ärevust, sest jutt võimalikust anafülaksiast on liiga laialt levinud ja inimestena mõjutab see meid kõiki. Nagu oligi arvata, ei juhtunud kellegagi midagi, kaasaarvatud meie grupis olnud kolleegiga, kellel varasemalt teada anafülaktilisi reaktsioone kahel korral. Kergendustunne? See saabub ma arvan siis, kui teine doos on ka tehtud. Lisaks teadmine, et efektiivsus on siis saavutatav 95 protsenti.

Kas ma tunnen ennast (pärast vaktsineerimist – toim.) puutumatuna – ei. Minu jaoks siiski annavad kindlustunde töö juures igapäevaselt kasutatavad isikukaitsevahendid ja ka väljaspool tööd. Meie peres on tavaline rutiin juba aastaid, et koju jõudes esimese asjana on vaja pesta käed. Ootan oma teise doosi saamist. Õnnelik ja rahulolev olen ma siis, kui oleme haiguse seljatanud.

Kommentaarid

Viimased uudised