Kas ühe ettevõtte jäätmed võivad olla teisele ettevõttele tooraineks? Põlva näide kinnitab, et võivad küll

Kui räägitakse ringmajandusest, mõeldakse selle all sageli prügi sorteerimist või materjalide taaskasutust, kuid tegelikult võib ringmajandus tähendada palju enamat. Üks selle huvitavamaid vorme on tööstussümbioos ehk olukord, kus ühe ettevõtte kõrvalsaadused või jäägid leiavad kasutust teise ettevõtte tootmisprotsessis toorainena.

Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis kaitses tööstusökoloogia magistrant Martin Suits sellel kevadel lõputöö, mille teema keskendus Põlva linna ja lähiümbruse tööstussümbioosi võimaluste kaardistamisele. Tööd juhendas Tartu kolledžist vanemlektor Jane Raamets. Magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas piirkonna ettevõtted moodustavad juba praegu omamoodi tööstusliku ökosüsteemi ning millised on võimalused selle süsteemi laiemaks arendamiseks.

Tööstussümbioosi idee on lihtne: selle asemel, et ettevõte käsitleks oma kõrvalsaadusi või jäätmeid probleemina, võib neist saada väärtuslik ressurss kellelegi teisele. Nii vähenevad jäätmekogused, säästetakse toorainet ja sageli ka raha. Magistritöö raames läbi viidud uuring näitas, et Põlva piirkonnas juba eksisteerib selliseid koostöösuhteid. Kõige rohkem sümbiootilisi koostöösuhteid leidus veemajanduse, bioressursside ning puidutööstuse kõrvalsaaduste kasutamise valdkonnas. Mitmed ressursivood liiguvad ettevõtete vahel juba täna ning osa ringmajandusest toimub ilma, et seda teadlikult tööstussümbioosiks nimetataks.

Töö käigus analüüsiti erinevate ettevõtete ressursivooge ja hinnati, kus võiks tekkida uusi koostöövõimalusi. Selgus, et kõige suurem potentsiaal peitub bioressurssides ja energiavoogudes. Samal ajal on keerulisemad valdkonnad pakendi- ja ohtlike jäätmete käitlemine, kus kohaliku ringluse loomist piiravad nii tehnilised kui ka majanduslikud tegurid. Üks huvitavamaid järeldusi oli, et Põlva piirkonda võib käsitleda areneva tööstusliku ökosüsteemina. Selle tugevuseks on ettevõtete geograafiline lähedus ja juba olemasolevad koostöösuhted. Samas ei tähenda tööstussümbioos, et kõik ressursid peaksid liikuma ainult ühe piirkonna sees. Pigem toimib piirkond osana suuremast majandusvõrgustikust, kus osa ressursse liigub kohalike ettevõtete vahel ja osa kaugemale.

Uuring tõi välja ka selle, et tööstussümbioosi areng ei sõltu ainult tehnilistest lahendustest, vaid sama oluline on ettevõtete valmisolek koostööks, omavaheline usaldus ning teadlikkus võimalikest partneritest. Sageli ei ole probleem mitte ressursside puudumine, vaid teadmatus sellest, kellel võiks neid vaja minna. Magistritöö autor jõudis järeldusele, et Põlval on arvestatav potentsiaal kujuneda veelgi tugevamaks ringmajanduslikuks piirkonnaks, kuid selleks tuleks soodustada ettevõtete vahelist suhtlust, kaardistada ressursivooge süsteemsemalt ning toetada uusi koostöömudeleid.

Põlva on hea näide ka sellest, et ringmajandus ei sünni ainult suurtes tööstuskeskustes. Ka väiksemates piirkondades võivad ettevõtted üksteist täiendada viisil, mis aitab vähendada jäätmeid, säästa ressursse ja luua uut majanduslikku väärtust. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et ühe ettevõtte jääke ei vaadata enam jäätmena, vaid võimalusena.