Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Dobra vecer, siin Zagreb! Nagu teate, siis otsustasime jääda veel üheks päevaks Zagrebisse, oma armsasse apartment’i, et natuke suurest istumisest selga sirutada ja väike jalutuskäik teha.

Nüüd on see jalutuskäik siis tehtud ja puuuuhhhh, küll mu kannad löövad ikka tuld 😀 See pagana Inno ütles, et McDonalds ja Lidl on siinsamas lähedal, aga kui me nende poole liikuma hakkasime, siis… Ohsaissand, kus tuli ikka marssida ja kõiksugu rägastikke läbida.

Me pole varem Horvaatias käinud ja ausalt öeldes polnud vähimatki ettekujutust, kuidas siin üldse jalutada on võimalik. Tuleb välja, et päris kontimurdev ettevõtmine, sest kõnniteed katkevad ühel hetkel ära ja sul on vastas massiivne tee-ehitus. Kust on võimatu läbi pääseda. Kui ei taha just mööda tuhisevate autode vahelt läbi pugedes eluga riskida. Ühelt kõrrepõllult me Juuli käru kuidagi läbi vedasime, aga siis oli vastas sõidutee, mille ääres ei olnud kõnnitee ribagi. Mõtlesime juba, et kõmbime koju tagasi, aga Roosi hakkas karjuma, et tema tahab koolat ja kanasalatit. Inno tšekkis siis oma telefoni ja üritas selgusele jõuda, kas ja kuidas sinna McDonalds’isse ikkagi pääseks. Ja avastas, et selleks tuleks kõrge künka servalt alla ronida. Aga katsu sa ronida Juuli käruga, eks ole. Libised ja murrad veel kaela.

Õnneks leidus siiski üks kallak, mis polnud nii järsk, ja sealt me siis kuidagi alla kooberdasime. Aga McDonalds’isse oli ikka ilmvõimatu pääseda. Otsustasime siis, et läheme hoopis lähedal asuvasse kaubanduskeskusesse ja sööme midagi. Enne seda lipsasime läbi kohalikust Plodine poest. Ostsime kaks kotitäit süüa ja läks 40 eurot. Hinnad on Horvaatias umbes samad mis Eestis, nii et erilist võitu polnud. Poolas ja Ungaris läheb sama kogus umbes 20 euri. Aga öömajad on Horvaatias see-eest jälle odavad.

Arena Centar’i kaubanduskeskuses hakkasime esimese asjana otsima söögikohta. Inno juba limpsas keelt, lootuses, et saab süüa vahemere stiilis. Nagu Hispaanias või Portugalis. Aga võta näpust – ainult välismaa kettide söögikohad olid seal. McDonalds, Burger King, Subway, KFC, mõned hiinakad. Ei jälgegi värskest kalast. Läksime siis Subway’sse, kuna seal oli kõige lühem järts, Mc’is jälle kõige pikem. Mina võtsin omale ühe vürtsika kanasalati ja Inno ühe wrap’i. Inno oli päris pettunud. Tal oli alguses plaan Horvaatiasse pikemaks jääda, aga kuna siin on põhimõtteliselt vene köök, siis on uus plaan ikkagi Portugali välja sõita ja lõpuks ometi normaalseid vahemere toite süüa. Nati külm on ka – 12 kraadi. Hommikul oli päris jahe ja puhus vile tuul, aga kui õhtul kodu poole tagasi jalutasime, siis oli juba mõnus soe. Kohalikud tulid ka alles õhtul välja jalutama.

Muidu on Zagrebis imeilus. Toomingad õitsevad ja õhk on nende uimastavat lõhna täis. Oleksime ajas justkui maikuusse hüpanud. Kõikjal on tunda värske rohu lõhna, õitsevad võililled ja karikakrad. Õunapuud! Ma juba kartsin, et jään Eesti kevadest ilma, aga sain selle Horvaatias ikka kätte. Tunnen, kuidas iga päevaga läheb ka tervis paremaks. Eestis istusin ju praktiliselt viis kuud toas ja põdesin erinevaid viirusi. See oli meil täna esimene pikk jalutuskäik pärast viimast oktoobrikuist jalutust Roosisaarel.

Juuli on ka ülirahul. Tema ei saanud ju talvel üldse välja. Nüüd vehkis terve jalutuskäigu rõõmsalt kätega. Ja Roosi muidugi nautis kaubanduskeskuse mänguväljakul hullamist.

Homme sõidame siis edasi. Veel ei teagi, kuhu täpselt, aga Inno sihib Itaaliat. Näis. Zagrebis on homme 12 kraadi. Homseni!

IRJA TÄHISMAA

Zagrebi vanalinn. Kujutis: Vikipeedia

Kommentaarid

Viimased uudised