Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Kujutis: Facebook

Lõuna-Eestisse Setomaa valda Obinitsa kolinud kirjaneitsi Epp Petrone on hädas koeraga, mis talle Pihkvast toodi, aga kellega ta sugugi hakkama ei saa.

Epp kirjutas sotsiaalmeedias, et ostis Venemaalt koera. Pärast esimest päeva Obinitsas selgus, et koer ei sobi ei tema ega lapsega, seetõttu on ta valmis koera ära müüma. Sellele järgnes pahaste kommentaaride laviin, kus Eppu hirmsalt hurjutati, mistõttu muutis naine meelt ja on nõus koeraga siiski veel proovima.

Üks kommentaator kirjutas järgmist: „Koera võtsid lapsele, et ta tegeleks temaga? Ühesõnaga laps on ees? Koer selle ülesandega, kui toodi võõrasse kohta, kohe hakkama ei saanud, siis ajad minema? Wow. IQ vist väga ei hiilga.”

Teine kommentaator kirjutas: „Niipalju kui ma mäletan pole sul ükski loom püsivalt pereliikmeks jäänud, äkki parem annad selle koera kasvatajale tagasi ja matad maha selle koeravõtmise mõtte…”

Kolmas kommentaator kirjutas: „Tegelikult süda tilgub verd seda lugedes. Koer on pereliige, kõiki pereliikmeif tuleb armastada sellisena nagu nad on, mitte nagu meie ise Soovime. Me saame restos tellida oma soovide järgi liha ja praadi, kuid päriselus see ikka nii ei ole. Kurb lugeda et nii väikse aja jooksul inimene Juba ümber mõtleb, väga kurb…. koer tuli võõrast kohast uude kohta andke aega talle… ja koer mõistab kui Teda sinna ei taheta….. Minu lapsel on 2 koera ja ta armastab meid täpselt sellisena nagu nad on. Ühega teeb ühesuguseid asju ja teisega teistsuguseid. Ta on Imeline olevus, hinnake teda!”

Neljas märgib: „Ma usun, et tegemist on väga halva nalja ja fake-teemaga. Mingi sotsiaalne eksperiment. Kui see postitus tõesti tõsiselt kirjutatud on, siis andke andeks, aga te olete vastutustundetu egoistlik idioot! Andke see koer kiiresti ära ja ärge endale rohkem loomi võtke.”

Viies lisab: „Väga segane jutt, ma lugesin seda 3x läbi ja ikka ei saanud midagi aru. Ega te juhuslikult alternatiivmeditsiini jms jama ei poolda?”

Kuues tähendab: „Koerakasvatajana (praegugi pesakond kodus) ütlen, et mina kasvatajana tahaks seda kutsikat tagasi. Ma oleks väga pahane, kui saaks teada, et minu kasvatatud kutsikat on teises riigis parseldatud suvalistele inimestele. Koerakasvatajana on mul mingisugunegi kogemus kutsikatele õigete perede leidmisel. Sinul, Epp Petrone, seda kogemust pole! Seepärast palun ära ürita ise koerale uut kodu leida, et ta ei sattuks veel hullemasse kohta, kui ta sinu juures juba on. Saada see vaene koer Venemaale tagasi ja palun, PALUN!! ära mitte kunagi enam loomi võta!!”

Seitsmes kirjutab: „Selline tegelane ei tohiks mitte ühegi loomaga lähedalt kokku puutuda, mul on ka selle kanadest kahju!”

Epu sissekande tekst oli järgmine:

„Meile toodi eile piiri tagant Pihkvast imeilus helesiniste silmadega maasikablond Austraalia lambakoera kutsikas – paberitega – ja ma nägin teda esimest korda siis, kui ta meie juures oli. Imeilus 8kuine poisslaps.
Ja on see alles kummaline päev olnud… Tundub, et meie aktiivse rübliku 7aastase Maria jaoks on see koer liiga õrnake. Jookseb eest, peidab, heitunud, paneb lihtsalt aias ringi või on kadunud. Kes on Mariat kohanud, see teab, kui intensiivne lapsuke ta on… Kogu südamest oli oodanud seda päeva, kui ta omale koera saab, ja nüüd selgunud, et koera iseloom on hoopis teistsugune, kui laps ette kujutas. Eks ma ise tegin ka alguses vist vea, arvasin, et las jooksevad aias koos pealegi… Poole tunni pärast taipasin, et see on totaalseks tagaajamismänguks muutunud ja see pole õige mäng antud hetkel 😕. Nüüd hoiab laps end tagasi, aga kerge see pole. Õnneks leiutas ta puu otsast koera luuramise mängu.

Selgunud on ka minu reaalsus: (tulevaste) kanadega koos sobimiseks ja õuekliimaks sai otsingutega selle tõuni jõutud, valitud sai nn beeta, mitte liiga jõuline kuju, et naabertalus elava vanema koeraga haakuks, aga… hetkel ei haaku üldse miski. Aed meil peab. Aga puutuda ma kutsat rohkem pole saanud, pärast autost väljasaamist… Kõik loetud tarkused ja kuuldud või läbi elatud kogemused pole lihtsalt toimivad siin olukorras.

Me ei ole veel otsustanud, mis edasi saab. Palun ärge hurjutage. Ōige koera leidmine on protsess. Ja iga koer väärib õiget kodu. Võibolla on see kutsu hoopis kellelegi teisele õige? Võibolla on kusagil mujal talle õige kodu? Võibolla ta seetõttu sattus minu kaudu Eestisse? Tänases segaduses tundub, et meie Mariale on vaja üleannetumat, kleepekamat, kutsikalikumat kutsikat, ja selline kutsikas oleks ka siiralt õnnelik meie Maria seltskonna üle.”

Epp pakub, et kui keegi soovib kaaluda selle koera ostmist, siis võib temaga ühendust võtta. Ljudmilla teisel pool piiri elab kaasa ja kirjeldab kutsat kui „samõi dobrõi i laskovõi”, hüüdnimi oli „Malõsh”, pärisnimi on jube keeruline kolmeosaline segadus 🙂. Ta on nõus korra tagasi võtma, Saksamaal olla teine ostja, aga… mul tast nii kahju, see tundub kokku traumeeriv.

Epp kirjutab ka hinnast. Hind oli – koos üle piiri toomisega – 450 eur. Mõnevõrra odavam kui Eestis sama tõug. Ja ta oli oma pesakonna väiksem, ehk et ilmselt ei sobi näitusekoeraks, turjakōrgus jääb standardist lühemaks. „Mina soovi(si)n just seetõttu karjakoera, et ta kanu samas hoovis respekteeriks, pluss lapsele mängukaaslast, kes ei läheks kurjaks,” märkis Epp.

Pärast pahaste kommentaaride laviini kirjutas Epp täienduseks järgmist:

Asjad paranevad iga tunniga, aitüma kaasaelajatele ja olgu teil rahulik ilus vaikne Suur Reede. Kindel praeguseks, et meil siin klapp tekkimas ja suur tänu kiirelt appi tulnud koeratreener Marta Vaidlale. Soovitan Martat kõigile kagueestlastele, kel abi vaja koertega. Kirjutan lähipäevil meie kogemustest veel. Marta hinnangul ei olegi see kutsa varem inimestega väga suhelnud, sellest ka meie suur segadus.

Kommentaarid

Viimased uudised