Jevgeni Ossinovski: valitsuskriisi anatoomia ehk Kuidas pakendada grillkana?
Avaldatud: 8 märts, 2025
Reformierakond valmistab ette pinnast, et lõpetada koostöö sotsiaaldemokraatidega. Nagu sellistel puhkudel ikka, tuleb eristada tegelikke põhjuseid ja avalikkusele presenteeritavat näitemängu, kirjutab sotsiaalmeedias Jevgeni Ossinovski.
Ta jätkab:
Loomulikult on kõigile selge, et selle protsessi põhjused peituvad Reformierakonna nukras seisus, mitte sotsiaaldemokraatide sõnades või tegudes. Olles koos Reformierakonnaga viimase kolme aasta jooksul väga keerulistes julgeoleku- ja majandusoludes töötanud, on sotsiaaldemokraadid teinud keerulisi kompromisse oma tõekspidamistega ning nõndasamuti on teinud ka Reformierakond. Ajad on sellised.
Loomulikult oleme valmis valitsuse poliitilisi prioriteete korrigeerima, õigemini tegime sellise ettepaneku Reformierakonnale ise, mistõttu on praegused peaministri avalikud sõnumid ebasiirad ning mõeldud tegeliku kavatsuse varjamiseks. Võtame olukorra viiludeks.
Miks soovib Reformierakond meist vabaneda?
Peaminister Kristen Michali juhtimisel on Reformierakonna toetus langenud viimase kahe kümnendi kõige madalamale tasemele.
Poole aasta pärast toimuvad Michali esimesed valimised esimehena ja sellises seisus valimistele minna ei saa, sest need läheksid erakonna jaoks sama halvasti kui viimased Euroopa Parlamendi valimised. Ja see oleks juba eksistentsiaalselt ohtlik, sest kehv kohalike valimiste tulemus seaks ohtu 2027. aasta riigikogu valimiste tulemuse, kus praeguse trendi jätkudes väheneb Reformierakonna fraktsiooni suurus kaks–kolm korda.
Mis on Michali strateegiline eesmärk?
Tema suurim strateegiline probleem on Isamaa kõrge reiting. Loomulikult kõige tõhusam viis Reinsalu õhupalli tühjaks laskmiseks on võtta ta valitsusse. Just seda tahaks Michal kõige enam. Reformierakond kutsus praegu Isamaad valitsusse sotside asemele, seda reetis Michal ka oma kommentaaris: „Nad [Isamaa] peavad võib-olla sellest reitingu peapööritusest üle saama ja ära otsustama, kumb neile siis tähtsam on, et kas osaleda Eesti riigi juhtimisel…”
Ent Isamaa ja Reformierakonna huvid on täpselt vastandlikud: Reformierakonna eesmärk on tuua Reinsalu tagant n-ö enda valijad tagasi, Isamaa aga püüab võtta paremtsentristliku ilmavaate liidri rolli Reformierakonnalt ära. Reinsalu saab sellest väga hästi aru, mistõttu saatiski ta Reformierakonna sirgjooneliselt pikalt, öeldes, et hoopis Michal ise on probleemi juur. Mäletab temagi aastat 2014, mil Reformierakond saatis minema IRL-i ja võttis asemele sotsiaaldemokraadid. Tollal oli meie toetus 25–30 protsendi vahel ning ühe aastaga valitsuses kaotasime oma toetusest poole.
Mis on Michali plaan B pärast Reinsalult korvi saamist?
Näib, et Reformierakond on otsustanud, et valitsusvärskendus on igal juhul vajalik ja kui ei saa ideaalset lahendust Isamaaga, siis viskame ikka sotsid välja ja jätkame kahekesi Eesti 200-ga.
Tõenäoliselt kalkuleerib Reformierakond, et erakond, mille toetus jääb nulli ja statistilise vea vahele, ei sega peaministrit tema poliitilise agenda elluviimisel. Sotsiaaldemokraatidega on vaja vaielda, sh ka ilmavaateliselt, aga oma eksistentsi viimasesse vaatusesse jõudnud Eesti 200-ga seda tegema ei pea.
Küll saab näidata käiguvahetust, sest seoses EL-i eelarvereeglite lõdvendamisega saab ära jätta osa maksupaketist, suurendada kaitsekulusid ja suurendada majanduse elavdamiseks taristuinvesteeringuid. Muidugi saaks ka sotsiaaldemokraatidega neid otsuseid teha, aga see ei annaks optilist värskendust. Lisaks on võimalik mängida ümber ministriportfellid ja tuua pildile uusi inimesi. Parteid alati loodavad, et uued inimesed tõstavad reitingut.
Majandusest räägitakse edaspidi veel rohkem ja kui kunagi majanduskasv taastub – ja seda see lõpuks alati teeb –, hakkab Reformierakond endale vastu rinda taguma, et tänu nende tehtud riigimehelikele otsustele on riik taas õigele rajale suunatud. Ja muidugi on see nüüd kõik saanud võimalikuks, et need pahad sotsid on opositsiooni saadetud.
Kas Michali avantüür õnnestub?
Eks näis. Igal juhul on tegemist riskantse sammuga, sest enne järgmisi riigikogu valimisi on Reformierakonnal vähe alternatiive aeglaselt surevale Eesti 200-le. Too erakond hakkab lagunema hiljemalt järgmisel suvel, mil nende praegused riigikogu liikmed võtavad sisse positsioonid teiste erakondade valimisnimekirjades. Nõnda võib Michali valitsus lõpetada enne riigikogu valimisi vähemusvalitsusena või peab ta oluliste eelnõude jaoks paluma toetust Mihhail Kõlvarti juhitud Keskerakonna sekstetilt.
Lootus, et pool aastat või aasta enne riigikogu valimisi paneks Isamaa erakond Reformierakonnale õla alla, täitub ainult juhul, kui Isamaa toetus peaks oluliselt langema. Võimalik, aga panuseid sellele ei paneks.
Mida see tähendab Eestile?
Oleme geopoliitiliselt väga keerulises hetkes, mil on vaja langetada kaalukaid, võib-olla ka eksistentsiaalseid küsimusi. Selleks vajame võimalikult laia poliitilist ühisosa, mis võimaldab ka ühiskonda vajalikes otsustes veenda. Selle asemel on peaministri põhitähelepanu suunatud enese poliitilisele päästmisele, mis on inimlikult arusaadav, aga kindlasti mõjutab negatiivselt ka edasiste valitsuse otsuste legitiimsust.
Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni summaarne reiting on alla 20 protsendi. Nii madalat toetust ei ole minu poliitilise karjääri jooksul ühelgi valitusel olnud.
Ma usun, et inimesed näevad selle lihtsakoelise poliitmängu läbi ning annavad oma hinnangu parteiliste huvide eelistamisele riiklike huvide asemel. Nii nagu inimesed nägid läbi Keskerakonna ja Isamaa poliitmängu 2022. aasta suvel, mil lapsetoetuste kattevarjus sooviti taasluua Isamaa, Keskerakonna ja EKRE koalitsiooni, ja karistasid rängalt nii Keskerakonda kui ka Isamaad selle eest järgmistel valimistel. Võib juhtuda, et Michali operatsioon mitte ei nõrgesta Isamaad, vaid hoopis tugevdab Reinsalu positsiooni.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
