RÖÖVITUD PORTUGALIS! Uue reisikirja esimene osa
Avaldatud: 18 juuli, 2022
Kahtlane patsikumm rõdul. Foto: erakogu Nonii, oleme siin Portugalis olnud juba mõned kuud, esitlemas minu veebruaris Portugalis ilmunud romaani. Plaanisime juba sel nädalal vaikselt Eesti poole tagasi sõitma hakata ning ilma pealgi poleks me suutnud uskuda seda, mis juhtus meiega täna öösel. Ma olen elanud Portugalis aastaid ning mitmes eri kohas, koroonapandeemia kõrgajal Lissabonis, aga mitte kusagil pole minuga juhtunud midagi sellist. Kohe selgitan.
Nimelt meid rööviti eile öösel täiesti paljaks. Ma ei liialda. Kuid kõigest järjekorras. Oleme paar viimast kuud elanud ookeani ääres Balealis, kus ka kõige suurema kuuma ajal oli kõige rohkem 32 kraadi. Seepärast me selle koha välja valisimegi. Üürisime endale kahetolise suure rõduga korteri vaiksesse kvartalisse, kus elavad vaid kohalikud, turiste ma siin näinud ei ole. Ja tundsime end väga turvaliselt. Kuni tänaseni.
Nimelt ärkasin ma öösel kella viie ajal, sest mul läks kõht tühjaks, ja läksin kööki, et süüa ära mõned kirsid, mille olime eile ostnud Pingo Doce’ist. Suure karbitäie. Kes teab, võib-olla ma ka kuulsin läbi une midagi, igatahes läksin ma kööki ja sirutasin käe kirsikarbi järele. Aga seda polnud! Mõtlesin, et ju on Inno selle karbi kuhugile mujale tõstnud ning heitsin hajameelse pilgu oma läpaka poole, mille jätsin kraanikausi kõrvale laadima. Ent… seda polnud! Hõõrusin silmi ja olin kindel, et näen und. Kuid… polnud ka mu köögilaua peale jäetud telefoni! Märkmik, mille peale telefoni jätsin, oli alles, aga telefoni polnud.
Läksin elutuppa, kus magas oma voodis õndsa und Juulike, ning vaatasin seal ringi. Ning avastasin, et Inno arvutit, mille ta alati teleka kõrvale jätab, pole enam. Jooksin magamistuppa, kus magasid Inno, Ella ja Roosi. Ajasin Inno üles ja küsisin talt, kuhu ta oma arvuti pani. Sest äkki ta pani selle kuskile mujale. Inno kargas püsti ja jooksis toad läbi. Tema arvutit ei olnud. Ega olnud ka tema telefoni ning rahakotti, kus olid KÕIK meie pangakaardid, Inno juhiluba ning ID-kaart. Mingi ime kombel oli alles minu esikus nagis rippunud käekott, kus oli minu rahakott ning minu ja laste id-kaardid. Kus polnud küll ühtki pangakaarti, aga vähemasti olid alles minu ja laste dokumendid. Õnneks polnud ka Inno „dokumentideta võõras linnas”, kuna võtsime kaasa ka passid.
Huhuhh. See oli šokk. „Kuidas ma nüüd tööd edasi teen???” küsis Inno. „Mul pole ju enam arvutit!!!” Istusime mõnda aega nõutult. Roosi oli ka väga kurb, sest avastas, et ära on viidud ka tema i-pad. Ja isegi väikese Ella i-pad, kust ta multikaid vaatas.
„Ahhaaaa!!!” ütles Inno siis diivanilt püsti karates ja ma mõtlesin korraks, et ta on šokist aru kaotanud. „Aga mul on ju veel üks arvuti kaasas!” Selgus, et Inno oli igaks juhuks kaasa võtnud oma vana arvuti. Igaks juhuks. Kord ütles meil arvuti Hispaania kuumuses 40 kraadiga üles ja Inno kartis, et sama võib juhtuda ka nüüd, Portugalis. Nii et meil siiski oli ÜKS arvuti! Inno pääses ligi nii oma meilidele kui töökeskkonnale, sai ikka lugusid üles panna, nii et kõik polnudki kadunud.
Järgmiseks saatsime selle varuarvuti kaudu sõnumi meie üürileandjale, kes helistas politseisse – me ise seda teha ei saanud, sest meie mõlemad telefonid pandi pihta. Seejärel võttis Inno ühendust pankadega ning lasi sulgeda kõik kaardid. Mina võtsin ühendust Eesti saatkonnaga. Und enam ei tulnudki. Ainult Juuli ja Ella põõnasid rahulikult edasi. Mõtlesin: jumal tänatud, et me röövlite korteris sees olemise ajal üles ei ärganud. Me ju ei tea, kas nad olid relvastatud või mitte. Inno oleks ju võinud nendega kaklema hakata ning lisaks asjadele võinuks kaotsi minna ka mõni elu. Jumal tänatud, et nad ei puutunud ka Juulit, kes nendega mõnda aega ühes toas viibis.
Kella 12 paiku saabusid kohale politseinikud koos meie üürileandjaga. Seletasime neile, mis juhtus, nii hästi kui oskasime. Ilmselt sisenesid röövlid köögiukse kaudu, mille ruloo oli veidi üles jäetud, et õhku sisse lasta – muidu oleks olnud palav. Ja toimetasid esmalt köögis ning seejärel elutoas. Kõige kummastavam on see, et nad tulid sisse vaatamata sellele, et pidid aru saama, et inimesed sees magavad. Me üürileandja sõnul pole siin rahulikus kohas varem sellist asja kunagi varem juhtunud ning ka naabrid olid šokis. Võib-olla olid röövlid narkouimas – tundsin kööki minnes kanepilõhna.
Aga hüva, röövid röövideks! Kõige tähtsam on siiski see, et oleme kõik elus! Ja et ühtki last ära ei varastatud 😀 Küll me kuidagi hakkama saame! Kõigepealt on meil vaja uusi pangakaarte ning osta endale uued telefonid. Lastele jäi ka õnneks üks uus varu i-pad alles. Ja hämmastav – autovõtmed jäid alles! Ju siis ei riskinud röövlid välismaa autoga ringi paarutada.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
