Lääne arvamus: Ukraina kaotab selle sõja – põhjus pole enam üllatav
Avaldatud: 8 september, 2026
Vene president Vladimir Putin ei ole alates 2022. aastast oma sõjaeesmärke vähimalgi määral muutnud ja on endiselt kindlalt otsustanud sõda jätkata. Donald Trumpil pole mingit uut rahuplaani peale selle, et lõpetada sõda Ukrainas Putini tingimustel. Kiievil on aga otsa saamas nii raha kui ka mehed enese kaitsmiseks – täpselt samamoodi, nagu on juba otsa saanud Patriot-tõrjeraketid, millega kaitsta oma õhuruumi Kremli rünnakute eest.
Need on kolm masendavat järeldust, mille võib teha Trumpi väimehe Jared Kushneri ja eriesindaja Steve Witkoffi hiljutisest nn süstikdiplomaatiast Moskvas ja Kiievis, kirjutab analüütik Owen Matthews väljaandes Spectator.
Enne nende teele asumist teatas Trump, et tema mehed esitlevad Ukraina jaoks „uut plaani”. Peagi selgus, et mingit sellist algatust tegelikult ei eksisteerinud. Selle asemel kordas muhelev Putin lihtsalt oma vanu seisukohti kogu Donbassi „vabastamise” kohta ning rõhutas, et Ukraina vajab endiselt „demilitariseerimist” ja „denatsifitseerimist”.
Trumpi meeskond keskendub jätkuvalt sõja lõpetamisest tulenevale majanduslikule kasule. Objektiivselt võttes on läbirääkimised paremad kui nende puudumine – eriti sõjas, mis on muutunud kurnavaks positsioonisõjaks ning kus mõlemad pooled on suunanud oma strateegilised jõupingutused kaugmaalahingutele, püüdes hävitada üksteise linnu ja elutähtsat taristut. Mõned Kiievit toetavad kommentaatorid irvitasid Jared Kushneri üle, kes rõhutas optimistlikult, et Trump soovib sõja lõpetamisel ära kasutada oma äritausta. „Sõda on negatiivse summaga olukord. Sõjas kaotavad kõik,” ütles Kushner Kiievis toimunud pressikonverentsil. „Äri ja rahu on positiivse summaga.”
Kushner rääkis ka Putini „püüdlustest” oma riigi suhtes, mida oleks võimalik ellu viia pärast sõja lõppu. Putini välispoliitikanõunik Juri Ušakov, kelle stiil meenutab poliitbüroo aegset ametnikku, kinnitas, et „majandusküsimusi ning võimalikke suuri ja vastastikku kasulikke Venemaa-Ameerika projekte arutati üsna üksikasjalikult”.
Lühidalt öeldes keskenduvad Trumpi inimesed jätkuvalt sõja lõpetamisest tulenevale majanduslikule kasule. Volodõmõr Zelenski seevastu nimetas võitlust Donbassi pärast „ellujäämissõjaks”.
Ühest küljest eksib Trump rängalt, uskudes, et äritehingute väljavaade mõjutab kuidagi Kremli otsustusprotsessi. Kui Putin hooliks Vene majandusest, poleks ta täiemahulist sissetungi üldse alustanudki. Putini jaoks ei seisne konflikt mitte heaolu säilitamises, vaid Venemaa kaitsmises eksistentsiaalse ohu eest.
Samas on ka Zelenski loonud endale illusioone Ukraina võimaluste osas Venemaad võita – või isegi, mis eriti traagiline, peatada Kremli aeglast, kuid vääramatut edasitungi. Veelgi olulisem on see, et kuna Kreml jätkab halastamatut kampaaniat Ukraina linnade elamiskõlbmatuks muutmiseks, riigi majanduse hävitamiseks ja tuleviku röövimiseks, on Kiievi kaitsevõime tõsise kahtluse all.
Osa Ukrainat tabanud õudusunenäost on seotud taktikaga. Kõik Venemaa kaugmaarünnakuvahendid on muutunud hävitavamaks. Massiliselt võetakse kasutusele uue põlvkonna reaktiivmootoriga ründedroone Geran, mis on palju kiiremad ja täpsemad kui vanad Iraani päritolu Shahedi mudelid. Venemaa arendab vähemalt kaht uut odavat tiibraketisüsteemi ning suurendab õhust ja maapinnalt tulistatavate ballistiliste rakettide tootmist. „See on linnade ja infrastruktuuri sõda. Keegi ei võida seda,” ütles nädalavahetusel väljaandele Guardian Zelenski kaitsetehnoloogia nõunik ja Kiievi kaitsevaldkonna juhtiv tegelane Serhi Beskrestnov. „Rünnak on muutunud tugevamaks kui kaitse.” Beskrestnov ennustab, et Ukraina ei suuda hankida piisavalt rakette, et kaitsta oma linnu sel talvel täieliku hävingu eest.
Kuid suurem osa Ukraina aeglaselt ilmnevast lüüasaamisest on strateegilist laadi. Lääne sanktsioonid on sisuliselt läbi kukkunud – seda suuresti seetõttu, et Lääs – eriti Bideni administratsiooni ajal – on oma huvidest lähtuvalt nõudnud naftahindade madalal hoidmist, ning samuti seetõttu, et Euroopa on pärast Iraani konflikti puhkemist janunenud Venemaa veeldatud maagaasi järele. Selle asemel, et sanktsioonide all kokku variseda või Ukraina kaugmaarünnakute tõttu hävida, on Venemaa kaitsetööstus hoopis hoogu kogumas. Tõsi, see toob majandusele kaasa ränki tagajärgi: rekordilised 45 protsenti Venemaa riigituludest suunatakse praegu sõjalisse tootmisse. Samuti on Ukraina rünnakud tekitanud kütusekriisi ja hävitanud 20 protsenti Wildberriesi – Venemaa Amazoni vaste – laopindadest. Kuid see on hind, mida Putin on valmis maksma, nagu ta äsja Kushnerile ja Witkoffile äärmiselt veendunult kinnitas.
Võib-olla kõige olulisem strateegiline kriis Ukraina jaoks seisneb tema Euroopa liitlaste kolmekordses ebaõnnestumises. Esiteks on Ühendkuningriik ja Euroopa küll sanktsioone kiitnud, kuid praktikas saatnud Moskvale nafta ja gaasi eest palju rohkem raha kui nad on Ukrainale sõjalise abina andnud. Teiseks on hirm konflikti eskaleerumise ees ning omaenda kaitsevõime eelistamine Kiievi omale takistanud eurooplasi saatmast ründerakette (näiteks Saksamaa Taurust) Venemaa sihtmärkide ründamiseks või jagamast oma väärtuslikke Patrioti õhutõrjesüsteeme. Kuid kolmas ja kõige tõsisem ebaõnnestumine on keeldumine kaalumast tõsiseid rahukõnelusi Kremliga ning kangekaelne veendumus, et Ukraina innustamine võitlema – ja võitlema lõputult – viib kuidagi imekombel võiduni.
Lühidalt öeldes olid Lääne liidrite korduvad lubadused sõja alguses anda Ukrainale „kõike vajalikku” ja teha seda „nii kaua, kui vaja” (nagu ütles Joe Biden 2022. aasta juunis ja novembris) oma olemuselt eksitavad. Need tähtajata, kuid ebamäärased lubadused – millest sai mantra kõigile Briti peaministritele alates Boris Johnsonist ja mida hiljuti kinnitas Kiievis ka Andrew Burnham – viisid lõpuks halvima võimaliku olukorrani. Juba niigi paranoiline Kreml on veendunud, et sõdib „kollektiivse Läänega”, samal ajal kui seesama Lääs jätkab Kremli nafta ja gaasi ostmist ning nende transportimist oma laevadega.
Murdepunkt – hetk, mil need lubadused põrkuvad valusalt reaalsusega – saabub peagi Kiievit ähvardava eelarvekriisi näol. Ukraina peaminister Serhi Koretski teatas hiljuti, et Kiiev on juba kulutanud suure osa oma 2026. aasta kaitse-eelarve vahenditest ja seisab silmitsi ähvardava 26 miljardi euro suuruse eelarveauguga – seda vaatamata EL-ilt hiljuti saadud 90 miljardi euro suurusele laenule. See laen, mis saadi pärast mitmeid kuid kestnud kauplemist Brüsselis, tähistas EL-i jaoks rahaliste vahendite mobiliseerimise realistlikku ülempiiri. Kuna Ukraina on liikumas sõja kõige raskema ja kurnavama talve suunas, on tal peagi otsa saamas mitte ainult Patriot-raketid ja rindele vajalikud mehed, vaid ka raha sõjategevuse jätkamiseks.
Samal ajal seisab Zelenski kodumaal silmitsi poliitilise täiusliku tormiga. Aasta jagu lakkamatuid korruptsiooniskandaale Kiievis – millest viimane puudutas asepeaprokuröri vahistamist süüdistatuna veebipettuste keskuste kaitsmises – on tõsiselt õõnestanud usaldust Zelenski administratsiooni vastu. Tosin tema meeskonna kõrget liiget on praeguseks vanglas, uurimise all või välismaale põgenenud. Ukraina sisejulgeolekuteenistuse (SBU) ja sõjaväeluure (GUR) rivaalitsevate rühmituste vaheline tulevahetus Kiievi tänaval on pannud paljusid ukrainlasi küsima, kas riik libiseb tagasi 1990ndate stiilis gangsterlusse. Eelmisel nädalal avaldatud New York Timesi uurimus näitas, et Ukraina sõjaliste hangete süsteemi on sõja ajal rängalt kahjustanud pettused, raiskamine ja halb juhtimine. Salajased auditid näitavad, et ainuüksi 2024. aastal läks ülemaksete ja korruptiivsete lepingute tõttu kaduma ligikaudu 1,2 miljardit dollarit. Pole üllatav, et augustis läbi viidud SOCIS-e küsitlus näitab, et enamik ukrainlasi peab korruptsiooni oma riigile tõsisemaks ohuks kui Venemaad – ning ligi 57 protsenti ukrainlastest peab korruptsiooni levikus süüdlaseks Zelenskit; seda on peaaegu kaks korda rohkem kui sarnases küsitluses 2025. aasta aprillis. Sama küsitlus ennustab ka, et valimiste teises voorus jääks ta alla kolmele erinevale rivaalile, kusjuures igaüks neist teeks seda mäekõrguse eduga – suhtega ligikaudu kaks ühele.
Mis võib päästa Ukraina poliitilisest ja sõjalisest kokkuvarisemisest? On märke, et Euroopa poliitiline tabu Putiniga suhtlemise osas on murenemas. Saksamaa erakonna AfD liige Alice Weidel, kes saavutas hiljuti valimisvõidu Saksimaal, on üles kutsunud looma „avatud kanalit Venemaaga, et jõuda vastastikuse mõistmiseni ja saavutada rahumeelne lahendus”. Zelenski pressiesindaja aastatel 2019–2021 Julia Mendel on öelnud, et „esile kerkivad uued jõud, mis muutuvad üha tugevamaks” ja esindavad „meie ainsat võimalust rahumeelseks Euroopaks… Rohkem relvi meid ei päästa. Need pole seda kunagi teinud.”
Siiani on iga järgnev rahuettepanek olnud Kiievi jaoks eelmisest halvem. Tundub, et Putini selge kavatsus on anda Ukraina linnadele jõhker viimane hoop, enne kui ta sõja lõpuks – võib-olla järgmisel aastal – oma tingimustel lahendab. Trumpi administratsioon on ammu loobunud mõttest toetada Ukraina täielikku võitu ning ajaloolaste otsustada jääb, kas otsus peatada USA abi ja relvatarned osutus isetäituvaks ennustuseks. Euroopa omalt poolt piirdub vaid sõnadega. Tal puudub aga konkreetne plaan Ukraina aitamiseks või päästmiseks Kremli raevu eest – rääkimata Venemaa majanduse hävitamisest või Putini tahte murdmisest.
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
