Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Buenas noches, Lõuna-Eesti, siin Hispaania, Oviedo! Kõigepealt seda, et meie pärast pole vaja muretseda. Oleme elus! Kuigi eile oli väike kahtlus, kas Inno ikka elab öö üle.

Asi ses, et ses pagana Espinhos Portugalis, Atlandi ookeani ääres oli nii kuradi külm ja puhus nii vile tormituul, et Innot tabas õhtul kella kaheksa paiku vappekülm. Päris ausalt, no ma ei tee nalja! Kirjutas teine rahulikult telgi ees lauakese taga Lõunaeestlase lugusid, aga siis korraga hüppas tooli pealt püsti ja kadus autosse. Kui ma siis vaatama läksin, et mis viga, siis istus juhiistmel ja hambad plagisesid mis kole. No õudus kuubis! Mõtlesin juba, et peab hakkama vastu ööd Hispaania poole sõitma, sest sooja oli ainult 19 kraadi, aga õnneks öösel tuul vaibus ja telgis oli täitsa mõnus soe. Huhh.

Täna hommikul oli Inno krapsti kella kaheksa ajal üleval ja kamandas ka meid maast lahti. Maksime kämpingu eest ära ja tulime tulema. Mida öelda kämpingute kohta? Portugali munitsipaalkämpingud on täitsa lahedad, üks öö oma telgiga läheb 11-17 eurot ja tingimused on täitsa kobedad. Ainult oma WC-paber peab kaasas olema. Ja meeste WC-l pole prill-lauda, Inno palus selle kindlasti ära märkida. Aga inimesed on väga sõbralikud ja igasugu vahvaid selle on võimalik kohata. Siukseid matkahipisid. Meie telkisime Peniche’is ja Espinhos ning mõlemat kämpingut julgen soojalt soovitada.

Temperatuur on ka mõlemas kohas väga mõnus – Peniche’is 22 ja Espinhos 24. Ainult ööd on jahedavõitu ja see meretuul! Innole igatahes see üldse ei meeldinud ja seepärast pani ta hommikul ette panna ajama Burgose poole, kus tõotas täna tulla 33 kraadi. Mina selle hullu plaaniga nõus ei olnud – kas otsid uut päikesepistet, küsisin Innolt – ja lõpuks otsustasime ikka Oviedo kasuks. Mis on 30 kilti rannikust ja kus täna on ainult 26 kraadi.

Viis tundi kimasime (palavus tahtis vahepeal ära tappa, kui sisemaale põikasime) ja kella nelja ajal olime kohal. Kuna telkimisest oli täiega siiber, siis otsisime endale odava külalistemaja ja läksime poodi süüa ostma. Praktiliselt kõik asjad maksid 1-2 eurot (singid, magustoidud, saiad jms), nii et raha läks väga vähe.

Siis mõtlesime, et istume kohaliku kultuurimaja välikohvikus, kus tundus väga õdus olevat. Seal oli ka laste mänguväljak, kuhu Roosi kohe mängima tormas. Aga vaevalt olime jõudnud maha istuda, kui meie juurde astus üks hispaania, vabandust, astuuria naine ja küsis, kas meil on angelmani sündroomiga laps. Temal olevat nimelt ka ja ta tundis Juuli angelmanidele iseloomuliku kätega vehkimise järgi kohe ära! Saime kohe sõpradeks ja sain ka teada mõndagi huvitavat – näiteks on Astuurias (1 miljon elanikku) ainult neli angelmani, aga Võrus (12 tuhat elanikku) tervelt kolm! Tema 18-aastane tütar oli väga vahva, sama naerusuine nagu Juulike. Kaks angelmani olid kohtumise üle väga rõõmsad ja muudkui kilkasid vastastikku 🙂 Vahetasime ka omavahel kontakte, et tulevikus edasi suhelda. Ja kui keegi teile ütleb, et hispaanlased ei oska üldse inglise keelt, siis see on täiega vale jutt – sisemaal sa jah oma ingles’iga kaugele ei jõua ja jäätegi vastastikku mökitama, aga näiteks Astuurias oskas pea igaüks, kelle poole inglise keeles pöördusime, meile vastata.

Nüüd siis rampväsinuna külalistemajas. Roosi tahtis veel Mäksi minna, aga Inno ütles, et on jube väsinud. Kuumašokist, külmasokist ja sellele järgnenud vappekülmast. Õnneks on Võrus tiba soojem kui Portugalis Espinhos, juuli lõpul tõotab isegi kuni 26 kraadi.

Homme seikleme veel Hispaanias ja vaatame, kaugele välja jõuame. Kas veedame veel ühe öö Hispaanias või põrutame Prantsusmaale Bordeaux’sse välja. Püsige lainel ja saate teada!

IRJA TÄHISMAA

Kommentaarid

Viimased uudised