Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Endine Võru usu- ja kirikumees Jüri Pallo pole rahul Visnapuu seletustega sündmuste kohta 1994. aastal ja palub neid uurida.

Pallo märgib, et kui 1994. aastal moodustati Estonia hukku uuriv komisjon ning hakati koostama hukkunute ja ellujäänute nimekirju, avastati, et üks „hukkunu” Andres Visnapuu on „ellu ärganud”? Pallo väitel peaks uurima, kas Visnapuu kuulati üle ja kui kuulati, siis mida ta rääkis.

Pallo väidab, et temale ja paljudele vestluskaaslastele rääkis Visnapuu õnnetusejärgselt sellist lugu: „Sain ootamatu kutse sõita Saksamaale enne reisi, ostsin Saksamaalt pruugitud auto, hakkasin tagasi Eestisse sõitma, Poola piiril hoiti mind kinni, nii ei jõudnud ma õigeagselt Estonia laevale.” Visnapuu jutu märkis Pallo üles ka oma 2004. aastal ilmunud raamatus „Almanahh”.

Hiljem on Visnapuu rääkinud, et algselt oli plaan kõigil sõita Rootsi ja siis Saksamaale, aga viimasel hetkel mängiti plaan ringi, kuna Saksa võõrustajatel tuli ette ootamatu sõit Ameerikasse. Siis tehti nii, et abilinnapea, linnasekretär ja tõlk sõitsid Saksamaale kolm päeva enne Estonia reisi. Nemad pidanuks suure grupiga liituma juba sihtkohas Rootsis Landskronas. Andres pidi Saksamaalt pruugitud auto ostma ning sellelegi oli tagasisõidupilet Estonial olemas.

Kuna Andres ajas reisiasju, olid ka kõik piletid tema nimel. Sellest johtuvalt oli ta esialgu hukkunute nimekirjas. Ka tema ema ei teadnud, et Andres ei olnud laeval. Ta teadis, et poeg on välismaal, aga kus täpselt, seda mitte. Õnneks sai ema närveerida ainult poolteist tundi, sest ta hea sõbranna teadis, et Andres on Saksamaal, helistas ja rahustas ema maha.

Andres ööbis tema enda jutu järgi Saksamaal võõrustaja Jörg Spechti kodus. 27. septembri õhtu venis öösse ning tagantjärele tegid nad kindlaks, et võrukesed ja Estonia olid neil jutuks täpselt sel ajal, kui laevaga õnnetus juhtus. Nad arutasid, et huvitav, kas inimesed on alla kajutitesse magama läinud või on kuskil diskoteegis. Arvati, et ju on ära magama läinud, sest enamik olid vanemad inimesed ja kuna järgmisel päeval pikk bussisõit ees, oli vaja end välja puhata.

Hommikul kell seitse ajas saksa sõber Andrese üles ja ütles, et Estonia on uppunud. Unesegasena ei saanud ta midagi aru: „Mis Estonia? Kes on uppunud?” Televiisor pandi käima ja Andres sai saksa keelest aru, mis juhtunud oli. Võõrustajate jutu järgi oli Andres kohe näost lumivalgeks muutunud. Proua Specht tõi talle klaasitäie viskit, mille oli ühe sõõmuga ära joonud. Visnapuu ise ei mäleta seda. Purju see jook ei teinud.

Visnapuu meenutuse järgi helistas ta kell kaheksa Eesti aja järgi tööpäeva alguses Võrru linnavalitsusse. Võõrustaja küsis, mida ta nüüd teeb. Andres ütles, et peab saama kõige kiiremas korras Võrru tagasi. See oli omamoodi müstika, mis järgnes. Sellest hetkest, kui istus auto peale, et sõita Hamburgi lennujaama, kuhu oli 50 kilomeetrit, sealt edasi lennukiga Tallinnasse ja Tallinnast autoga Võrru, kulus kuus ja pool tundi.

Andres sai hiljem teada, et organiseerimine käis Saksamaal küllalt kõrgel tasemel. Hamburgis ei olnud tema jaoks mingit passi- ega piletikontrolli, lennujaama buss viis ta reisilennuki juurde, mis oli teda juba 20 minutit oodanud. Lennukit peeti lihtsalt selleks kinni, et ta peale jõuaks. Tallinnas ei olnud ka passikontrolli ning politseiauto juba ootas, et hakata kohe Võru poole sõitma. Võrus oli juba kriisikomisjon moodustatud, Andres hilines sinna veidi.

Seaduse järgi sai aselinnapeast Andres Visnapuust linnapea kohusetäitja. Ta oli ainuke linnavalitsuse ametnik, kel oli allkirjaõigus ning allkirju anda ja pabereid pealinna viia tuli sagedasti. Visnapuu meenutuse järgi oli tipp see, et ta käis ühe päeva jooksul kolm korda Tallinnas.

Andres tunnetas tol perioodil palju mõistmist kuni selleni välja, et politseinik andestas Võru-Tallinna maanteel kiiruseületamise, kui sai teada, mis põhjusel ta kiirustab.

Kommentaarid

Viimased uudised