Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Kui Tarand astuks sisse Sangaste kiriku uksest pühapäeval, segaks jumalateenistust ja roniks kantslisse ning deklareeriks sealt, et Jumalat ei ole olemas ning „valige sotse!”…. siis ilmselt ei pääseks samuti nahapargist, kirjutab Sangaste õpetaja Ivo Pill.

Järgnevalt avaldame Sangaste koguduse õpetaja Ivo Pilli arvamuse sotsiaalmeedias:

Ajalehes „Postimees” küsib ajakirjanik Janno Zõbin, et „kuhu siis jäid kristlikud väärtused?” ja kurdab, et eluterve huumori aeg poliitikas olla läbi.

Meenutab omaaegseid „kuningriiklaste” janditamisi, nugisetopise parlamendisaali toomist, avapalvuse väljanaermist tobeda loitsimise ja shamaanitrummi läbi ja ühtteist veel. Lugu täitsa lugemist väärt kui krokodillipisarate ja teesklemise musternäidis.

Millised need kristlikud väärtused siis olema peaksid, mida zhurnalistiline aafriklane (kodune termin „leheneeger“ on vist juba tabusõnaks kuulutatud?) sooviks näha? Lugu ise tiirleb kodanik Tarandi äsjase janditamise ümber üritusel, kuhu temal mingit asja polnud segama ja korda rikkuma minna. Ja mida ajakirjanik hellitavalt “performanceks” nimetab.

Alustaks sellest….et kui eelmainit kodanik astuks sisse Sangaste kiriku uksest pühapäeval, segaks jumalateenistust ja roniks kantslisse ning deklareeriks sealt, et Jumalat ei ole olemas ning „valige sotse!”…. siis ilmselt ei pääseks samuti nahapargist, kui mõnigi ägedamaloomuline koguduse liige sel pühapäeval juhtuks kirikus olema. Kui mitte, siis oleksin sunnitud ise oma halvast tervisest ja nõdrast rammust hoolimata blasfeemiale vastu seisma. Ning kiri läheks täide… seekord küll mitte kuulutus kannatavast sulasest, vaid rahvatarkust kellestki, kellel ka kirikus on võimalik füüsilist noomitust saada, kui vaimne seisund on vastav selle väljateenimiseks.

Aga teeviidad leidmaks kaotsiläinud kristlikke väärtusi võin ma ajakirjanikuhärrale kätte juhatada – alustamegi sealt, kus Riigikogu hommikupalvus narruseks tehti, jätkame sealt, kus usuõpetuse andmine koolides vaikselt ja veretult lämmatati, liigume edasi „rahvakirjaniku kandidaadi” iganädalase ajakirjandusliku jumalapilke juurde – tõesti, sellise järjekindluse ja ilmumissageduseni ei jõudnud isegi ENSV ateistikesed ja bezbozhnikud – pöörame pilgu igasuguse nõianduse ja esoteerika, astroloogia ja muu vaimse sopa tassimisele meediasse, usklike ja usu väljanaermiseni sotsiaalmeedias – samal ajal kui vastupidiseid kommentaare kustutatakse, kaeme sinna, kus Eesti väidetavale ilmalikkusele ateistlikku hoosiannat lauldakse……ja sealt kusagilt tagahoovi nurgast me need väärtused leiamegi. Porilompi heidetuna, välja naerduna, selle ajastu „tarkuse” ja vaimu poolt paikapanduna, vaid vähestest hoituna veel….

Aga meenutagem, et Jumal teeb selle maailma tarkuse narruseks ja selle, mis narr ja jõle maailma silmis, tõstab taas oma aukohale – tarkusena. Nõnda et – loopida pärlid sigade ette ja seejärel variserlikult õhata….kuhu küll kõik pärlid jäid? ….heakene küll, ma ei anna sellele isegi hinnangut. Ning millised peaksid olema need „kristlikud väärtused“, mille järgi nii südamest õhatakse? Õhkajateks ka need, kes seni vaid näidanud üles vastumeelsust kõige sarnase suhtes, pilganud usku, usklikke ja kirikut ning pead selga heites ülerinna kinnitanud – oma jalga ma mingisse kirikusse ei tõsta!

Kõige põhjal tundub,et nende poolt igatsetud imaginaarsete väärtuste väljenduseks on mingi segapuder tsenseeritud ja sekulariseeritud Mäejutlusest, karikatuursest ja äranarritud mahatmagandhilikust vägivallatusest ja veel millestki, mida iseloomustab amorfsus ja plastilisus…nagu see zheleetaoline ollus, millega lapsed vahepeal mängida armastasid. Ja mida võimulolejad ning kallutatud meediaväljade ustavad lahinguratsud omatahtsi käänata-suunata-pöörata oma himude perra soovivad.

Eesti rahva südame- ja valulaulikult on pärit read:
Su kuub see passib minule,
sa anna tema mulle!
Siis külm teeb otsa minule. —
Nonoh — sa mässad jälle!

Anna mulle oma kuub, koda ja au, ohverda oma elupõhimõtted ja ole nõus kõigega, mida „kutsutud ja seatud“ sinult nõuavad. Kui sina aga vastu piiksatada tihkad, siis on see selge mäss ja vägivald. Kui hoiatav „nonoh!“ ei peaks mõjuma, siis tuleb appi võtta kasvõi kohus, politsei ja kogu pikapeale oma käe järgi koolutatud sunniaparaat, et krantsid oma kohta teaksid ja annaksid au „euroopalikele väärtushinnangutele“. Ja need aktsepteeritavad „kristlike väärtuste“ varemed sobivad sinna ainult siis, kui vaja on vaikima panna ühiskonna südametunnistust ja neid, kellel neist väärtustest tõsine teadmine on.

Kristlikud väärtused on need, mida ei võeta kapi tagant välja nagu jõulukuusejalga – kord aastas, kui vaja läheb ja millede kohta ei kehti põhimõte – Jaak, kurat, jalad põhjas….kui võimalus on neist taas loobuda ja nad panipaika ladustada selleks korraks. Neid väärtusi omandatakse läbi aja ja elu, nendega elatakse ja surrakse. Nad võivad viia sunnitööle või giljotiini alla, aga neid ei lahjendata ega vahetata peenrahaks, nagu kodumaist metsa. Nad peavad omased ja armsad olema ka siis, kui meie „liha himustab vaimu vastu“.

Traagilise saatusega luuletaja Heiti Talvik on kirjutanud:
Egiptuse leib ja humal –
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.

Ainult vaba inimene saab õiguse omada neid väärtusi ja reegleid, ori vaatab, kuidas ta nihverdada saab. Ka nende väärtuste kandjal tuleb ette keerulisi seise, kuid need on vaid selleks, et ära tunda, üles leida ja tagasi pöörduda eksitud rajalt. Mitte nende väärtuste kohaldamine ajas ja ruumis, suurt relativismitrummi paugutades, et südametunnistuse häält kuulda ei oleks.

Kus need väärtused siis aga on ja millised? Kas Vana Testamendi rituaalkäsud ja orjandusliku ühiskonna elureeglid – läheb lahti vastaliste ilkumine ja toiduahela torin….Milles kumab vastu ühtaegu nii õel targutamine kui ka teadmatus, õppimatus ja uskmatus. Iga omaaegse kuueklassilise rahvakooli lõpetanu suutnuks küsimusele vastata, veelgi enam leeriõpetuse läbinu.

Nõnda et – nende väärtuste tundmasaamisel alustagem esialgu kümnest käsust, Meie Isa palvest ja apostlikust usutunnistusest…. küllalt palju on Väikese Katekismuse baasvaras ära öeldud. Ja edasi leiab otsiv vaim juba üles nii Piibliraamatu kui kiriku ukse. Kaks head abimeest on selle kõige juures, Immanuel Kant on neid ka nimepidi nimetanud – tähistaevas sinu pea kohal ja südametunnistuse hääl sinu sees. Ning omaaegse hingekarjase ning õppejõu Elmar Salumaa üks viimastest nõuannetest, et…„mida see Jumal siis ikka inimesest ootab ja tahab. Ikka et ta inimene oleks.“

Lehes avaldatud poolilmalikus jeremiaadis polnud aga märgata mingit head tahet neid väärtusi tõsiselt leida või vähemalt otsida, vaid….jah, nagu armees öeldi – ilma vägisõnadeta raske väljendada. Ning parasjagu päikeselooja aeg, eks ütle apostel, et – ärge laske päeva looja minna oma viha üle ja ärge andke maad kuradile. Lisaksin vaid tublide brittide kõneviisi kasutades – mul on raske nii seda performance’i kunstnikku kui ka tema haletsejat pidada gentlemanideks ja eelistaksin mitte külastada sama klubi või restorani, kus nimetatud aega veedavad. Ja keelduksin mängimast golfi või bakaraad nendega…..Kuniks nad tõtt rääkima ja meelt parandama hakkavad. Sest andeksand on ka üks tõsine kristlik väärtus, kui märkad ligimese patukahetsust.

Kommentaarid

Viimased uudised