Kuidas Võru Gümnaasiumi segakoor USA-s kontsertreisil käis
Avaldatud: 22 november, 2018
Võru Gümnaasiumi lauljad Chicagos. Foto: erakogu Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kui helilooja ja Võru Muusikakooli direktor Piret Rips-Laul pakkus koostööd, et korraldada Ameerika muusika kontsert Võrus 2018. aasta märtsis, kui talle tuleb külla hea tuttav koorijuht Kevin Meidl USA-st, oli Võru Gümnaasiumi muusikaõpetaja ja dirigent Silja Otsar kohe nõus.
Aeg oli küll veidi ebasobiv, sest parajasti tähistati EV 100 juubeliaastat ja lauljatele oli antud lubadus, et lauldakse vaid eesti muusikat, aga pisut vaheldust ei tee ju paha.
Valmistati ette mõned afro-ameerika päritolu lihtsamad spirituaalid, mida mitmete silmapaistvate kooride dirigent ning koolitaja Kevin Meidl vastavat kultuuriruumi tundes lauljatega ühel märtsinädalavahetusel muusikakooli saalis viimistles ja lihvis. Tema energia, emotsionaalsus ja teistsugune lähenemine oli põhjamaalastele vaimustav. Kontsert „Õnnelik päev“ 25. märtsil 2018 Kandles õnnestus igati ning koorile lausutud sõbralik „Tulge mulle Chicagosse külla“ tundus ameerikaliku viisakusena. Pärast kontserti selgus aga, et see polnudki öeldud niisama, vaid tõsine pakkumine. Ja kui Kevin küsis, millal te tulete, lipsas vastus kergelt: „Kui see nüüd nali ei ole, siis …oktoobris!“
Tippvormi ajastamiseks algasid ettevalmistused aprillis, kestsid läbi suve ning kulmineerusid sügisestel nädalavahetustel laululaagrites ning esinemistel Põlvas, Missos ja Rõuges. Kaasa viisime ainult Eesti muusikat, nii laulupidude raudvara (Härma, Sarapik), vanemat (Tamberg, Sisask) ja uuemat (Ehala, Mägi, Hõlpus, Kuulpak, Voorand) koorimuusikat ning muidugi võrukeelset repertuaari (Rips-Laul). Kontsertkava ilmestasid solistid Kaari Kattai, Mirjam Leesalu, Raina Luht, viiulisolist Hellika Otsar ja neidudeansambel Reha.
Laupäeva, 22. oktoobri varahommikul kell 1.30 oli Võrus Vabaduse plats inimesi ja autosid tihedalt täis, reisiärevus õhus. Ega meist kellelgi polnud täit ettekujutust, mis ees ootab. Nii mõnelgi juhul oli tegemist elu esimese lennureisiga. Nädala jooksul külastasime 2 osariiki (Illinois ja Wisconsin), nendes 5 (suur)linna: Ameerika mõistes väikelinn, ligi 25 000 elanikuga Woodstock, ülikoolilinn ja Wisconsini osariigi pealinn Madison, kuulus jalgpallilinn Green Bay, ligi 200 000 elanikuga maakonnalinn Appleton ning Põhja-Ameerika kõrgeimat hoonet omav „tuuline linn“ Chicago.
Segakoor andis 4 täismahus kontserti kirikutes ning Madison West High Schooli ja Appleton West High Schooli suurtes uhketes saalides, toimus 7 workshoppi ning mitmeid spontaanseid esinemisi, millest ehk meeldejäävaim oli osariigi parlamendihoones kapitooliumis (Wisconsin State Capitol), kus „Me hoiame nõnda ühte“ kõlas lihtsalt imeliselt.
Koolides toimunud kogemusi vahetavates töötubades laulsid nii külalised kui võõrustajad koorid vastastikku omamaist koorimuusikat ning õpetasid üksteisele ka vähemalt ühe loo selgeks. Spirituaali- ja muusikalitöötubades koguti asjatundlike juhendajate käe all uusi oskusi kooslaulmise pagasisse. Päevad olid väga tihedad ja pingelised ning panid proovile noorte vaimu ja füüsise, lisaks hakkas mõjutama ajavahe, ent see kõik andis põhjust kasvada, ühte hoida ning üksteist toetada.
Tiheda töö ja esinemiste kõrval oli noortel võimalik kogeda Ameerikat tema eheduses. Kõik oli justkui mõnes telerist nähtud filmis, nii ebareaalne tundus ise kohapeal olla, päriselt näha ja osa saada. Kuidas saavad kõik asjad nii suured olla: toiduportsud, maanteed, majad, poed, koolid… ja ka inimeste südamed? Kuidas on võimalik, et küsides joogiks midagi, mis pole magus (vesi), teeb teenindaja suured silmad? Kes sööb ära kõik need pitsad, burgerid, friikartulid ja kümme korda magusamad maiustused?
Kes oleks arvanud, et menüüst valides pool portsjonit, küsib teenindaja, aga kes sööb ära teise poole? Kes oleks arvanud, et poes küsivad müüjad sinult, kuidas sul läheb, kust sa pärit oled ja mis sa täna siin teed, tänavad sind poe külastamise eest ja ootavad tagasi? Miks küll inimesed armastavad nii südamest Halloweeni? Maailm on ikka väike. Milline on võimalus kohata Ameerikas Võru juurtega inimesi?
Ja kollane koolibuss, me sõitsime sellega, päriselt. Kodudes majutumise kaudu said noored lähemalt tundma õppida nii Ameerika kodusid kui inimesi, traditsioone ja väärtusi, luua uusi tutvusi ning arendada oma võõrkeeleoskust. Inimesed olid väga hoolivad, avatud ja toetavad, ka kaugel olles oli võimalik tunda kodusoojust ning nautida näiteks pühapäevahommikusi pannkooke moosiga. Igal kontserdil oli tunne, nagu laulaks laulupeol. You were amazing, America!
Paslik on lõpetada meie reis ühe noore inimese sõnadega: „Mulle meeldib avastada uusi kohti, näha teiste rahvaste elu ja saada osa nende kultuurist. Ent mida rohkem ma reisin ja maailma näen, seda paremini ma mõistan, kui hea on Eestis elada ja kui uhke ma oma kodumaa üle olen.“ 28. oktoobri keskööl tagasi jõudes kõlas „Ta lendab mesipuu poole“ kogu hingest.
Täname kõiki oma toetajaid, abistajaid, kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid! Meie eriline tänu teile, Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupp, Rauameister AS, Kurmik AS, Barrus OÜ, Võru linnavalitsus ja Võru Gümnaasium!
Reisimõtted koondas tervikuks Annely Hindrikson,
Võru Gümnaasiumi õppejuht
-
- Esinemine Green Bay’s. Foto: erakogu
-
- Neidude ansambel Reha. Foto: erakogu
-
- Võru Gümnaasiumi lauljad Chicagos. Foto: erakogu
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
