ARVAMUS: Kas Euroopa maksab sõja eest kaks korda?

Arvamuslugu hommikukohvi juurde ja loo lõpus olevale küsimusele teps mitte vastata oska…

Ukraina sõja neljandal aastal tasub küsida ebamugav küsimus: kas lääneriigid on jõudnud olukorda, kus ühe käega rahastatakse Ukraina vastupanu ja teisega jätkatakse äri riigiga, mille vastu Ukrainat toetatakse?

Vastus pole mustvalge. Euroopa Liidu kaubavahetus Venemaaga on pärast täiemahulise sõja algust järsult vähenenud. 2021. aastal ulatus see 257,5 miljardi euroni, 2025. aastal oli alles 58,1 miljardit. Seda ei saa nimetada näiliseks sanktsioonipoliitikaks – majandussuhetest on kadunud rohkem kui kolmveerand.

Kuid just seetõttu muutub järjest huvitavamaks küsimus, miks hoitakse kinni sellest, mis on alles. 2025. aastal ostis Euroopa Liit Venemaalt endiselt 27,9 miljardi euro eest kaupu. Samal ajal on EL ja liikmesriigid alates 2022. aastast mobiliseerinud Ukraina toetuseks üle 227 miljardi euro.

Need arvud pole otseselt võrreldavad. Kaubavahetuse käive pole kasum ning Ukrainale antud abi hõlmab mitme aasta sõjalist, rahalist, humanitaar- ja muud toetust.

Ent vastuolu jääb. Euroopa kulutab kümneid miljardeid Ukraina kaitsmiseks Venemaa eest ning samal ajal liigub Euroopa turult endiselt miljardeid eurosid Venemaale.

Lõuna-Korea näitab, et küsimus on suurem kui Euroopa

Sama vastuolu tuli eriti ilmekalt esile Lõuna-Koreas. Guardiani analüüsi järgi veeti juulis ja augustis Lõuna-Koreast Venemaale üle 176 000 tonni kütust, valdavalt diislikütust. Vedudes osalesid ka Euroopa Liidu ja Suurbritannia sanktsioonide alla pandud Vene tankerid.

See ei paista olevat Lõuna-Korea seaduste rikkumine. Seoul toetab Ukrainat ja piirab strateegiliste kaupade eksporti Venemaale, kuid diislikütuse müük ei kuulu samas ulatuses keelu alla. Siin peitubki probleem.

Riigi poliitiline seisukoht võib olla selgelt Ukraina poolel, kuid ettevõtte jaoks võib küsimus olla hoopis lihtsam: kas tehing on seaduslik, kas ostja maksab ning kas kasum õigustab riski?

Sellises maailmas määravad sanktsioonid sageli mitte selle, kellega on moraalselt vastuvõetav äri teha, vaid piiri, millest ettevõte juriidiliselt üle minna ei tohi. Kõik, mis jääb sellest piirist allapoole, võib jätkuda.

Euroopa on kõige raskema sammu tegelikult juba teinud

Täieliku Venemaa-embargo vastu esitatakse tavaliselt argument, et selle hind oleks Euroopa majandusele liiga kõrge. 2022. aastal oli see väga tõsine argument. Euroopa sõltus Vene gaasist, naftast ja muudest toorainetest ning nende järsk kadumine ähvardas põhjustada suure energiašoki.

2023. aastal on olukord teine. Vene gaasi osakaal ELi gaasiimpordis on langenud sõjaeelselt umbes 45 protsendilt ligikaudu 12 protsendini. Vene toornafta osakaal on langenud umbes kahe protsendini. EL on otsustanud lõpetada Vene LNG impordi 2026. aasta lõpuks ning torugaasi impordi hiljemalt 2027. aasta novembriks.

See tähendab, et suurem osa kohanemisest on juba toimunud. Euroopa on vähendanud aastast kaubavahetust Venemaaga ligi 200 miljardi euro võrra ning Euroopa majandus pole selle tagajärjel kokku varisenud.

Allesjäänud 58 miljardit moodustas 2025. aastal kõigest umbes 1,1 protsenti ELi väliskaubandusest. Seetõttu tasub küsimus ümber pöörata.

Mitte: kas Euroopa saab endale lubada Venemaaga kauplemise lõpetamist? Vaid: kas Euroopa saab endale lubada selle jätkamist?

Embargo hind pole kaubavahetuse väärtus

Siin tehakse sageli veel üks mõtteviga. Kui Euroopa lõpetaks 28 miljardi euro eest Vene kaupade ostmise, ei maksaks embargo Euroopale 28 miljardit.

Kui kümne miljardi euro väärtuses Vene gaas asendatakse näiteks 11 miljardi euro eest Norra, USA või Katari gaasiga, on otsene lisakulu üks miljard eurot, mitte üksteist miljardit. Sama põhimõte kehtib nafta, metallide, väetiste ja suure osa teiste kaupade puhul.

Tõeline hind on alternatiivi lisakulu, tarneahelate ümberkorraldamine ja nende sektorite kahju, kus asendamine on keerulisem. Väga jämeda stsenaariumina võiks allesjäänud ligikaudu 58 miljardi euro suuruse EL–Venemaa kaubavahetuse täieliku katkestamise tegelik aastane lisakulu Euroopa majandusele jääda pigem mõne kuni mõneteistkümne miljardi euro suurusjärku. Seda ei maksa käsitleda prognoosina – täpseks arvutuseks oleks vaja sektoripõhist modelleerimist.

Kuid juba suurusjärk on oluline. Euroopa kulutab samal ajal Ukraina toetamisele kümneid miljardeid eurosid aastas ning veel palju rohkem oma kaitsevõime taastamisele.

See ei tõesta, et embargo oleks automaatselt maksumaksjale odavam. Embargo ei tähendaks, et järgmisel päeval võiks Ukraina sõjalist abi vähendada. Kuid see muudab õigustatuks küsimuse, kas Venemaa majandusliku surve suurendamine võiks olla odavam kui aasta-aastalt Venemaa sõjalise surve tagajärgede eest maksmine.

„Aga Hiina ostab selle kõik ära”

See on võib-olla tugevaim argument täieliku Lääne embargo vastu. Kui Euroopa ei osta Vene naftat, ostavad seda Hiina ja India. Kui Euroopa ei müü Venemaale mingit toodet, võib see jõuda sinna Hiina, Türgi, Kasahstani või mõne muu riigi kaudu.

See kõik on tõsi. Kuid sellest ei järeldu, et embargo ei töötaks. Venemaa toornafta ekspordi ostjaskond on juba erakordselt kontsentreerunud. CREA arvestuse järgi on alates 2022. aasta detsembrist umbes pool Vene eksporditud toornaftast läinud Hiinasse ja 37 protsenti Indiasse.

See tähendab, et Hiina ja India võtavad kokku ligi üheksa kümnendikku Vene eksporditavast toornaftast. Esmapilgul võib see tunduda Moskva eduna: Euroopa kliendid kadusid, Aasia kliendid tulid asemele. Majanduslikult võib sama olukorda vaadata vastupidi. Venemaa on muutunud sõltuvaks kahest hiiglaslikust kliendist.

Kui müüjal on kaks klienti, määravad kliendid hinna

Hiina ei osta Vene naftat heategevusest. Ka India ei tee seda Venemaa toetamiseks. Nad ostavad, sest tehing on neile kasulik. Mida vähem on Venemaal alternatiivseid ostjaid, seda tugevamaks muutub nende läbirääkimispositsioon.

Venemaa peab pakkuma allahindlusi, kandma pikema transpordi kulusid, kasutama suuremat tankerilaevastikku, korraldama ümberlaadimisi ning tasuma sanktsioonidest põhjustatud täiendavate finants-, kindlustus- ja logistikakulude eest.

Seetõttu ei pea embargo Vene naftat maailmaturult eemaldama. Embargo võib töötada ka siis, kui sama nafta jõuab lõpuks Hiinasse. Küsimus on selles, kui palju raha jääb pärast kogu seda ringi Venemaale.

Majandusuuringud on leidnud, et Euroopa embargo suurendas Hiina ja India läbirääkimisjõudu Vene nafta hinna üle. Isegi mõne dollari suurune täiendav allahindlus barreli kohta tähendab Venemaa ekspordimahu juures miljardeid dollareid aastas saamata jäänud tulu.

See muudab kogu sanktsioonide loogikat. Eesmärk ei pea olema Vene ekspordi nulli viimine. Eesmärk võib olla Venemaa kasumi vähendamine.

Hiinast võib saada korraga Venemaa ostja ja varustaja

Siin peitub veel sügavam muutus. Venemaa ei vaja Hiinat ainult oma nafta ja gaasi ostjana. Pärast Lääne tehnoloogia ja tööstuskaupade kadumist vajab Venemaa Hiinast ka masinaid, elektroonikat, sõidukeid, tööstusseadmeid ja komponente.

Täielik Lääne majandusembargo kiirendaks seda protsessi. Esmapilgul võiks seda nimetada lääne strateegiliseks kaotuseks: Venemaa majandus liigub lihtsalt Hiina majandusruumi.

Kuid Moskva seisukohalt on sellel ebamugav tagajärg. Hiinast võib saada korraga Venemaa peamine klient ja peamine tarnija. Sellises suhtes pole jõud võrdselt jaotunud.

Kui Venemaa vajab Hiinat oma energia ostmiseks ning samal ajal Hiina masinaid ja elektroonikat oma majanduse toimimiseks, suureneb Pekingi võime dikteerida nii ostu- kui müügitingimusi. Venemaa võib küll Lääne majandusruumist eemalduda, kuid selle hinnaks võib olla järjest suurem majanduslik sõltuvus Hiinast.

Türgi näitab kolmandat teed

Türgi roll on veel huvitavam. NATO liikmena kuulub ta lääne julgeolekusüsteemi, kuid on samal ajal oluline Venemaa kaubanduspartner. Türgi ostab Vene gaasi, naftat ja naftatooteid ning toimib ka ühe võimaliku transiidikanalina.

Sama kehtib erineval määral Kesk-Aasia ja Kaukaasia riikide kohta. See näitab täieliku embargo suurimat nõrkust. Kui Euroopa sulgeb ukse, aga kõrvaluks jääb lahti, hakkab kaup liikuma kõrvaluksest.

Üks 2026. aastal avaldatud majandusuuring leidis, et Armeenia, Kasahstani ja Kõrgõzstani kaudu toimunud kaubanduse ümbersuunamine kompenseeris 2022.–2023. aastal umbes kolmandiku sanktsioonide tõttu vähenenud Euroopa ekspordist Venemaale. Seetõttu ei piisaks tõhusaks majandusembargoks ainult ELi otsusest.

Embargo järgmine aste oleks finantssüsteem

Tõeliselt tugev lääne embargo eeldaks Euroopa Liidu, USA, Ühendkuningriigi, Jaapani, Lõuna-Korea, Kanada ja teiste partnerite koordineeritud tegevust.

Ja kõige võimsamaks relvaks ei pruugi osutuda tollipiir. See võib olla juurdepääs lääne finantssüsteemile, kindlustusele, tehnoloogiale ja turgudele.

Hiinale või Indiale pole realistlik öelda, et nad ei tohi Venemaalt naftat osta. Küll aga saab lääs panna ettevõtte valiku ette: kui ta aitab Venemaal teatud sanktsioonidest mööda minna, võib ta kaotada ligipääsu lääne pankadele, tehnoloogiale või turgudele.

Siis pole küsimus enam: Kas India ettevõte tahab Venemaaga äri teha? Vaid: Kas Venemaa äri on talle väärt võimalikku ligipääsu kaotamist Euroopa ja USA turgudele? See on hoopis teine majanduslik kalkulatsioon.

Kõige olulisem küsimus on maksumaksja jaoks

Lõpuks jõuame tagasi Euroopa kodaniku juurde. EL ja liikmesriigid on alates 2022. aastast mobiliseerinud Ukraina toetuseks üle 227 miljardi euro. Euroopa kaitsekulud kasvavad ning Venemaa sõjalise ohu tõttu tuleb lähiaastatel kulutada veel sadu miljardeid.

Samal ajal jätkub osa Venemaaga kaubandusest. Neid summasid ei saa lihtsalt kokku liita ega üksteisest maha lahutada.

Kuid strateegiline küsimus on täiesti õigustatud: kas on odavam maksta Venemaa majandusliku isoleerimise eest või maksta aastaid Venemaa sõjalise jõu ohjeldamise eest?

Me ei tea vastust, sest keegi ei saa usaldusväärselt arvutada, kui palju lühem oleks sõda või kui palju väiksem Venemaa sõjaline võimekus täieliku embargo korral.

Kuid vähemalt üks asi on võrreldes 2022. aastaga muutunud. Euroopa jaoks on Venemaaga allesjäänud kaubanduse majanduslik tähtsus palju väiksem. Venemaa jaoks on aga eksporditulu ja juurdepääs lääne tehnoloogiale endiselt oluline. See asümmeetria võib olla Lääne kasutamata majanduslik eelis.

Sanktsioonide eesmärk ei peaks olema Venemaa sulgemine maailmast

Täieliku majandusliku surve mõte ei peaks olema ettekujutus, et Venemaa piirid sulguvad ja ükski tanker enam sadamast ei välju. Hiina, India, Türgi ja teised riigid muudavad selle ebarealistlikuks. Palju realistlikum eesmärk oleks muuta iga Venemaa väliskaubanduse samm kallimaks, aeglasemaks ja vähem tulusaks.

Kui Venemaa peab müüma naftat suurema allahindlusega, vedama seda kaugemale, maksma rohkem tankerite eest, kasutama vahendajaid ning sõltuma järjest rohkem kahest-kolmest suurest ostjast, võib eksport jätkuda – kuid sõja rahastamiseks jääb sellest vähem raha.

Samal ajal võivad Hiina, India ja Türgi sellest väga hästi teenida. See pole sanktsioonide paradoks. See on osaliselt nende majanduslik mehhanism: Venemaa endine kasum muutub tema uute partnerite allahindluseks ja vahendustasuks.

Kas Euroopa maksab praegu kaks korda?

Mõnes mõttes küll. Euroopa maksab Ukraina toetamise eest ja samal ajal kannab jätkuvalt osa rahast Venemaa majandusse kaupade ja energia eest.

Kuid veel täpsem oleks öelda, et Euroopa seisab valiku ees, millal ja kellele ta on valmis maksma. Odavam Vene tooraine võib vähendada tänast energiakulu.

Ukraina toetamine maksab täna kümneid miljardeid. Venemaa sõjalise ohu tõttu Euroopa taasrelvastamine maksab veel rohkem ja kestab aastaid.

Täielik embargo tooks samuti kulusid. Kõigi nende hindade vahel valimine ongi tegelik küsimus. Seetõttu ei peaks Venemaa täieliku majandusembargo üle arutledes küsima ainult, kui palju Euroopa kaotaks.

Tuleks küsida ka vastupidist: kui palju maksab Euroopale see, kui Venemaa säilitab võimalikult suure eksporditulu, kasutab seda oma sõjamajanduse ülalpidamiseks ning Euroopa peab selle tagajärgede ohjeldamiseks Ukrainat toetama ja ennast uuesti relvastama?

Võib juhtuda, et kõige odavam kaup pole lõpuks kõige odavam valik. Ja just selles peitub lääneriikide jaoks suurem küsimus kui ükski tanker või gaasileping: kas majanduslikku kasu mõõdetakse järgmise kvartali hinnaga või ka selle julgeolekupoliitilise hinnaga, mis tuleb tasuda viie või kümne aasta pärast?

TOOMAS PIIRMANN