Jüri Toomepuu: NATO proovilepanek võib tulla Eestis

Venemaa täiemahuline rünnak Eestile ei ole praegu tõenäoline. Palju realistlikum on midagi väiksemat, segasemat ja seetõttu võib-olla isegi ohtlikumat: piiratud provokatsioon, mille eesmärk pole vallutada Eestit, vaid välja selgitada, kas NATO artikkel 5 tähendab tegelikult seda, mida paberil lubatakse – või ainult seda, mida liitlased parasjagu tunnevad, kirjutab erusõjaväelane Jüri Toomepuu.

PulsePointReport ehk PPR Global esitab ühes oma hiljutises saates ebamugava küsimuse: kas Vladimir Putin võiks riskida piiratud provokatsiooniga Eestis, et proovida NATO reaktsiooni? PPR armastab dramaatilisi pealkirju ja vahel ka järeldusi, mis on suuremad kui nende alus – see on žanri nõue, sest YouTube’i algoritm ei premeeri tagasihoidlikkust. Kuid seekord ei ole põhiküsimus sugugi videofantaasia. Viimaste kuude jooksul on sama võimaluse eest hoiatanud Ameerika luure, Balti riikide juhid, Poola valitsus ning mitmed Euroopa julgeolekueksperdid. Kui nii paljud erinevad inimesed kardavad ühte ja sama asja, tasub vähemalt küsida, miks.

Kõige tähtsam on mõista, millest jutt ei käi. Praegu pole märke Vene tankiarmeede koondumisest Eesti piiri taha, et alustada uut, 24. veebruari 2022 laadset invasiooni. Eesti Välisluureamet hindas veebruaris, et Venemaal ei ole kavatsust rünnata 2026. aastal sõjaliselt Eestit ega ühtki teist NATO riiki, ning lisas koguni, et suure tõenäosusega kehtib sama hinnang ka järgmisel aastal. Põhjus on lihtne: heidutus töötab.

Ometi on Ameerika luure hinnang pärast seda muutunud ettevaatlikumaks. Augustis teatas CBS USA ametnikele tuginedes, et Putin võib olla varasemast rohkem valmis riskima provokatsioonidega, mis ulatuvad NATO territooriumile – eriti hübriidoperatsioonide, küberrünnakute ja muude raskesti omistatavate aktsioonide kujul. Sõjauuringute Instituut (ISW) märgib samuti, et Baltikumi piiri taga ei ole näha Ukraina invasioonile eelnenud massilist vägede koondamist. Kuid õhu- või droonirünnak, sabotaaž või väikesearvuline sõjaline sissetung ei vajakski selliseid ettevalmistusi. Tanke on satelliidilt näha; halbu kavatsusi mitte.

Siin peitubki tegelik oht. Putinil pole vaja Eestit vallutada

Venemaa ei suudaks edukalt pidada pikaajalist tavasõda kogu NATO-ga. NATO majanduslikud, tehnoloogilised ja sõjalised ressursid on Venemaa omadest kokkuvõttes ülekaalukalt suuremad. NATO peasekretär Mark Rutte on öelnud, et kui Putin allianssi praegu ründaks, ootaks teda vältimatu kaotus. Putin teab seda. Aga tal pole tingimata vaja NATO-t sõjaliselt võita. Tal tahaks saavutada NATO üle poliitilise võidu. Leninile omistatud õpetus kõlab: „Sondeeri tääkidega. Kui kohtad putru, mine edasi; kui kohtad terast, tõmbu tagasi.” Küsimus pole selles, kas Eesti piiril on teras. Küsimus on selles, kas Brüsseli otsustusprotsess paistab Kremlist vaadatuna terase või pudruna.

Kujutagem ette märksa väiksemat sündmust. Relvastatud rühm ületab kusagil Eesti-Vene piiri ja hõivab mõneks tunniks väikese maa-ala. Venemaa väidab, et tegemist oli eksinud piirivalvuritega. Või tabab droon Eesti elektrijaama, sadamat või sõjalist objekti ning Moskva kinnitab, et pole asjaga seotud. Või toimub Narvas plahvatus, millele järgneb internetis massiline desinformatsioonikampaania „venekeelse elanikkonna kaitsmise” vajadusest. Samal ajal hakkavad Vene kanalid rääkima Eesti „provokatsioonist” – sest Moskva sõnaraamatus on provokatsioon alati see, mida teeb teine pool.

Kas NATO kuulutab kohe, et käivitub artikkel 5? Kas Washington ütleb viie minutiga jah? Aga Berliin? Pariis? Budapest? Või algavad kõigepealt koosolekud, luureandmete kontrollimine, ekspertide vaidlused ja arutelu selle üle, kes täpselt esimese lasu tegi – ja kas lask ikka oli lask?

Just neid minuteid ja tunde Moskva võikski tahta.

Artikkel 5 ei ole maagiline punane nupp NATO peakorteri seinal. Lepingu tekst on üllatavalt tagasihoidlik: relvastatud rünnakut ühe liikmesriigi vastu käsitatakse rünnakuna kõigi vastu, kuid iga liitlane rakendab „selliseid meetmeid, mida ta vajalikuks peab”. Juristile on see elastne sõnastus; Kremlile on see kutse. Piiripealsete ja halvasti omistatavate juhtumite puhul võib kõige ohtlikumaks relvaks saada mitte tank, vaid ebamäärasus.

Putini suurim võit oleks olukord, kus Eesti küsib abi ja NATO jääb vaidlema.

Hoiatusi tuleb juba mitmest pealinnast

Juulis tunnistas Leedu president Gitanas Nausėda uudisteagentuurile BNS: „Ma ei saa eitada, et meil on selline info ja et see puudutab piiratud kineetilisi operatsioone, mille sihtmärgiks on tõenäoliselt kriitiline taristu.” Läti president Edgars Rinkēvičs hoiatas, et tegemist võib olla katsega proovida kaudselt NATO artikli 5 toimimist. Poola välisminister Radosław Sikorski on omakorda rääkinud isegi võimalikust valelipuoperatsioonist.

Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov nimetas Leedu hoiatust „värskeks tondijuttude partiiks”, mille eesmärk on elanikkonna ajupesu. See on huvitav sõnavalik riigilt, mis kinnitas kuni 2022. aasta veebruari lõpuni, et Ukraina piirile koondatud 190 000 sõdurit on lihtsalt õppustel.

Augustiks olid Poola ja Balti riigid tugevdanud elektrijaamade, energiasõlmede, transporditaristu ning muude võtmeobjektide kaitset just kartuses, et Venemaa võib korraldada raskesti omistatava rünnaku või lavastada selle kellegi teise teoks.

See ei ole enam ainult teooria. Saksamaa teatas 1. septembril, et tema uurijate hinnangul oli Venemaa seotud augustis Leipzigi/Halle lennuväljal avastatud lõhkeainet kandnud droonidega, mille sihtmärgiks peeti Ukrainat varustavat transpordilennukit. Kui Saksa hinnang peab paika, on tegemist väga selge näitega sellest hallist tsoonist, kus Moskva saab kahjustada NATO riiki, üritades samal ajal vältida sõja ametlikku läve.

Venemaa on loomulikult süüdistused tagasi lükanud. Hübriidsõja mõte ongi aga selles, et Moskva ei saada pärast operatsiooni pressiteadet pealkirjaga „Meie tegime”. Ta saadab pressiteate pealkirjaga „Russofoobia”.

Eesti on juba saanud maitsta, kui kiiresti olukord võib muutuda

19. septembril 2025 viibisid kolm Vene MiG-31 hävitajat Eesti õhuruumis Vaindloo saare piirkonnas tervelt 12 minutit. Lennukitel polnud lennuplaani, nende transpondrid olid välja lülitatud ja NATO hävitajad pidid sekkuma. Kaksteist minutit on lühike aeg kohvipausiks, kuid väga pikk aeg võõra riigi hävitajatele teise riigi taevas. Eesti algatas NATO artikli 4 konsultatsioonid.

Veel õpetlikum oli tänavune 1. september. Ukraina suure droonirünnaku ajal Venemaa Ust-Luga piirkonna vastu liikus Eesti piiri lähedal kümmekond drooni. Üks pöördus Narva suunas ja teine ületas Kagu-Eestis lühikeseks ajaks riigipiiri. Eesti maapealne õhukaitse aktiveeriti ning Ämarist tõusid õhku NATO koosseisus teenivad Türgi F-16 hävitajad. Hilisem info viitas, et tegemist oli Ukraina operatsiooniga seotud droonidega, mitte Venemaa tahtliku rünnakuga Eestile. Türgi lendurid Eesti taevas Ukraina droonide vastu, mis olid teel ründama Vene sadamat – Läänemere julgeolek on muutunud rahvusvahelisemaks kui keegi 2004. aastal NATO-ga liitudes ette kujutas.

See vahe on väga oluline. Eesti ei tohi iga eksinud drooni kuulutada Putini rünnakuks; riik, kes hüüab iga kord „hunt!”, kaotab kuulajad enne, kui hunt tuleb. Kuid juhtum demonstreeris midagi muud: Eesti ja NATO peavad suutma mõne minutiga otsustada, kas tundmatu objekt on eksinud, elektroonilise sõjapidamise tõttu kõrvale kaldunud või teadlikult meie poole saadetud.

Tulevase Vene provokatsiooni korral võibki just see küsimus olla operatsiooni keskpunkt.

Narva ei ole Donetsk

Kõige rohkem kõneldakse selliste stsenaariumide puhul Narvast. Venemaa propagandale sobib linn hästi: suur venekeelne elanikkond, Venemaa kohe teisel pool jõge ja Moskvale tuttav jutt „kaasmaalaste kaitsmisest”.

Viimastel kuudel on internetis levitatud isegi niinimetatud „Narva rahvavabariigi” sümboolikat ja separatistlikke narratiive. Nagu enamikul internetivabariikidel, on ka sellel rohkem lippe kui kodanikke. Tõsiseltvõetavat kohalikku separatistlikku liikumist selle taga näha ei ole. Pigem on tegemist klassikalise infomõjutuse mudeliga: kõigepealt luuakse narratiiv, mida saab hiljem vajaduse korral kasutada sündmuste seletamiseks – või fabritseerimiseks.

Narva pole Donetsk 2014. Eesti on NATO liikmesriik, Eesti riigivõim toimib, piir on kontrollitud ning siin asuvad liitlasväed. Samuti oleks viga, mistahes on tõeline olukord, suhtuda Eesti venekeelsetesse elanikesse kui potentsiaalsesse viiendasse kolonni. Just sellise lõhe tekitamine oleks Moskva eesmärk, ja Moskva ei vaja meie abi oma töö tegemisel. Eesti tugevaim vastus on vastupidine: venekeelne Eesti kodanik peab teadma, et Eesti riik kaitseb teda täpselt samamoodi nagu kõiki teisi.

Eesti on palju tugevam kui kümme aastat tagasi

Putin peab arvestama ka sellega, et Eesti pole kaitsetu ääremaa.

NATO-l on Eestis Ühendkuningriigi juhitav liitlaste lahingugrupp. Juulis sõlmitud Briti-Eesti kaitseplaani järgi suureneb Ühendkuningriigi kohalolek kuni umbes 1200 sõjaväelaseni ning üksus kujundatakse ümber mobiilsemaks tankitõrje- ja droonivõimega väeks.

NATO on pärast korduvaid õhu- ja mereruumi intsidente tugevdanud idatiiva seiret operatsioonidega Baltic Sentry ja Eastern Sentry. Eestis tegutseb pidevalt Balti õhuturbe missioon.

Eesti ise kulutab 2026. aastal kaitsele ja sellega seotud julgeolekuinvesteeringutele üle viie protsendi SKP-st; Reutersi andmetel umbes 5,4 protsenti. See asetab Eesti NATO kõige suuremate kaitsekulutajate hulka – ja annab meile moraalse õiguse küsida neilt liitlastelt, kes ikka veel kahe protsendi ümber vaidlevad, mida nad täpselt ootavad.

Idapiiril rajatakse Balti kaitseliini. Plaani kohaselt ehitatakse Eestis kuni 600 jaosuurusele üksusele mõeldud punkrit, tankitõrjekraave, tõkkeid ning ettevalmistatud tugipunkte. 600 punkri valmimine on kavandatud 2027. aasta lõpuks. Punker on üks väheseid kaitseinvesteeringuid, mille väärtus ei sõltu ühestki valimistulemusest Washingtonis.

Need pole rajatised sõja võitmiseks pärast seda, kui Putin on juba rünnanud. Nende tähtsam ülesanne on veenda Putinit, et ründamine ei tasu ära.

Kõige ohtlikum hetk oleks NATO kõhklus

Siin tuleb mängu Donald Trump.

27. augustil ütles Trump Ovaalkabinetis otsesõnu: „Ta ei ründa NATO territooriumi.” Axiosele kinnitas ta samal päeval: „Ma ei ole üldse mures. Probleemi ei ole.” CIA direktori John Ratcliffe’i Moskva-visiiti kirjeldas Trump kui „poolrutiinset” ja lisas: „Sõnumit ei olnud ja midagi ebatavalist ei olnud.” Raadiosaates Glenn Beckile ütles ta lausa: „Mul on kahju inimestele pettumust valmistada.”

Samal päeval kinnitas Vene välisluure juht Sergei Narõškin TASS-ile, et kohtumine toimus, kuid „selles pole midagi ebatavalist”. Kui Washington ja Moskva ühel ja samal päeval ühel ja samal häälel kinnitavad, et midagi ebatavalist ei toimunud, on see harilikult üsna usaldusväärne märk, et midagi ebatavalist toimus.

Trumpil võib olla õigus. Putin ei pruugigi rünnata.

Probleem on selles, et heidutuses pole tähtis üksnes see, mida Washington tegelikult teeks. Tähtis on ka see, mida Putin usub Washingtoni tegevat. Heidutus on lõppkokkuvõttes psühholoogia, mitte aritmeetika: tanke loetakse Moskvas, aga otsustavust hinnatakse.

Kui Kreml jõuab järeldusele, et täiemahuline kallaletung tooks kindla Ameerika vastulöögi, aga paar kilomeetrit Eesti territooriumi, mõni droon või salapärane sabotaažiakt tekitaks Washingtonis esmalt pika poliitilise vaidluse, muutub just väike provokatsioon ahvatlevaks. Suur sõda on Putinile liiga kallis; väike proovilepanek võib talle paista soodsa hinnaga.

Venemaa on Ukrainas korduvalt näidanud, et ta katsetab piire. Kui vastus on tugev, tõmbub ta sageli tagasi. Kui vastus on nõrk, nihutab ta piiri edasi. See on Lenini tääk tänapäevases kuues.

Seetõttu peaks NATO piiratud provokatsiooni võimalikud vastused kokku leppima enne, mitte pärast esimest lasku. Moskva peab teadma, et mõnesaja meetri hõivamine Eesti territooriumil ei anna talle mõnenädalast diplomaatilist arutelu, vaid toob kohe kaasa liitlasvägede tugevdamise ja vajaduse korral sõjalise vastuse.

Parim lahing on see, mida Putin ei julge alustada

Eesti Välisluureameti hinnang, et Venemaa tõenäoliselt meid praegu sõjaliselt ei ründa, pole põhjus rahunemiseks. See on hoopis tõend, et tugevdamine töötab. Vihmavari ei ole tõestus, et vihma ei tule – see on põhjus, miks me märjaks ei saa.

Putinit ei heiduta meie rahusoov. Ka ukrainlased soovisid rahu. Teda heidutab hind.

Seepärast on Eesti jaoks hädavajalik jätkata õhu- ja droonikaitse tugevdamist, kriitilise taristu kaitsmist, reservväe ning Kaitseliidu arendamist, liitlaste püsiva kohaloleku suurendamist ja Ukraina toetamist. Mida rohkem Venemaa sõjalist võimekust seotakse ja kulutatakse Ukrainas, seda vähem on Kremlil võimalusi uusi seiklusi NATO piiril ette võtta.

PulsePointReport’i esitatud küsimusele saab seega vastata: jah, Putin võib piiratud provokatsiooniga riskida – just seepärast, et ta võib loota, et piiratud rünnak tekitab NATO-s rohkem segadust kui otsustavust. Kuid praegu pole tõendeid, et selline rünnak Eestile oleks vältimatu või isegi tõenäoline.

Eesti ülesanne pole Putini mõtteid ära arvata. Meie ülesanne on muuta tema arvutus võimalikult lihtsaks. Kui ta küsib endalt, kas mõni „väike” provokatsioon Eestis võiks NATO ühtsuse lõhkuda, peab vastus Kremlis olema täiesti ühemõtteline: ei tasu proovida.

Sun Zi õpetas, et ülim sõjakunst on alistada vaenlane ilma lahinguta. Eesti jaoks kehtib selle peegelpilt: ülim kaitsekunst on olla nii tugev, et lahingut ei tulegi. Sest kõige parem Eesti kaitsevõit pole Vene üksuse purustamine Narva all. Kõige parem võit on see, kui see üksus ei saa kunagi käsku piiri ületada.