Maarja Vaino: vabastatud talupoeg ja vabaduse väline kuma
Avaldatud: 10 august, 2023
Arhiivipilt. Aina sagedamini näib, et need, kes valjul häälel kõnelevad vabadusest, pakuvad vaid vabaduse välist kuma – samas kohtab mõisniku mentaliteeti, mis kohtleb riigi vabasid kodanikke kui alamaid, kelle üle valitsejatel on meelevald, kirjutab Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Lugesin millalgi, et kunagi ammu, pimedatel aegadel, mil talupoegi kurnati, jäi neile kätte vaid umbes 10-20 protsenti sissetulekust. Eks ajad ja ajalood on muidugi erinevad, aga meilgi on mällu surutud arusaamine, et kõige hullem aeg oli eestlastel oli ikkagi pärisorjuse aeg, mil talupoeg oli mõisniku omand ning tal puudusid igasugused õigused. Meie kirjanduse suurimate romaanide hulka kuuluvad kahtlemata teosed, mis seda talupoja vabastamise protsessi omal moel kirjeldavad – kõigepealt Vilde „Mahtra sõda” ning hiljem Tammsaare „Tõde ja õigus”, mille tegelane Vargamäe Andres oligi juba vabastatud talupoeg, peremees oma väljaostetud talus.
Viimasel ajal on mind aga hakanud painama imelikud tundmused. Eriti, kui loen ja kuulan põhjendusi, miks Juhan Smuuli bareljeefi seinal püsimist õigustatakse, vaatamata tõsiasjale, et ta osales inimsusvastases kuriteos ehk küüditamises. Ta osales selles vara üleskirjutajana ehk eraomandi konfiskeerijana. Mis toimus kulakute ehk eraomanike likvideerimise käigus. Imelik hakkab, sest paljud neist, kes bareljeefi säilitamist aukohal praegu kaitsevad, liigituksid tõenäoliselt ka ise eraomanikeks ehk kulakuteks ja peaksid ajaloo kordumise korral leppima sellega, et bareljeef nende vara üles kirjutab ja likvideerib.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
