Tel. 56068384
info@lounaeestlane.ee

valimisliidud

Oktoobris toimuvate kohalike volikogude valimise esimene nähtav avalöök anti sel kolmapäeval, kui valimiskomisjonid hakkasid vastu võtma valimisliitude registreerimistaotlusi.

Valimisliidud teevad Eesti poliitikas tänavu läbi uuestisünni. Kui edukalt nad suudavad esineda, on muidugi iseasi, kuid üle mitme valimisperioodi ei peeta valimisliitlasi enam poliitilise universumi kummaliseks äärealaks, vaid täiesti parketikõlbulikeks.

Mõelge ise: ühe parlamendierakonna esimees eelistab kandideerida kodukandis valimisliidu nimekirjas ning teine parlamendipartei jätab valimistele erakonnana sootuks tulemata, soovitades inimestel eelistada valimisliite.

Ükspuha, kas tegemist on ratsionaalse kaalutlusega, et valimisliiduga on võimalik rohkem hääli kokku ajada või on Saulusest tõesti saanud Paulus ja vanad erakonnahundid on valimisliitude osas meelt muutnud, kuid fakt on, et tuul on valimisliitudele tänavu väga soodsalt purjesse puhumas.

Valimisliitude ja parteide sõda

Valimisliitude ajalugu on Eesti poliitikas pikk ja kirev. Valimisliidud osalesid 1990ndatel riigikogu valimistel kõrvuti erakondadega, kuid 2002. aasta suveks olid erakonnad suutnud riigikogus läbi suruda seaduse, mis nägi ette valimisliitude täieliku keelustamise.

See jäi siiski toimumata, sest tollane õiguskantsler Allar Jõks viis kõigest mõni kuu enne kohalikke valimisi seadustatud valimisliitude keelustamise riigikohtusse, võitis seal ja säilitas kohalikele inimestele parteivälise poliitilise koondumise võimaluse.

Kuna erakondadel jäi lõplik võit valimisliitude üle seaduse haamriga saavutamata, asusid parteid sestpeale kohalikus poliitikas läbi viima intensiivset värbamistööd, et saada kohalikud poliitiliselt aktiivsed inimesed endi ridadesse.

Läbi 2000ndate aastate saatis erakondi selles osas edu ning parteinimekirjad muutusid ka väikestes valdades pigem tavaliseks. Riigieelarvelised erakonnad aitasid oma kohalikel esindustel läbi viia kampaaniaid ning andsid selleks lisaks oskusteabele ka raha.

Mida tugevamaks muutusid kohapeal erakonnad, seda vähem jätkus inimesi moodustama valimisliite, mille tõsiseltvõetavust parteid harvanähtavas üksmeeles õõnestasid. Demokraatia tulevik Eestis pidi seisnema tugevates parteides.

Seda hetkeni, mil tuli käibele väljend „kartellierakonnad”, mis iseloomustas riigikogu eelmist koosseisu, kus laiutasid neli erakonda ning paistis, et Eesti poliitika ajalugu on lõppenud ja edaspidi saab elu minna ainult igavamaks.

Haldusreform andis valimisliitudele võimaluse

Vabaerakonna ja EKRE sissemurdmine riigikogu praegusesse koosseisu lõpetas poliitikas paigalseisu ning Vabaerakonnast sai ühtlasi ka valimisliitude eestkõneleja. Nagu teada, ei osale Vabaerakond parteina eelseisvatel kohalikel valimistel, vaid selle liikmed osalevad valimisliitudes.

Ent lisaks tüdinemisele parteide Tallinna-poolsetest ettekirjutustest, kuidas kohapeal peavad inimesed istuma ja astuma, soodustas valimisliitude tagasitulekut ka haldusreform. Seda vähemalt esialgu.

Valdade sundliitmise ja riigikogu liikmetele kohalikus volikogus istumise seadustamisega lootsid erakonnad võtta kohalikus elus juhtohjad lõplikult enda kätte. Usutakse, et suurtes omavalitsustes suudavad erakondade nimekirjad koos riigikogulastest peibutuspartide panusega valimisliidud lõplikult ajalukku suruda.

Ent vähemalt sel korral seda ei juhtu. Tallinna poliitika suurtes vastuoludes ei osatud küllap ette näha, et kohalikud parteiliikmed, selle asemel, et minna partei nimekirjaga konkureerima uues suurvallas võidule, loovad hoopiski parteiülesed supervalimisliidud, kus kõrvuti kandideerivad kahe-kolme vastandliku erakonna liikmed.

Sellise valimisliidu registreeris reedel Setomaa valla valimiskomisjon. Valimisliidus „Ühine Setomaa” kandideerivad kõrvuti nii sotsid, reformierakondlased kui ka irl-lased, koondades inimesi mitte parteipileti värvi, vaid sarnase arusaama järgi, kuidas uut valda tuleb üles ehitada.

Sarnaseid supernimekirju, kus endised vallavanemad ja teised häälemagnetid on koondunud erakonnast sõltumatult ühte valimisliitu, saame näha teisteski omavalitsustes.

Mistõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et kohalikel meestel ja naistel on aru peas ning erakondadel, kui nad tahavad kohalikus poliitikas edaspidi suunanäitajad olla, seisab ees tõsine töö enese taaskehtestamise nimel.

ARVED BREIDAKS

Viimased uudised