Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Tallinna elama kolinud võru mees Jüri Kukk kirjutab, et teda üllatas, kui domeeriv on Tallinnas vene keel.
Sel suvel tõusis suur kära maasikakorjamise ja ukraina tööjõu ümber, kus paljud põllumehed ja Lõuna-Eesti inimesed keerasid EKRE vastu – mida nad jahuvad mingist rahvusriikluse kadumisest, meile on põllule ja lauta töölisi vaja.
Lõuna-Eesti eestlane ei tea tegelikult, mis toimub Tallinnas, Harjumaal ja laias laastus kogu Põhja-Eestis – seal kaob rahvusriiklus kiirete sammudega, samas kui eestikeelsel ja -meelsel Eestimaa osal ei ole midagi hoiatavat märgata.
Anname sõna Piret Kivile, kes on meedias palju Eesti probleeme esile toonud. “Ma arvan, et iga välismaal õppiv või töötav eestlane – või ka lõunaeestlane – saab otsemaid närvišoki, kui ta külastab Eesti Vabariigi pealinna. Mina sain. Ma jalutasin Kadriorus mere ääres ning absoluutselt kõik (!) inimesed, kes mulle vastu tulid, olid venekeelsed.”
Ta jätkab: „Mind kutsutakse mõnikord Tallinnasse. Aeg-ajalt isegi tasuta. Valetan alati nii, et suu suitseb ja nina kasvab, et ma ei saa, sest… mida iganes. Puhas tõde on see, et ma ei suuda Tallinnasse enam minna. Seal on mul liiga vastik ja valus. Ma olen elanud vabas maailmas ja ei taha enam tagasi Nõukogude Liitu. Minu koduriik on Eesti Vabariik. Minu koduriik ei ole ENSV. Seega olen Tartus, kuhu imbub ka nõukogude okupantkonda ja venekeelseid sisserännanuid, aga olukord on siiski enamasti talutav, va vast siis, kui grupp, kelle lemmiksõna on bljätt, sätib end minu akna alla röökima.”
Mina olen sündinud Võrumaal, suure osa elust elanud Viljandimaal, siis naasnud Võrru ja nüüd elan Tallinnas. Esimene mulje  kolme aasta eest pealinna kolides oli: vene keel on kõikjal domineeriv. Nüüdseks on sellele lisandunud inglise keel, mida kuuleb nii söögi alla kui peale, sageli ka söögi vahele.
Multikultuurne Tallinn on meeletult väsitav. Sõidan sageli nädalavahetustel Võrru või Võrtsjärve äärde ennast maandama. Pealinnast lahkudes satud kohe teise maailma, eestikeelsesse, kus puhkad kõigest võõrapärasest. Pühapäeva õhtul Tallinnasse naastes sõidaks justkui teisele maale – bussijaamas kuuled venekeelseid „matte” ja tramm on täis lennujaamast tulevaid neegreid.
Vene keel on Tallinnas kõikjal. Vabadusristi juures rulatavad vene noored ja riigilippu selle juures heiskavad vene keelt kõnelevad töömehed. Kadriorus ja Jaapani aias puhkavad Lasnamäelt laskunud. Aegna põhjaranniku liivarannal kostis kõigepealt kõrva vene muusika. Tallinna ümbruse metsades korjavad seeni ja marju peamiselt venelased. Isegi Keila-Joale minevas väikebussis olin ainus eestlane. Rääkimata Maximast, kus venekeelne teenindaja ei vaevu eestikeelsest jutust väljagi tegema.
Tallinnas tungib vene keel tohutult peale. Ukrainlased, keda näeb ja kuuleb igal ehitusplatsil, on osa venestamisest, sest nad oskavad vene keelt ja eesti tööandjad suhtlevad nendega vene keeles, muutes töökeskkonna venekeelseks.Ja nüüd oodatakse siia ka „õnnetuid” valgevenelasi, kes võiksid pigem oma kodumaa vabaks võidelda.
Ma ei räägi eraldi neegritest, keda on pealinnas sadu, kes loovad Mustamäel tasapisi oma getot ja on üsnagi pealetükkivad – eestlaste seas pole see linnaosa enam elupaigana väga hinnatud. Bolti-Wolti toidukullerid on peamiselt mustanahalised või India, Pakistani ja Bangladeshi tõmmud.
Inglise keel aga on vene keele kõrval kõvasti positsiooni haaramas – on hetki, kui trammis sõites kuuled ainult „inglišit”, kusjuures Tallinnasse on tekkinud palju valgeid eurooplasi. Omast rassist ja kristlikust kultuuriruumist küll, aga ega nad eesti keelt räägi (ega vist ka õpi). Nad loovad ingliskeelse keskkonna – Tallinna kesklinna valitsus annab juba infot välja ka inglise keeles.
Miks ma seda kõike lõunaeestlastele tutvustan? Sest teie jaoks pole kümme ukrainlast põllul mingi probleem – Tallinnas ja Harjumaal aga on neid sadu ja tuhandeid ning nad täiendavad jõudsalt venekeelset keskkonda. Riiklik poliitika ei saa lubada kolme ukrainlast Võrumaa tallu ja keelata tuhandet pealinna ehitusplatsidele. Migratsiooni tuleb takistada üleriigiliselt. Katsugem ise hakkama saada, võõrad toovad lisaks oma tööjõule paraku kaasa ohtralt probleeme, alates kehvapoolsest seaduskuulelikkusest kuni oma kultuuri pealesurumiseni.
Rootsis ja Saksamaal on suurlinnad sisserändajatest küllastunud ning nad liiguvad väikelinnadesse (suurtes on elamispinnast puudus), kus aga on kultuurikonflikt teravam kui magalatega suurlinnades. Kui asi nii jätkub, siis on araablased ja neegrid, ukrainlastest rääkimata, varsti ka Valgas, Võrus ja Põlvas tavalised. Ja nende mentaliteet on eestlaste omast väga erinev.
Isegi neid sõnu kirjutades võib kuulda, kuidas akna all vesteldakse inglise keeles, sest Tallinn-Väikese asumi kortermajad on võõraid täis, trepikoja postkastide peal kuhjuvad kirjad India päritolu üürnikule ning ukrainlane tossutab trepil, tuhka maha raputades.
Selline on Tallinn. Hoidke vähemalt Lõuna-Eestit, sest te ei kujuta ette, milline väärtus teil alles on. Alustage ukrainlastest loobumisega, sest nemadki tulevad, et jääda.
Lõpetuseks taas lõik Piret Kivilt: „Ma olen ju oma silmaga näinud, kuidas selline rahvas hakkab kohe lõimuma nõukogude okupantkonnaga. Minge ja jalutage palun Tartu Ülikooli koridorides. Te näete seal  venekeelseid gruppe, mis koosnevad nõukogude okupantkonna liikmetest ja siis venekeelsetest sisserännanutest, kes kajastuvad statistikas saja erineva rahvuse nimekirjas. Tegemist peaks olema tavapärasest targemate inimestega. Kuid ka targad inimesed tunnevad tõmmet omasuguste poole. Venekeelsete sisserännanute jaoks on nõukogude okupandid omad. Eestlased ei ole. See on loomupärane käitumine, mille mittetajumiseks peab olema pime ja kurt.”
Jüri Kukk, võrukas, EKRE Riigikogu fraktsiooni nõunik
Kommentaarid

Viimased uudised