Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Läinud nädalal Võru Stedingu maja luuleõhtul esinenud kirjanik Jan Kaus rääkis Lõunaeestlasele oma Võru juurtest, lemmikkohtadest Eestis ja mujal ning sellest, kas Eestis on hea kirjanik olla. 

Järgneb intervjuu Jan Kausiga.

Jan, räägi natuke oma Võru juurtest lähemalt. Kuidas sa need avastasid ja mida sa täpselt avastasid? Ja kas tunned nüüd ennast võrukesena?

Jan Kaus: Minu onupoeg Tarmo Kaus kutsus mind paar aastat tagasi endaga kaasa isapoolseid juuri otsima. Jõudsime otsapidi välja Kautsisse, kust Kausi nimi pärinebki. Võrus tegutses meie vanavanaisa Theodor Kaus (1881-1953), kellel oli Kreutzwaldi tänaval pagaritöökoda. Sündides oli ta nimi muide Friedrich, aga abielludes astus mees õigeusku ja vahetas eesnime. Meie vanaisa Konstantin oligi õigeusu vaimulik, mitme koguduse ülempreester.

Võrukesena ma paraku ennast ei tunne, selleks toimus mu juurteotsing liiga hilja. Ent meie Võrumaa-reisid Tarmoga tekitasid minus huvitava kognitiivse dissonantsi, nihutasid mind paigalt. Oma positsoonilt nihkumise ebamugavus on alati kasulik, avardab pisut vaatevälja.

Kas tajud põhja ja lõuna Eesti vahel ka mingeid olulisi erinevusi? Mis need sinu arvates on?

Jan Kaus: Ma pole piisavalt palju Võrus ega Võrumaal viibinud, et julgeid üldistusi teha. Ent Tartus on tempod rahulikumad kui Tallinnas, arvatavasti ka väiksemate vahemaade tõttu. Näiteks jalakäijate ja autojuhtide suhted on Tartus tuntavalt viisakamad ja tähelepanelikumad kui Tallinnas.

Sa teed nii mitut asja – kirjutad luulet, novelle, romaane… Teed muusikat, kunsti. Kes sa siis lõpeks oled? Kirjanik, muusik, kunstnik? Mida sa kõige rohkem teha armastad?

Jan Kaus: Kõige rohkem armastan ma olla oma tegemistes vaba. Hindangi loomingulisuse juures kõige rohkem just vabadust, vabadust valida oma mõtetele ja tunnetele parajasti kõige sobivam voolusäng. Vabadust katsetada, otsida, eksida.

Mis sul praegu käsil (kirjutamisel) on? Kui võid, siis räägi lähemalt.

Jan Kaus: Jah, pooleliolevaid asju ei tahaks väga detailselt lahata. Aga nii palju võin öelda, et viibin praegu kirjutamisega huvitavas kohas, žanrilisel eikellegimaal, kust leiab omajagu käimata trajektoore. Katsetan metafiktsiooni ja kõigest üleliigsest puhastatud lihtsa loojutustamise sidumist.

Mis muljed sulle Võrust ja esinemisest jäid? Kuidas jäid rahule Ränduri külalistemajaga?

Jan Kaus: Võrust jäid muidugi head muljed. Steding on mõnus koht: ühtaegu avar ja hubane. Ränduri külalistemaja soovitan samuti – kuna olen omajagu maailmas ringi käinud, on mu meelest seal ikka hotelli, mitte külalistemaja tase. Tõsi, „külalistemaja” kõlab soojemalt ja isiklikumalt kui „hotell”.

Ütlesid, et valutad südant Eesti tühjenemise pärast. Aga ütle, kuidas oleks võimalik seda takistada? Või on seda üldse võimalik takistada? Kuidas?

Jan Kaus: Ei tea. Ma olen siiski seda usku, et inimestel on vabadus valida endale kõige sobivam elukoht. Minu valu on pigem seotud keelega, sest mu arust asuvad me rahvuse juured ennekõike enda omaks peetavas keeles. Mitte et koos keele hääbumisega peaks alati hääbuma rahvustunne, ent eestilik maailmatunne tuleneb lõviosas eesti keelest. Jah, see on keeruline teema, sest ükski keel pole staatiline, vaid pidevalt muunduv, uusi jooni omandav ja teisi jooni hülgav, mõnikord või mõnes asjas tundmatuseni muutuv. Inimesed teevad keelt ja keel teeb inimesi. Ent tõsi ta on, et kui inimene elab emakeelsest ruumist eemal, hakkavad tema laste suhted selle keelega sageli taanduma. See on loomulik. Mulle isiklikult on see aga keeruline teema, sest eesti keel on mu põhiline töövahend, mille kaudu püüan teiste inimestega kontakti saada või hoida. Muide, kui olen käinud välismaal elavatele eestlastele esinemas, siis suhtuvad nad tihti mu etteastetesse ebatavaliselt tugeva rõõmuga. Olengi mõelnud, et see rõõm pole mitte niivõrd seotud minu isikuga, kuivõrd eesti keele endaga. Nii et mu jaoks on küsimus pigem selles, kuidas teha nii, et ei tühjeneks eesti keel.

Mis on sinu enda lemmikkohad Eestis ja maailmas? Kuhu unistad reisida? Kus elada?

Jan Kaus: Eestis on mul on kaks lemmikkohta – Pirmastu küla Viljandimaal, kus asub mu äia isatalu. Maja seisab künka otsas, kohe all on harukordselt sügav ja puhta veega järv, maja juurest avaneb ilus vaade. Seal on avarust, mida kohtab Eestis üsna vähe. Taevas asuks justkui lähemal kui mujal, nii mõnegi äikesetormi ajal on mul tekkinud tunne, et ulataksin riivama sõrmeotstega pilvede kõhtusid. Teine koht on Käsmu, mis on jälle väga varjuline, nagu vanajumala selja taga (mitte muidugi suviti, kui turistid ja meelelahutajad kohale tormi jooksevad). Mulle meeldib, kuidas Käsmu on otsekui surutud metsa ja mere vahele, seal tajud füüsiliselt, et tsivilisatsioon on nagu atmosfäär: õhem, kui esmapilgul paistab.

Mis puudutab unistuste sihtkohti, siis selle aasta veebruaris jõudsin ühesse neist: Uus-Meremaale. Sõitsime seal päris palju ringi ning see on tõepoolest unenäoline koht. Umbes nagu troopiline Island. Teel Singapurist Uus-Meremaale ja tagasi tegime ka peatusi Austraalias ja sealgi juhtus paar unenäolist asja: käisin Gold Coasti kandis Vaikses ookeanis ujumas, rannapõõsad olid kirevaid papagoisid täis ning nägin oma silmaga ära Sydney ooperiteatri. Ja muidugi: astronoomiahuvilisena sain lõpuks uurida lõunapoolkera tähistaevast.

Kus elada? Ega ma mujal ei saakski kui Eestis. Mitte ainult seetõttu, et eesti keel on mu jaoks ainus maastik, kus elada, vaid ka seetõttu, et Eesti maastik on ainus keel, mida ma õigupoolest mõistan.

Kas Eestis on hea olla kirjanik? Miks? 

Jan Kaus: Ma ausalt öelda arvan, et paremat kohta on raskem ette kujutada. Eesti on piisavalt väike, et sa leiaksid siin oma publiku. See ei pruugi olla kõige arvukam, ent sellega pole raske kontakti saada. Eesti väiksus võimaldab kirjanikul olla ise oma raamatute kirjastaja, olla edukas ilma suurte kirjastusteta (mis näiteks juba Soomes on ülimalt keeruline). Tõsi, väiksus sisaldab ka varjupoolt: mõni inimene võib hakata arvama, et näiteks Saksamaal on sama kerge tuntust saavutada kui Eestis. Olen käinud korduvalt Frankfurdi raamatumessil, kus hiiglaslikes saalides vaatavad sind stendidelt tuhandete kirjanike näod. Need näod vabastavad tähtsuse illusioonidest. Nii et ma arvan, et olen omadega ideaalses seisus: mul on lugejaid, aga nad on piisavalt lähedal ja neid pole ka sedavõrd palju, et enesehinnang liiga kõvasti paisuma hakkaks.

Kommentaarid

Viimased uudised