Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Mart ja Monika Helme Võrus Katariina kohvikus lõunatamas. Lõunaeestlase pilt.

Läinud nädala alul võis Võrus Katariina alleel näha jalutamas ilusat paari – siseminister Mart Helmet koos abikaasa Monikaga. Selgus, et härra minister ning tema võluv kaasa olid otsustanud pärast Kagupiiri avamist Luhamaal ka Võru linnas väikse tiiru teha. On ju Monika Võrumaa tüdruk, pärit Missost, ning Võrumaa on talle siiamaani südamelähedane. Lõunaeestlane kasutas juhust ning tegi Katariina kohvikusse sööma suundunud paariga väikese intervjuu. Rääkisime päevapraadi ja kilusuppi süües paljudest asjadest – nii Eestit kui nende perekonda puudutanud koroonakevadest, ideaalsest presidendist ning ka sellest, miks Mart ja Monika siiamaani nii hästi kokku sobivad.

1. Monika, oled ju tegelikult Võrumaa, Misso tüdruk. Mis tunded sind valdavad, kui nüüd Võrumaal ja oma kodukohas, lapsepõlvemaadel käid?

Monika Helme: Ikka väga soojad tunded! Seda on nii armas näha, kuidas kõik muutub kogu aeg ikka ilusamaks. Kui sõidan Võrust Misso poole, nagu seekordki, siis näen kõiki neid tuttavaid maju tee ääres, milledest sõitsin lapsena bussiga mööda, ning enamuses on nad kõik saanud uue välimuse – kaunid aiad, niidetud muru ümberringi… Inimesed elavad, majad pole tühjad. Mulle teeb see kuidagi nii suurt rõõmu. Nii tore on näha, et kõik need paigad, mis lapsele tundusid nagunii iseenesest juba ilusad, on praegu veelgi kenamad, hoolitsetud ja tänapäevaselt korda tehtud.

2. Eestil ja ja ka sul on seljataga kohutav koroonakevad. Tean, et see puudutas sind isiklikult ning väga lähedalt. Mida sa sellest ajast õppisid ning millised hetked olid kõige raskemad?

Monika Helme: Tagantjärele mõeldes ehk ei tundugi kõik enam nii hull. Aga jah – kui uudised olid juba koroonat täis ja esimesed juhtumid olid juba haiglasse jõudnud, kehtestati eriolukord ning mu laps oli Tartus üksi ja haigestunud…. siis need hetked olid kõige raskemad. Kogu olukord oli suhteliselt lühikese ajaga ju eskaleerunud ja teadmatus, mis tulenes sellest, et me keegi ju ei osanud arvata, mis pöörde asjad võtavad, seda teadmatust tuleviku osas ehk oligi kõige raskem kanda. Inimesele muidugi on sisse kodeeritud hoiak, et ega minuga ju midagi ei juhtu, aga siiski paar korda käis ka minu peast läbi mõte, et ega nii noorelt veel surra ei tahaks küll! Noh, eks siis sai see mõte muidugi kiirelt eemale peletatud, sest elu tahtis elamist ja kohustused olid kanda… Meil Riigikogu töö ja kodukorra seadus ei näinud ka ette kaugtöö võimalust, nii et tuli kohal käia, mis siis, et kuklas tiksus teadmine – see haigus on ju tegelikult ohtlik. Aga ma ütlesin endale – koroona ei ole miski, mis varitseb sind nurga taga ja kargab selja tagant kallale nagu kuri koer või puu otsast pähe nagu mürgiämblik….. Et kui ennast hoida, korralikult käsi pesta, kanda maski ja desovahendeid autos ning kodus köögilaual hoida, siis oled ju põhimõtteliselt teinud peaaegu kõik, et mitte haigeks jääda. Ja õnneks läks kõik hästi ning hoolimata sellest, et Mart oli pidevalt kodust väljas ja sündmuste epitsentris ja ma ise samuti, püsisime tervetena ja nii on see siiani.

3. Ameerika pole veel koroona esimesest lainestki jagu saanud ning Euroopas möllab hooga teine laine. Eestissegi hakkab see haigus tasapisi tagasi imbuma. Mida arvad, kas peaksime mõned piirangud uuesti kehtestama? Või poleks pidanud mõnd üldse lõpetama? Kui jah, siis millised/milliseid?

Monika Helme: Ma arvan ja loodan, et inimesed on sellest esimesest lainest vajalikul määral õppinud. Eesti tuli ju esimest korda kõigest väga hästi välja ning just tänu sellele, et kõik suhtusid olukorda täie tõsidusega. Nii valitsus, kes võttis kiirelt vajalikud meetmed tarvitusele, kehtestas eriolukorra, kui ka kogu eesti rahvas, kes väga distsiplineeritult ja vastutustundlikult järgis reegleid. Tänu sellele kombinatsioonile oleme niiöelda võitjate poolel. Jah, majandus kandis suuri kaotusi, aga nii on see paraku kogu maailmas, ning kui vaadata neid riike, kus otsustati minna teist teed – Rootsi, Valgevene ja veel mõned – ega nende majandused ei kandnud väiksemaid kahjusid, küll aga kandsid oluliselt suuremaid inimkaotusi. Meie oleme nii väike rahvas, et me kindlasti ei oleks saanud seda endale lubada. Kui nüüd peaks tulema tõesti teine laine, siis oleme kindlasti juba oluliselt targemad. Tõenäoliselt peame tegema valiku – kas piirid kinni ja siseriiklikult enam-vähem kõik lahti, nii palju kui võimalik. Või piirid lahti ja lõpuks peame ikka kogu majanduse jälle kinni keerama. Need ongi need põhimõttelised valikud, mis meie ees seisavad. Mul on kusjuures väga kahju, et opositsioon hakkas üsna ruttu ajama jälle oma poliitilist kiusu ja ajab seda siiamaani, et kuidas kõike tehti valesti. Tegelikult ju ei tehtud ning sel lühikesel ajal, kui kõik said olukorra tõsidusest aru ning seisid ühiselt selle eest, et meie riigis saaks olukord kontrolli alla, ei olnud mingit poliitilist kemplemist. See oligi võti, miks Eesti sai kõigega nii hästi hakkama. Inimesed said aru, mida tuleb teha, keegi ei eksitanud neid ega susinud oma kahtlustekülvamisega, ning selline ühtsus ja ühtehoidmine oli midagi, mida pole kaua aega meie rahvale osaks saanud. See on nii võimas, mida võib korda saata üks rahvas, kui ta on ühtne ja ühise asja eest väljas! Mõelge sellele, kui tuleb teine laine, ja kui suudame end jälle kokku võtta, siis võidame selle koroona niikuinii!

4. Te näete Mardiga välja kui noor armunud paar. Kas olete alati nii armsalt ühel meelel või tuleb teil ette ka lahkarvamusi/tülisid? Kuidas neid siis lahendate ning mis on teie jätkuva abieluõnne saladus?

Monika Helme: See on nii tore, kui me sedasi välja näeme. Kas just armunud – kui kakskümmend viis aastat ollakse koos, siis on see pigem armastus, kokkuhoidmine, teineteisest hoolimine, kombinatsioon miljonist ühendavast pisiasjast. Ja eks ta ole – selle aja peale võib küll juba öelda, et jah, enamasti olemegi juba kõiges nõnda armsalt ühel meelel. Sa ju tead ja tunned teist inimest enda kõrval juba nii hästi, et neid olukordi, kus oleks prevaleeriv lahkarvamus, enamasti ei tekigi. Ja me oleme aru saanud, et kui tekibki teinekord mingi situatsioon, kus emb-kumb on mingi asja pärast turris, siis on see tavaliselt lihtsalt väsimusest. Sa ei pea võtma seda isiklikult, vaid mõistma, et see meeleseisund on tekkinud välistest teguritest, ning kui saame endid välja puhata, ongi elu jälle lill. Õnn on ju olemuselt meeleseisund, mitte maailmas toimuvast kinni. Meelerahu, tänulikkus, rõõm lihtsatest asjadest…. teineteisest. Nii lihtne see ongi.

5. Peagi on lõppemas praeguse presidendi ametiaeg ning olgem ausad – see aeg on olnud väga vastuoluline. EKRE pole teinud saladust sellest, et pole temaga rahul. Milline peaks sinu ettekujutuses olema ideaalne president? Kas kujutaksid ennast ette presidendiproua rollis?

Monika Helme: President peab olema Eesti patrioot, mitte mingi globalist. Eesti patrioodina ta mõistaks, mis on rahvale päriselt oluline, mis on eesti rahva sügaval südames peituvad soovid ja unistused. Ta peab neid toitma, mitte neid eirama, pisendama ega halvustama. Presidendi ülesanne ei ole kummardada väljapoole, vaid sissepoole. Tal on eelkõige kohustused ja vastutus oma rahva heaolu ja kestmise ees, ta ei pea kaasa nutma kogu muu maailma hädadele ja õnnetustele – selleks on igal rahval olemas oma juhid ja oma presidendid! Meie riigi ja rahva juht peab seisma nagu ilmasammas eelkõige meie rahva eest – see on tema sügav moraalne kohustus, milleks ta on kutsutud ja seatud! President ei tohi olla väiklane ja väike inimene, kes nokib mingite pisiasjade kallal, valib oma maailmavaate kohaselt riigis pooli, suutmata tunnetada ja tajuda oma tõelist rolli, mis peaks olema kõigi raskuste kiuste ikkagi ühendav ja toetav. Inimene, kes ei suuda hoiduda päevapoliitiliste pooside võtmisest, laskub mingite pusadega jahmerdamisse, üritab kujundada vaid talle arusaadavaid trende – see ei ole kindlasti see, mida ühelt presidendilt oodatakse. Kui sa ikka ei taju, mis su rahvale haiget teeb, üritad oma rahvast vägisi muuta kellekski teiseks, tallad tema konnasilmadel ja tituleerid rahva valukarjed vihakõneks – siis sa ei tohiks sellel positsioonil üldse ollagi!

6. Lõpetuseks – mis plaanid on teil Mardiga veel järelolevaks suveks? Kas puhkate Eestis või välismaal ning kus Eesti otsas teid edaspidi näha võib saada?

Monika Helme: Me oleme alati puhanud Eestis. Kõige rohkem saab meid muidugi näha Läänemaal, kus on meie suvekodu, mida me igal aastal tasapisi jõudumööda kõpitseme. Aga plaan on käia kindlasti korra Pärnus, kus on Mardi lapsepõlvemaad, korra tuleme veel ka Lõuna-Eestisse ning tegelikult lendab aeg nii kiiresti, et pooled plaanid ja kohtumised jäävad nagunii ära, sest lõpuks selgub ikkagi, et kui päriselt ka välja puhata tahad, siis tuleb püsida kodus…

Küsis: IRJA TÄHISMAA

Mart ja Monika Helme Võrus Katariina alleel. Lõunaeestlase pilt

Kommentaarid

Viimased uudised