Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Nonii, lõpuks siis ometi kodus, TERE! Pärast peaaegu et 9000 kilomeetri läbimist autoratastel ja erinevate takistustega võitlemist (khm, konnasööjad!) oleme lõpuks ometi oma armsas Võru linnas ja pikutame oma mõnusas, suures ja laias voodis. Just nii – leppisime Innoga Hispaanias kokku, et hakkame ka Eestis siestat pidama ja ma ei kavatse sellest kokkuleppest taganeda.

Aga eilne päev! Startisime hommikul kell 12 (minu jaoks algas hommik kell 12, sest siis ma laupäeviti umbkaudu ärkan) Daugavpilsist ja hakkasime kohe Eesti poole kimama. Plaaniga jõuda kella neljaks Võru Katariina kohvikusse, mis on teadupärast kõige parem kohvik Eestis ja kust saab maailma kõige paremaid saiakesi. Aga siis tuli mulle meelde, et moonisaiad, mis on Juulikese lemmikud, saavad tavaliselt juba lõunaks otsa, ja ma olin enda arust jube kaval ning helistasin Katariinasse, et nad mulle igaks juhuks moonisaiad kõrvale paneks. Ja meid ikka ära ootaks, sest ehkki kimasime kõvasti, võis siiski juhtuda, et me päris kella neljaks Katariinasse ei jõua. Kohviku lahked perenaised lubasid meid kindlasti ära oodata, kuid on häda – moonisaiad olid otsas. Keegi oli nad juba ära söönud. Arusaadav – Katariina moonisaiad on lihtsalt nii head. Isegi Viido Polikarpus ütles ükskord, et on neist täielikus sõltuvuses. Õnneks oli siiski alles teisi magusaid saiu ja neid lubati meile ka kõrvale panna.

Eesti piiri ületades, nii umbes kella poole nelja ajal, olime äärmiselt kõrgendatud meeleolus. Inno oli isegi nii erutatud, et sõitis mõnda aega navigatsiooniseadme juhatuse järgi, kuni talle tuli meelde, et hoplaa, Võrumaal oskan ma ju isegi sõita. Esimese peatuse tegime aga Metsavenna poes. Ma olen nimelt lisaks Katariinale täielikus sõltuvuses ka nende köömnetega sõirast. Ostsin sealt ühe sõira ja Roosi ostis endale ühe jäätise.

Uurisin Innolt ettevaatlikult, et mis muljed tal siis meie reisist on. Kas on selline tunne, et never again (tema, vaeseke, oli ju kogu aeg roolis!) või võib niimoodi ka teinekord teisi maid ja rahvaid avastama minna. „Iga kell!” ütles Inno. „Ainult et nüüd ma tahan kuu aega puhata.” Oki-doki, milles küsimus, kuu aega me võime talle puhkust anda küll. Eks siis vaata edasi. Ma soomlasena sõidaks nüüd hea meelega terve Soome läbi ja otsiks Rovaniemist joulupukki ehk jõuluvana üles, aga eks näis. Kõigepealt käime Uma Pidol ja Vastseliina laadal ära.

„Ja mida teeksid järgmisel reisil teisiti?” uurisin veel meie kangelaslikult roolikeerajalt. „Ega suurt midagi ei teekski,” vastas tema. „Kui, siis ainult seda, et konnasööjate maal peab varubensiin kaasas olema.”

Viisteist mintsi pärast nelja olime Katariina ees. Ja keda me seal nägime – Liina ja Vahur Kersna einestasid seal koos perega! Saime Katariinast oma saiad kätte ja olime väga õnnelikud. Küll oli hea kodus tagasi olla. Saab jälle Katariinas käia. Ja sirelid ja jasmiinid õitsesid. Ja kastanid! Minu kõige lemmikum aeg aastast ongi see, kui sirelid, jasmiinid ja kastanid õitsevad. Innole jälle tegi kõige suuremat rõõmu see, et väljas oli 26 kraadi sooja. Mulle mitte nii väga.

Siis koju! Aga kodu ees tabas meid šokk. Täielik šokk. Meid oli küll juba tee peal selle eest hoiatatud, et selline käkk on kokku keeratud, kuid meil polnud aimugi, et asi on NII HULL. Meie kodu ees levis nimelt räige hais. Lausa nii räige, et pidime kõik nina kinni hoidma. Ma esiotsa mõtlesin, et keegi polnud viitsinud prügikasti tühjendada, aga siis Inno seletas mulle, et see tuleb hoopis Võru reoveepuhastist ning mees, kes selle eest vastutab, Võru Vee sotsiaaldemokraadist juht Juri Gotmans, on teadmata kadunud. Toru vastu ei võta.

Mnjah. Kui seda oleks teadnud, siis oleks veel mõni päev veel Lätis hänginud. Kuigi ei tea, kas see oleks tark mõte olnud. Sest kes teab, millal see Gotmans selle haisu asja siin Võru linnas korda ajab. Sotsid on ju laisad, eriti liigutada ei viitsi. Ükskord ma nägin, kuidas Võru sotsist linnapeal Anti Allasel võttis isegi nina nuuskamine pool tundi aega. Mis siis veel muudest asjadest rääkida. Kannatame kuidagiviisi ära.

Nii. Pärast Katariinat läksime ära koju ja tundsime kodus olemisest suurt rõõmu. Inno praadis ära Poola Lidlist ostetud sparglid (0,5 kg suur kimp hinnaga veidi üle euro), mis maitsesid väga head. Kõrvale sõime Metsavenna sõira ja Hispaaniast ostetud anšooviseid oliiviõlis. Ja Katariina kooke ning saiakesi. Ega suurt midagi süüa tahtnudki, sest oli nii palav. Oma voodis oli väga mõnus magada ja mälestus Poolas nähtud painajatest oli kui kauge mälestus.

Nii palju siis tänaseks! Ja – Lõunaeestlase reisikiri küll lõppeb, aga päevik läheb ikka edasi, kandes edaspidi lihtsalt nime: Lõunaeestlase päevik. Sinna panen siis mina, pooleldi soomlane (ema poolt) ja pooleldi lõunaeestlane (isa poolt) kirja oma muljed nendest asjadest, mida siin Lõuna-Eestis ringi käies ja seigeldes näen ja kuulen. Vaatame, kuhu me niimoodi välja jõuame 🙂 Aitäh meie reisile kaasa elamast ja püsige ka jätkuvalt lainel!

P.S. Konnasööjad ei ole IKKA VEEL meie raha vabastanud.

IRJA TÄHISMAA

Viimased uudised