Kolm sünnitunnistust Võru linnas 11. juunil 2026

Kuldnokapesa. Foto: erakogu

Nägin täna oma silmaga kolme kuldnokapoja pesast välja lendamist: Esimene 5:45, Teine 9:35 ja Kolmas 12:05.

Lugu algab meie koduga, koos abikaasaga juba 10 aastat tagasi ehitasime rõdu äärde kuldnokkadele pesakastid. Tänane päev on harukordne, sest kõikide kuldnokapoegade pesast väjalendu pole varem näinud. Üksikult küll.

Sellel aastal saabusd kuldnokad Võrru varakult, esimeste soojade ning päiksepaisteliste päevadega märtsis. Et ilm oli külm, oli isegi lumekirmet aias, otsustasime lindude talvist toitmist jätkata lindude söögimajas, mis asus meie aias. Suur söögimaja, toiduks tatar ning kaerahelves, vahel ka rasv. Kuldnokad istusid majas sees ning sõid isukalt.

Varasematel aastatel olid juba mai lõpuks kõik pojad pesast välja lennanud, nüüd jätkasid linnuvanemad poegade toitmist kuni tänase 11. juuni keskpäevani.

Ma ei oleks iial tegelnud nende kolme kuldnokapoja saatuse jälgimisega kui kõrval Juudi pargis poleks vareseperekonnal kahte varesepoega. Nad lendasid kogu aeg neljakesi meie maja kohal, tihti maandusid maja katuseharjale, rõdule ning pingsalt jälgisid kuldnokki, kes oma pojakesi käisid toitmas. Varesed haistsid kerget saaki, vanemad varesed õpetasid oma poegi saaki ründama. Ma iga kord ajasin varesed ära. Meie koerad Ramses ja Walter andsid haukumisega märku ning ma viskasin kive vareste suunas maja katusele, hirmus kolin ehmatas nad eemale.

Juba paar päeva varem käisid meie pesakasti juures teised kuldnokad julgustamas ning samuti vareseid peletamas. Üks kuldnokapoeg oli pea pesakastist välja ajanud ning tegi kõva häält, et talle rohkem süüa toodaks. Ühel hetkel maandus meie aias linavästrik, kes suure kisa peale huvi tundis, kes seal hüüab?

Linavästrik tõusis õhku ja lendas kuldnoka pesakasti suu juurde kuldnokapojaga vastakuti, linavästrik oli nagu helikopter, mis seisis õhus paigal ühe koha peal.

Täna tulime koertega varakult hommikuselt jalutuskäigult. Pesakasti juures kõva hääl, mõlemad vanemad olid tulnud toiduga, andnud toidupalakese pojale noka vahele, lendasid nad maja katusele. Üks kuldnokk tuli poja juurde, häälitses kõvasti. Ma oskan linnu keelt: ta ütles, et lenda julgesti minu järel ning poeg samal hetkel tõukas end välja ja lendas kõrgust kogudes suure linnu järel Juudi pargi suunas, Boschwechteri kohal keerasid mõlemad järsult vasakule ja lendasid kaarega üle oma kodu pesakasti Tamula järve suunas, maandudes kõrge paju ladvas.

Kell 5:45 varahommikul. Esimene sünnitunnistus välja kirjutatud.

Pesakastis saputas teine poeg tiibadega ja tegi häält. Ta pistis nüüd oma peakese välja ning tegi kõva häält. Nüüd lendasid kohale varesed, hakkasin neid ära ajama, kuid nad haistsid oma võimalust ja jäid eemale naabermaja katusele ootama. Mõne aja pärast teine kuldnokavanem jätkas poja toitmist. Nüüd harvemini, sest neil oli väljalennanud esimese pojaga tegemist. Varesed vahetasid oma luurepositsioone, mina neid kividega eemale peletamas. Möödusid rasked pikad tunnid pidevalt vareseid eemale hoides. Usun, et ma pakkusin varestele nalja, nad ei kartnud mind üldse, vaid pigem mängisid minuga, minu närvidega. Lendasid aia otsa, kraaksatasid, et tule, me ei karda sind, sa ei saa meid kätte. Lähenesin neile, plaksutasin käsi, ikka kordus sama, nad tahtsid mind meelega väsitada, et ma tüdineksin. Ma olin vihane ja viha teeb tugevaks, leidlikuks, seda läks mulle varsti väga vaja.

Uuesti saabusid kuldnokad, nad olid juba kolmekesi. Toitmine, kuldnokakeeles julgustamine esimeseks lennuks ning teine kuldnokapoeg järgnes perele, natuke madalama lennuga, kuid ikka kõrgust kogudes järgnedes teistele.

Kell 9:36. Teine sünnitunnistus välja kirjutatud.

Läksin pesakasti alla ning tahtsin kuulda, et kas seal on veel keegi?

Enne teise poja väljalendu ma nagu olin kuulnud veel ühte tasast tsiutsumist.

Jah, vaikne tsiutsumine on kastis! On veel kolmaski poeg!

Varesed taas maja katusel. Kividega viskamine, hirmus kolin katusel, varesed eemal. Kuldnokki pole, pere on eemal, nende kolmas poeg nii üksi. Ma olen masendusse langemas.

Pesakastis on nüüd vaikus. Juba on möödunud tund. Ma lähen abikaasale tuppa ütlema, et kolmas hääl on vaikinud. Me oleme kurvad. Lähen välja, kuldnokad neljakesi on saabunud oma pesa juurde, nad vaatavad august sisse, vaikus, isegi suured linnud ei tee häält, isegi kaks kuldnokapojakest vaatavad kordamööda pesakasti suust sissse, ikka vaikus, nad lendavad minema.

Ma ei taha seda tundehetke enam tunda, mida ma tundsin.

Järsku maanduvad varesed katusel, kuulen seda, lähen vaatama ja näen!

Kolmas pea vaatab pesakastist välja, ta vaatab, aga ta ei häälitse.

Siis pea kaob tagasi ja saabub uuesti vaikus. Kuldnokki pole tagasi tulnud. Vaikus.

Isegi vareseid pole enam. Ma seisan all maa peal ja palun TAEVAISA! Vaata selle linnupojakese peale, tee ta elavaks!

Palvetamise ajal tuleb mulle mõte. Lähen aeda. Kaevan maad. Võtan piraka vihmaussi, panen ta pika ridva otsa ning lükkan peaskasti avast sisse.

Kohe hakkas pesakastis suur tiibadega rapsutamine ning ülikõva hääl hakkas appi karjuma! Nii tugevat häält ma pole varem sellest pesakastist kuulnudki.

Kohale lendavad varesed, kohale lendavad kuldnokad. Kuldnokki lendab kohale rohkem, sest nad tulid HÄÄLE peale kohale, kes nende liigikaaslastest nii kõva häält teeb?

Peletan varesed eemale, kuldnokad ka korraks lendavad eemale, kuid pöörduvad kohe tagasi ja siis ta LENDAB, lendab koos teistega Juudi pargi suunas. Seekord nad ei tee pööret, lendavad otse suurte puude suunas. Ma nutan. Ma nutan õnnest. See mida ma näen, selle tegi Jumal. Jumal on hea!

Jüri Pallo

Võru linnas 11. juunil 2026