EPIKoja arvamuslugu: Miks me vajame jätkuvalt „puuet” ning miks on läbipaistmatu asjaajamine lubamatu
Avaldatud: 22 aprill, 2026Kristi Rekand, Eesti Puuetega Inimeste Koja jurist
Puuetega inimeste arv kahaneb – miks ja kelle jaoks?
Statistika järgi on puuetega inimeste arv viimase kümne aasta jooksul vähenenud 145 000-lt 101 017-le, mis tähendab, et osakaal kogu elanikkonnast on langenud 11%-lt 7,4%-le. Tekib küsimus, kas sellel on mingid objektiivsed põhjused ja mida tähendavad puude tuvastamine ja vastav menetlus inimese jaoks igapäevaelus.
Olles töötanud enam kui 15 aasta sotsiaalõiguse valdkonnas juristina ja aidanud inimesi, kellel on puue (puue laiemas mõttes), realiseerida oma õigusi erinevates elulistes valdkondades, on tekkinud teadmine ja tunnetus sellest, mida inimesed vajavad ning kuidas ennast määratlevad.
Süsteemilt oodatakse stabiilsust, õigeaegset märkamist ja abi, eneseteostust ning võrdseid võimalusi ning asjaajamistes inimese arvamusega arvestamist, menetluse läbipaistvust ning otsuse puhul selgust ja arusaadavust inimese jaoks. Süsteemi muudatused on vajalikud siis, kui need muudavad inimeste elu paremaks ja aitavad inimestel senisest iseseisvamalt hakkama saada. Muudatused peavad olema inimestele, keda need puudutavad, selged, arusaadavad ja õigel ajal kommunikeeritud.
Puuetega inimeste arvu vähenemine on arvestades elanikkonna vananemist ja vaimse tervise probleemide sagenemist, arusaamatu. Eesti Puuetega Inimeste Koja juhtumite ja praktika alusel ning puuetega inimeste esindusorganisatsioonide esindajate ja ka teiste meie poole pöördunud puudega inimeste seisukoht on selge – ei mõisteta, kuidas, miks ja mille alusel neil puude raskusastet vähendatakse või puue üldse tuvastamata jäetakse. Me ei tea, kas põhjus on karmimas hindamises ja muutunud hindamispraktikas, töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise süsteemide ühildamatuses või aitavad tõesti tervishoid, abivahendid ja teenused nii palju, et puude raskusastme tuvastamiseks on alust järjest vähem. Samas inimeste hinnangul ravi, abivahendid ja teenused piiranguid ei kompenseeri või teevad seda üksnes teataval määral ehk inimese jaoks on piirangud jätkuvalt reaalsed ning igapäevaelu olulisel määral mõjutavad, mistõttu on puuetega inimeste arvu vähenemine ja muutunud otsused inimeste jaoks sageli arusaamatud. Need ei ole üksikute inimeste arvamused, vaid läbivad seisukohad, mis sõltumata puudeliigist ja sellest, kus piirkonnas inimene Eestis elab, Eesti Puuetega Inimeste Kotta jõuavad.
Pinge laes – puude raskusastme otsuse ootel
Meieni on jõudnud lugematu arv juhtumeid ja kogemuslugusid, kus inimesed on hirmul, ärevuses ja mures, kui peavad taaskord puude raskusastme tuvastamist taotlema. Näiteks 30-aastane mees, kes on 1-aastasest vanusest alates olnud pime, peab regulaarselt läbima puude raskusastme tuvastamise protsessi ehk pidevalt oma piirangut tõestama. Viidatud menetlus põhjustab stressi ja ärevust, mis on viinud depressioonini. Teine juhtum, kus tööealisel mehel oli neljajäsemehalvatuse ja käelise tegevuse piirangute tõttu tuvastatud korduvalt sügav puude raskusaste, korduvhindamisel tuvastati ootamatult üksnes raske puude raskusaste. Inimene pidi läbima kohtuvaidluse selleks, et nn saaks sügava puude raskusastme tagasi. Pikaajaline menetlus tekitas pinget ja ärevust ning usaldamatust nii otsustava asutuse kui ka riigi suhtes tervikuna. Kahjuks ei ole viidatud lood erandid, vaid näited paljudest.
Eesti Puuetega Inimeste Koda on teinud puuetega inimeste arvu vähenemise teemal nii Sotsiaalministeeriumile kui Sotsiaalkindlustusametile korduvaid pöördumisi ning korduvalt ka teemat kohtumistel arutanud, kuid üheselt arusaadavat vastust ja selgitusi senini saanud ei ole. Nõustamiste raames aitame inimesi ka juhtumipõhiselt puude raskusastme tuvastamise otsuste vaidlustamisel vaide- ja kohtumenetlustes. Viidatud vaidlused näitavad muutunud hindamiste praktikat ehk korduvhindamistel tuvastatakse varasemast väiksem puude raskusaste või ei tuvastata puude raskusastet üldse, kuigi inimese hinnangul on piirangud samad. Sageli esineb ka juhtumeid, mil tuvastatud on puuduv töövõime maksimaalseks perioodiks, kuid puude raskusastet ei tuvastata üldse.
Kohtusse jõudvad juhtumid on sageli tingitud ebaselgusest: tööealiste otsused on ilma sisuliste põhjendusteta; kui otsustes on toodud viited ekspertarvamusele, siis on need sedavõrd üldised või napisõnalised, et otsuse tagamaa jääb jätkuvalt ebaselgeks; puudub terviseandmete seotus metoodikaga ning viited algandmetele; puuduvad viited metoodikale ja selgitused oluliste asjaoludega arvestamise või mittearvestamise kohta.
Kuna vaidlustaja on tihti korduvtaotleja, kelle seisund pole tema enda hinnangul paranenud, on otsuse tagamaa mõistmine väga oluline. Enamasti selliseid selgitusi otsusest ei leita. Ebaselgust ja läbipaistmatust suurendavad sageli inimese kahjuks tehtavates otsustes toodud põhjendused, kas puude raskusastme vähendamiseks või mitte tuvastamiseks, näiteks:
- piirang on ravi, teenuste, abivahenditega kompenseeritud;
- kui kaebaja suudab nii ennast kui autot liikluses kontrollida ja seejuures otsustada, kuhu sõidab ja miks ning kuidas seda teeb, siis oleks meelevaldne tuvastada puude raskusaste psüühikahäire esinemise tõttu;
- ärevus on ravi foonil stabiilne, ägenemiste ajal korrigeeritakse ravi haiglas, kus seisund paraneb;
- ööpäevaringne kõrvalabi vajadus sügava liikumispuude puhul tähendab vajadust liigutada abivajajat voodis (kuna ta ise ei suuda asendit vahetada), teda toita ja joota. Kuna taotleja käib korra nädalas saunas, istub hommikust õhtuni ratastoolis, teeb koduseid toimetamisi nagu tolmuimejaga koristamine, ahju kütmine ja mu analoogne, siis ei ole ta täielikult voodikeskne;
- vanaduspensioniealise inimese puhul hinnatakse isiku võimet süüa iseseisvalt talle ette serveeritud toitu, mitte võimet toitu valmistada.
Vaidemenetlus ja kohtusse pöördumine võib võtta viimasegi tervise
Sotsiaalõiguse valdkonna otsustest arusaamine on inimese jaoks eluliselt oluline. Seetõttu on lubamatu, kui haldusorgan suhtub otsuste põhjendamise kohustusse pealiskaudselt või ükskõikselt, leides, et menetluslikult ja õiguslikult on lubatav asuda otsust põhjendama alles siis kui inimene pöördub kaebusega kohtusse.
Kahjuks loeb meie kohtupraktika õiguslikult lubatavaks, kui haldusorgan asub põhjendamispuudustena käsitlevaid hinnanguid selgitatama alles vaidemenetluses. Inimese vaatest on viidatud olukord aga enam kui keeruline, kuna vaide esitamiseni ning kohtusse jõuavad ja jaksavad minna vaid vaimselt tugevamad. Seega paljude inimeste õigused jäävad realiseerimata, kuivõrd nad on hirmul kohtusse pöördumisega seotud pingete ees, samuti on inimese jaoks äärmiselt raske, kui tema delikaatsed terviseküsimused, igapäevaelu piirangud ja kaasuvad mured saavad arutelude keskpunktiks.
Kahetsusväärselt palju on juhtumeid, mil vaidemenetluse raames soovitud tulemust ei saavutata, kuid kohtusse pöördumisel teeb haldusorgan koheselt uue, inimese vaatest ootuspärase otsuse. Viidatud juhtumid tekitavad ebaselgust just põhjusel, et vaidemenetluse raames oli haldusorganil juba võimalus oma algset otsust muuta, kuid siis seda ei tehtud ning ebaselgeks jääb, miks otsustaja arvamus kohtusse jõudes muutub.
Ka on tekkinud mõned juhtumid, mil inimene vaidleb sisuliselt sama asja kohtus kahel korral ehk esitab vaide, mis jäetakse rahuldamata. Seejärel esitab kaebuse kohtusse, kohus rahuldab kaebuse, haldusorgan teeb uue otsuse mille inimene taas vaidlustab kuna otsus jäi sisuliselt samaks. Inimene pöördub mitterahuldava vaidemenetluse tulemusel taas kohtusse ning seejärel teeb haldusorgan ise omal initsiatiivil ehk enne kohtuotsust uue otsuse, millega määrab inimese poolt soovitud puude raskusastme. Seega on menetlus kestnud umbes aasta, vaieldud on vana otsust, ja korduva kohtumenetluse jooksul leiab haldusorgan ühtäkki, et siiski esineb alus puude raskusastme tuvastamiseks.
Kuigi halduskohtumenetlus on õiguskaitse seisukohast lihtne, kuna ei eelda õiguslikku põhjendamist ja riigilõivu ei pea maksma, siis on see inimese jaoks väga koormav. Enamus pöördujaid on ebakindlad, mures ja pelgavad kriitiliselt vastata otsuse tegija seisukohtadele, sest seda nähakse vastandumisena. Ka on tegemist menetlusega, mis tekitab vaimset pinget ja stressi kuna tegemist on väga isikliku ja tundliku vaidlusega, inimese emotsionaalne seotus on ilmselge. Seega ei ole vaide- ja kohtumenetlused reaalses elus inimese jaoks lihtsad ega kerged enda õiguste eest seismise võimalused.
Kaasav ja selge menetlus ning ootuspärased otsused võrduvad usaldusega riigi suhtes
Inimese ootused on selged: abi ja toetuse otsustamise/osutamise süsteem peab olema toetav ja läbipaistev ning süsteemsete probleemide lahendamine ei tohi jääda üksikisiku tasandile. Seda eriti sotsiaalõiguse valdkonnas, mis puudutab iga pöördujat otseselt ja eluliselt. Lubamatu on eeldada, et kuna inimesel on võimalik ootustele mittevastavat otsust vaidlustada, siis enne vaide- ja kohtumenetlust otsuseid põhjendama ei pea.
Lisaks on ootus, et sotsiaalõiguse valdkonnas tehtavaid otsuseid ka sisuliselt, sh inimese arvamusest eriarvamusele jäämisel hoolikalt põhjendatakse. Oluline on ka suhtlus ja avatus inimese vaatest muutunud otsuste selgitamisel ning süsteemsete, sh praktika muudatuse puhul üheselt selge ja piisava ajavaruga teavitamine. Läbipaistev ja kaasav menetlus tekitab usaldust nii riigi kui haldusorgani suhtes, vastupidine praktika ja suhtumine aga vastandumist ja viha. Kui haldusorgan teeb eksliku otsuse, tuleb seda tunnistada – see näitab haldusorgani tugevust.
Sotsiaalõiguse valdkonda puudutavad muudatused ja otsused peavad olema hoolikalt läbi mõeldud, võimalikud kitsakohad avatult aruteludesse toodud ning inimese vaatest mittesoodsad otsused alati ja igas asjaajamise etapis inimese jaoks arusaadavalt põhjendatud. Abi korraldamise/osutamise süsteemi ei saa üles ehitada nii, et otsuste ebaselgus jääb inimese enda mureks ning menetluslik ja sisuline selgusetus muutub uueks normaalsuseks. Iga inimene ja tema juhtum on olulised, õiguskindlus ja õigusselgus ning hea halduse tava ei saa olla ainult osa õigusteooriast, vaid peavad realiseeruma ka elus.









