Sporditarbed, spordivarustus e-spordipood:sportlik.ee

 

Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige Krista Aru kirjeldab sotsiaalmeedias vahejuhtumit Saksamaal, kus ta oli silmitsi sealsete pagulastega. Aru kirjutab, et sai sõimata, kui polnud nõus pagulaste šokolaadi vastu võtma.

Järgneb Krista Aru jutt sotsiaalmeedias:

Riigikogu täiendavalt istungilt, kus arutati rändelepet, ma puudusin. Olin sel ajal Eestist kaugel, sest istungi toimumine pandi paika alles mõni päev enne ning varem tehtud plaane polnud mul enam võimalik muuta. Just seetõttu, et teadsin oma puudumist ette, väljendasin oma seisukoha rändeleppe suhtes selgelt ja ühemõtteliselt.

Kujul, nagu see oli Riigikogule esitatud, olin leppele vastu ja oleksin selle vastu hääletanud, eelkõige selle tekstis sisaldunud ideoloogiliste väärtushinnangute tõttu. Ränne on meie aja suur probleem, seda ei saa ega tohigi eitada, seda tuleb koos lahendada, kuid rände kriitikavaba idealiseerimine, avaliku ja demokraatliku debati piiramine ja ühiskonna ideoloogiline kallutamine ei ole õige. Arusaam, et riigid võivad ja saavad kehtestada rändeküsimuste arutlemisele kohustusliku tooni, riivab rängalt sõna- ja mõttevabadust ning on vastuvõetamatu.

Minu vastuhääl poleks Riigikogu hääletuse tulemust muidugi muutnud: 41 inimest hääletas poolt ning kas vastuhääli oli 27 või 28, ei oma suurt tähtsust. Kõikidest fraktsioonidest jättis sel erakorralisel istungil kõige mannetuma mulje reformierakond. Nende kõrvale astumine ja mitte hääletamine näitas, et tegelikult ei huvita neid Eesti tulevik. Nii suurelt ja tugevalt võimu ihkavalt erakonnalt poleks sellist vastutustundetust oodanud. Muidugi poleks iial ette aimanud ka seda, Eestis võib taas sisepoliitiline vaidlus muutuda vägivallaks. See ei ole aus, õiglane ega sobilik ning igasugused õigustavad selgitused EKRE juhtide poolt sunnivad küsima, millist Eestit nad siis ikkagi tahavad?

Mina olin rändeleppe hääletuspäeva õhtul uussisserändajatest meestekambaga vastamisi Saksamaal, ühe väikelinna rongijaamas. Keeldusin viisakalt vastu võtmast kamba ühe liikme poolt pakutud šokolaadi. Minu keeldumine solvas silmnähtavalt kogu seltskonda, aga õnneks piirdusid nad vaid sõimuvalinguga, millest ma aru ei saanud. Selle väikelinna elanikud saavutasid riigi- ja maakonnavalitsuses oma tahtmise ning pagulasi linna rohkem juurde küll ei paigutata, kuid isegi siia jõudnutega on kohalikel rohkem halbu kui häid kogemusi.

Tööle nad minna ei taha, kuid paremat külmkappi ja televiisorit nõuavad. Kas mõni Eesti väikelinn suudaks eestlastest tunduvalt agressiivsema kultuuriga sisserändajad enda kultuuri lõimida või peaksid siis senised elanikud end hoopis koomale tõmbama? Me ei saa ju unustada, kuidas muutus nõukogude võimu all kogu Narva ja Alutaguse kant. Kes ütleb, et see kõik kaasaegsemal moel ei kordu? Venemaa kiitis ju heaks rändeleppe, millele andsid nüüd oma poolthääle meie sotsid ja keskerakondlased.

Viimased uudised