Ekspert selgitab: kus tohib relva kanda ja mida seejuures arvestada
Avaldatud: 20 märts, 2026Relva omamine enesekaitseks tähendab sageli ka selle kaasas kandmist. Sellega kaasnevad aga selged reeglid, mida iga relvaomanik peab teadma. Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Andrei Svištš rõhutab, et kuigi relva kandmine on Eestis lubatud, võib esmapilgul väike eksimus tuua kaasa politsei tähelepanu ning mõjutada ka relvaloa kehtivust.
“Kõige olulisem põhimõte on, et avalikus ruumis kaasas olev relv peab olema varjatud. See ei ole pelgalt soovitus, vaid kohustus, mille täitmine jääb täielikult relvaomaniku vastutada,” rõhutab Svištš. Tema sõnul ei oma tähtsust, kas relv paistab välja korraks või juhuslikult. „Kui see on teistele nähtav, on tegemist relvakandmise reeglite rikkumisega. Praktikas tähendab see, et relv ei tohi paista jope alt ega olla märgatav ka näiteks autos.”
Kui keegi relva märkab ja sellest politseile teada annab, kontrollitakse juhtunut ning hinnatakse asjaolusid. Kuigi selline rikkumine ei ole kriminaalkuritegu, võib see anda aluse täiendavaks järelevalveks ning mõjutada ka relvaloa kehtivust.
Avaliku ruumi määratlus
Sageli tekib küsimus, kas relvaga võib liikuda kõikjal. Svištši sõnul ei keela seadus relva kandmist avalikus ruumis asukoha järgi, kuid piirangud tekivad kindlates olukordades. „Näiteks ei tohi relvaga minna avalikele üritustele, olgu selleks kontsert, spordiüritus või meeleavaldus. Seega on oluline vahe, kas tegemist on lihtsalt avaliku kohaga või konkreetse sündmusega,” selgitab vandeadvokaat.
Lisaks võib täiendavaid piiranguid tekkida ka mõne konkreetse asutuse sisereeglitega. „Näiteks on meedias viidatud, et Riigikogu sisereeglite kohaselt ei tohi seal relva kanda,” toob Svištš näite. Sisereegleid mittejärgides ei rikuta küll seadust, kuid see lubab Politsei- ja Piirivalveametil kujundada kaudselt hinnangut, kas isik on sobiv relva omama, kui ta reeglitest lugu ei pea.
Relva kandmisest rääkimine on maitse küsimus
Eraldi on ühiskondliku arutelu koht, kuidas suhtuda sellesse, kui inimene avalikult ütleb, et kannab relva. „Kui inimene räägib avalikult ja demonstratiivselt, et kannab relva igapäevaselt kaasas, ei ole see iseenesest keelatud, kuid võib tekitada vastakaid reaktsioone,” viitab Svištš.
Tema sõnul on see suuresti maitse küsimus, kuid oluline on mõista, et relvaloa omanikku hinnatakse tervikuna. Politsei ei vaata ainult ühte konkreetset juhtumit, vaid ka inimese üldist seaduskuulekust. „Nii võivad näiteks sobimatud vaenulikkusele õhutavad üleskutsed või ähvardamisele suunavad mõistujutud mõjutada hinnangut relvaloa kehtivusele.”
Relva hoidmisel kehtivad samuti selged nõuded. Kui inimesel on üks relv, võib seda kehtiva seaduse kohaselt hoida raskesti ligipääsetavas kohas. Mitme relva puhul on juba nõutav seif ning laskemoon tuleb samas seifis hoiustades paigutada eraldi lukustatavasse laekasse. „Kui kodus on lapsed, on mõistlik hoida ka üksikut relva seifis,” viitab vandeadvokaat täiendava ohutuse tagamise loogikale.









