Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Ok, ma tean, et ma kirjutasin, et nüüd lõpuks ometi on siis saabunud see minu ilm. Aga nüüd ma tahaksin oma sõnad tagasi võtta, sest see päevi kestnud kõle jahedus tüütas mind täielikult ära. Masendav oli keset suve sügisriided kapipõhjast välja kaevata. Mäletan, millise rahuldustundega ma nad sinna enne Euroopa reisile minekut ära panin. Nüüd tõsta aga jälle välja! Kohutav. Inno oli nagu zombie ja põhiliselt istus voodis teki all, suusamüts peas. Kaalusime juba Hispaaniasse tagasi minekut, aga siis vaatasime ilmateadet – seal oli veel külmem kui Võrus! Hispaania ilmateate lugemine oligi ainus, mis Innot nende jahedate päevadega lohutas. Seal oli ka 18 kraadi ringis. Ja ometi on juba peaaegu et juuni keskpaik, mil Hispaanias ja Portugalis peaksid lõõmama metsatulekahjud. Vähemasti eelmisel aastal oli see nii. Nüüd oli seal aga pikalt Eesti ilm, mis, tõsi, juba homme muutub, sest siis tuleb seal juba 26 ja kolmapäeval lausa 28 kraadi.

Õnneks sel nädalavahetusel läks ilm ka siin Võrus soojemaks ja me võtsime ette tee Valka, kus toimus Liivimaa laat, ning Põlvamaal Varbusel asuvasse Maanteemuuseumi, kus peeti Kagu-Eesti eelarvamusfestivali.

Enne seda käisime veel ära Lätis, Aluksnes, kust ostsime Poola maasikaid hinnaga 2.80 kilo. See on tunduvalt odavam kui Võrus, kus Poola maasikaid müüakse nelja ja Eesti maasikaid kaheksa euroga. Ma siin ükspäev ostsin Võru kesklinnast neid nõndanimetatud Eesti maasikaid, kaheksa euro eest, ja ma pean ütlema, et maitsesid nad täpselt samamoodi nagu need kaheeurosed Poola maasikad. Ehk siis suure tõenäosusega on Innol õigus, kui ta ütleb, et praktiliselt kõik maasikad, mida teile siin praegu Eesti maasikate pähe maha müüakse, on tegelikult Poola maasikad, lihtsalt siin maksate nende eest mitu korda rohkem kui Lätis. Lätis ei müü keegi praegu mingeid „Läti maasikaid”, kuigi Läti on veel rohkem lõuna pool ja kui Eestis on nii palju „Eesti maasikaid”, siis Läti maasikad peaks juba ammu valmis olema. Aga kaupmehed on seal tõenäoliselt ausad ja müüvad ausalt Poola maasikaid.

Liivimaa laadal käidud ja sealne kaup üle vaadatud, sõitsime edasi Maanteemuuseumisse Eelarvamusfestivalile. Sinna pidi hulk tuntud nägusid tulema, aga mina panin tähele ainult Janek Mäggit, Igor Gräzinit ja Ivari Padarit. Padar kõndis ringi, seljakott seljas ja sonimüts peas, ja tundus natuke tusane. Võib-olla tekitas talle meelehärmi, et Varbusele ei jõudnud kaasvõitleja, Võru linnapea Anti Allas, kes oli lubanud tulla arutama selle üle, mis teda maal kinni hoiab, aga jättis tulemata, sest tal oli nägu hullusti paistes.

Allas ise seletas seda hullu paistetust sellega, et teda nõelas silma herilane. Postitas selllest isegi oma Facebooki küljele pildi. Mina seda pilti ei näinud, sest Allas blokkis mu ära pärast seda, kui ma talle valimiskampaania ajal teravaid küsimusi esitasin, aga Inno näitas mulle ja ma sai hea lõuatäie naerda – et mida mees, paneb endast sihukese pildi üles! Vaatasin ja vaatasin seda pilti ja mida rohkem vaatasin, seda kahtlasem tundus. Ja mulle tuli meelde, kuidas mu isa, kes töötas siis Rakvere Metsamajandi direktori asetäitjana ja pidas meie Rakvere kodu aias mesilasi, rääkis, et kord oli üks ta alluvatest tööle tulemata jätnud ja vabandanud seda sellega, et teda nõelas silma mesilane. Kuna mees oli teada-tuntud viinanina, siis mu isa seda juttu ei uskunud ja läks meest koju otsima. Ja, täpselt nii nagu ta oli kahtlustanudki, istus mees köögis, maikaväel, viinapudelite rodu laua peal ja lällutas. Ei olnud teda nõelanud miski mesilane, küll oli ta näol hirmus joodikupaistetus.

Nii et kes seda teab, võib-olla oli sama lugu Allasega. Juhtus näiteks reede õdakul oma Rõuge naabrimeestega kärakat panema ja kus sa siis sellise parmuti näoga rahva ette filosofeerima tuled, eks ole. Võib-olla oli keel pehme ka ja kus sa siis enam midagi arutad. Üks sõber ütles samuti Allase pilti takseerides, et parmupaistetus mis parmupaistetus. Ja et ta majast üle tee elavad täpselt samasuguse näoga joodikud.

Nii et Ivari pahameelest võib täitsa aru saada. Kui ta nüüd just muidugi ise Antit täis ei jootnud oma peente veinide ja šampsidega, mille maaletoojaks ta hakkas. Sotsidest võib kõike uskuda, sest olgugi nad kõvad alkoholi vastu võitlejad, on nad ka suured viinaninad. Teiste juures vihkad ju ikka seda, mis su oma nõrkused on.

Muidu on aga Maanteemuuseum üks igavesti tore koht, kuhu tasub kindlasti minna koos terve perega. Lastele jätkub seal lusti terveks päevaks – saab sõita nii erinevate autode kui jalgratastega (ka tasuta), möllata mänguväljakul, vaadata väljapanekuid ja palju muud. Roosi sai mitu head tundi hullata ja me läheme sinna kindlasti varsti tagasi.

Nii palju siis tänaseks. Nägudeni!

IRJA TÄHISMAA

Kommentaarid

Viimased uudised