Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Täna arutas riigikogu täiskogu Isamaa fraktsiooni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena (OTKR) venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminekut eestikeelsele õppele. Isamaa fraktsiooni seisukohad esitas riigikogu liige ja Isamaa peasekretär Priit Sibul, kelle mitut ettepanekut sisaldav kõne on tervikuna allpool ära toodud.

Ja nii ongi katsed eestikeelse haridusruumi osas siiamaani ebaõnnestunud. 60/40 jaotusega gümnaasiumiharidus venekeelsetes koolides on seni olnud ainus reaalne katse liikuda eestikeelse haridusruumi suunas ja see katse on suuresti ebaõnnestunud.

Põhjuseks on suuresti ebamugavus. Lihtne on öelda, tehtagu! Ebameeldivam on võtta vastutus ning osaleda protsessis, olla vastutaja. 60/40 on paljuski jäänud loosungiks ja sandiks ei ole jäänud mitte koolid, õpilased, lapsevanemad, vaid poliitikud ja ametnikud, kes ebaõnnestumist tunnistada pole julgenud. Saalis viibivad mitmed hiljutised haridusministrid, kellest keegi ei julgenud tõsta punast lippu. Aga ma ei ole kriitiline ainult endiste ministrite suhtes, me kõik oleksime saanud teha rohkem, mina ise sealhulgas.

Nüüd oleme me jõudnud sinnamaani, et kõigile on selge, et oleme ebaõnnestunud. See on hea lähtepunkt uueks alguseks. Ometi on käivitumas võidujooks, kes suudab seada kõlavama loosungi. Mitte see ei olnud Isamaa eesmärgiks kui me üldkogul eestikeelse haridusruumi teemaga lagedale tulime.

Juba kuuleme lubadusi eestikeelsest alusharidusest. Üks veel sündimata erakond kuulutab, et nemad riigistavad kogu koolivõrgu. Head omavalitsusjuhid, mõni teist ehk jälgib seda keskustelu siin – näiteks Eesti 200 on veendunud, et nad on paremad koolipidajad kui teie.

Mõned erakonnad teatavad, et alusharidus tuleb kohustuslikuks muuta, teised, et kõik lapsed kuueaastaselt kooli saata. Ikka selleks, et sotsiaalprobleeme haridusvõrgu kaudu lahendada.

Kõige vallatum on siinkohal olnud Reformierakonna esmaspäevane otsuse-eelnõu, opositsiooni käsulauad vabariigi valitsusele vaid ühe sõnumiga, tehtagu. Mida, pole oluline.

Eesti keelt ei omanda mitte haridusvõrk, vaid väike Vanja, kes saab edaspidi ladusamalt suhelda väikese Jukuga. Võimalik, et hoopis väike Katja, kes leiab endale Juku näol abikaasa, kes pole küll nii kirglik kui Vanja.

See, kuidas Vanjal ja Katjal õppimine kulgeb, sõltub omakorda sellest, kas tal on õpetaja, kes teda õpetada oskab. See on vist kõigile selge, isegi siis kui esmapilgul jääb mulje, et poliitik sellest ei hooli.

Keeleõppe juures on üks veel olulisem isik kui õpetaja ja õpilane ning selleks on lapsevanem. Kui vanem teatab, et matemaatika on mõttetu õppeaine, siis läheb lapsel õpe kehvemini. Motivatsiooni pole. Keeleõppe puhul on see probleem veel teravam. Kui lapsevanemale näib, et keeleõpe on karistus, siis tundub see ka lapsele karistusena. Paljud siin saalis viibijatest mäletavad, kuidas vene keele õpe oli karistus rääkimata sellest, et õppemetoodika kippus olema ebaefektiivne. Eesmärk ei saa olla väikest Vanjat ja Katjat karistada, ehkki mõned justkui tahaks. Viies kolonn, nagu nad ütlevad.

Üks vene lapsevanem kurtis hiljuti meedias, kuidas tema lapsele tehti kaitseväes ülekohut, ei olnud võimalik autojuhiks õppida ja probleeme oli ka baasväljaõppel. Selle asemel, et vaadata tagasi koolitee poole, olla kasvõi takkajärele tark ja nõudlik iseenda, kooli ning haridusministeeriumi suhtes, süüdistas ta hoopis kaitseväge. Tõlk kaevikusse sõduri kõrvale? No vabandage.

See oli kurb lugemine, tegelikult on meil vaja vene lapsevanemate mõistmist ja nõudlikkust haridussüsteemi ja iseenese vastu, et nende lapsel oleks riigikeelt osates uksed edasistele valikutele valla ka Eestis.

Väike Juku ununes korraks, Mari samuti. Väike Juku ja Mari näikse olevat need tegelased, kes mõnede arvates õpetaja asemel peaks väiksele Vanjale ja Katjale eesti keele selgeks õpetama – integreerima, lõimima, olema superkangelased. Vene lapsed ja eesti lapsed ühes koolis peaks justkui nõiaväel lahendama selle, millega vanemad inimesed kolmekümne aasta jooksul hakkama pole saanud. Natuke palju tahetud.

Isamaa on veendunud, et Jukule ja Marile pole mõtet panna üle jõu käivat kohustust. Nende asi on oma kooliteel hakkamasaamine. Mõnede arvates ka heade PISA tulemuste edetabelikoha toomine Eestile.

Ma olen veendunud ja Isamaa on veendunud, et ühte edukat mudelit üle-eestilisel üleminekul eestikeelsele haridusruumile pole. Narva ja Valga, Sillamäe, Lasnamäe ja Tartu on liiga erinevad, et ühe malakaga lüüa.

Heal kolleegil Jürgen Ligil oli ühes ajaleheloos päris mõistlik mõte piirkondlikest arengukavadest. Mul on Reformierakonnale ettepanek, sealt võikski alustada. Piirkondlikest arengukavadest ja nende rakendamisest. Pilootprojektidest, mis oleks eeskujuks. Võtame esimesena ette Tartu ja Valga, teil on mõlemas omavalitsuses juhipositsioon. Keskerakonnal pole ka ilmselt toetamise vastu midagi. Isamaa oma väiksema esindatusega on valmis mõlemal pool nõu ja jõuga abiks olema. Sealt liigume edasi üle Eesti võimalikult kiiresti. Jagades häid praktikaid ja planeerides vajalikke ressursse, koolitades õpetajaid ja aidates mõista vene lapsevanematel, et nende lapsi ei represseerita.

Võtame Tartu ja Valga ette, aga ei tegele mitte koolidega, vaid õpilastega. Hoolivalt, palun.

Kommentaarid

Viimased uudised