Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Perekond Vooglaid, ilma kõige pisema liikme ja koerata. Foto: erakogu

Möödunud nädala „Kolmeraudses” kirjeldas „ansambel” Hekdik Vooglaiu peret sobimatute „poeetiliste” kujundite abil. Ilmselt vajab tegelik olukord väheke täpsustust, leiab Objektiivis seitsme lapse ema Helena Vooglaid.

Päriselu huumor seadis asjad nii, et hommikul peale Oja ja Kolmeraudse seppukut tegutsesin ma tõepoolest keldris. Panin maja ühisest rattakuurist oma laste kelgud suveks ära, ise mõeldes, kas keegi naabritest ometi ei märka mind päästma tulla… Ei tulnud kedagi ja jäin oma beebikäru, koera ja mõtetega päikselisele hoovile üksi. (Täpsustus: abikaasa tegi samal ajal mulle kohvi ja valvas toas magavaid lapsi.)

Esiteks mõtlesin tänuga, et on eriline and jääda solvangust puutumata. Heade inimeste julgustavad sõnumid on suureks rõõmuks ja toeks, samas oleme ilmselt ka karastunud ja püsivalt inimeste palves hoitud — see tähendab, et suvalise haukumise peale enam ei võpata ega pea vihagi!

Teiseks mõtlesin julgusest. Vapruse voorus ei ole Euroopa kultuuriruumis kunagi tähendanud äkilist salakavalust või tormakust. Rõveräppar ei ole julge ega eriline — meie Pussy Rioti kloonil on ju tumedad prillid ees ja parukas peas. Aga suure pere ema on julge ja eriline. Täiesti ilma parukateta oleme selle rahva vaimse taassünni avant-garde, hedonismi-režiimi punkarid ja ego-muumiate preeria pioneerid (rääkimata sellest, et meist sõltub ka teie tulevane majanduslik heaolu). Vaprus on julgus, püsivus ja vastupidavus. Vastu tuleb pidada raskustes, aga ka rõõmus. Seda tuleb ehitada, hoida ja väärtustada.

Sellega seoses pani mind mõtlema Mari-Vivian Ellami tänuväärne kirjutis Delfis suurpere kaitseks. Ellam võrdleb Hekdiku verbaalset rünnakut seitsme lapse ema vastu koormahobuse peksmisega. See on aga metafoor, millega ma nõustuda ei saa, et mitte lüüa suurpere niigi lombakal mainel ka teist jalga alt.

Elagem julgelt ja täiel rinnal. Minu pere ja kodu ei ole ränkraske kandam, vaid minu ja mu abikaasa tegelik elutöö ja elutööpreemia ühtaegu. See pole Vargamäe, vaid meie väike kuningriik: lärmakas, aga sageli pillimängust ja laulust, millel on tegelikult ka viis ning sõnad. See on minu meeskond, kus õpitakse üksteisega arvestamist, leppimist ja koostööd. Need on minu inimesed — nii erinevad, nii huvitavad, nii nõudlikud, nii hullumeelselt armsad! See on armastuse kool, millest ma ei tahaks iialgi välja kukkuda.

Helena Vooglaid on seitsme lapse ema, hariduselt filoloog ja õpetab Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis eetikat.

Kommentaarid

Viimased uudised