Hoiatav juhtum: Võrumaal peksti kuuenda klassi poiss koolis vahetunni ajal kaigastega läbi
Avaldatud: 21 mai, 2026
Pilt: Pexels Võru vallavolikogu liige Tiiu Ritari on pannud sotsiaalmeediasse kirjelduse selle kohta, kuidas Vastseliina koolis peksti kuuenda klassi poiss koolis vahetunni ajal kaigastega läbi.
Kirjeldus on järgmine:
See juhtus Vastseliina Gümnaasiumis läinud neljapäeval pärast kolmandat tundi. „Pärast kolmandat tundi on söögivahetund, poiss läks pärast söömist madalseiklusparki – see on koht, kus lapsed saavad turnida,” räägib läbipekstud poisi ema Pille.
Ühtegi õpetajat väljas ei olnud. Kuus- seitse poissi tulid juurde, oma klassist ja paralleelklassist ja seitsmenda klassi omi oli ka. Üks suurem poiss lükkas pikali ja hakati andma – kes rusikatega, kes jalgadega, kes kaigastega. Puude all oli kaikaid, kaikad võeti ka kasutusse.
Juba kolmapäeval oli olnud konflikt, neljapäeval asi jätkus.
Mingi aja pärast nägi asja sotsiaalpedagoog, räägib ema. Sotsiaalpedagoog viis lapse kooliõe juurde, seal oli pandud kuklale külmakott. Muhk ise on veel täna nii 5 cm suurune, muhk on kuklal veidi paremal pool.
Neljandasse tundi poiss ei jõudnudki, pärast neljandat tund läks kilomeeter jalgsi koju.
Kooliõde emale ei helistanud, sotsiaalpedahgoog ei teavitanud, klassijuhataja ei helistanud.
Laps jõudis koju, mingi aja pärast hakkas nutma ja rääkis emale, mis juhtus. Ema helistas klassijuhatajale, ütles, et lapsel muhk peas ja peksti kaigastega, küsis, mis juhtus. Klassijuhataja ei teadnud. Siis läks veel aega ja helistas tagasi sotsiaalpedagoog, kes rääkis emale, mis tegelikult juhtus.
Reedel käis ema lapsega perearstil, perearst oli saatnud peaga röntgenisse. Esmaspäeval käisid röntgenis ja politseis avaldust kirjutamas, teisipäeval oli poiss koolis. Täna, kolmapäeval, laps kooli ei läinud, iiveldas ja oli paha olla. Käisid EMOs. Lisaks muhule ei saa laps kauem istuda kui 10-15 minutit, sest alaselg hakkab valutama ja parem jalg. Need said ka kannatada. EMOs oli katsutud, arvati, et põrutus. Muhu kohta eri öeldud nagu midagi, homsega on nädal täis, aga muhk ikka 5 cm suur.
Nii palju EMOS öeldi, et peab kosuma ja paranema ja rahu andma, see nädal kooli mitte minna.
Loodme, et poiss paraneb. Küsimused jäävad.
Mul emana ja vanaemana on mitu küsimust koolile ja kooliõele:
1. MIKS koolist emale ei helistatud, juhtunust ei teavitatud ja miks ema lapsele kooli järele ei kutsutud? Kas loodeti, et juhtunu annab maha vaikida?
2. Kas kaaluti kiirabi kutsumist? Kaigastega peksmine ja 5 cm muhk peas võib tähendada tugevat peapõrutust, kus inimene peab lamama? Laps seda enam peab lamama, mitte kilomeeter jalgsi koju kõndima.
Küsisin ema käest, kas kool on vabandanud, koolist on kommi saadetud poisile?
Oh mis te nüüd. Mis kommi, mis head paranemist soovimist?
Ema ütleb, et klassijuhataja on helistanud, klassijuhataja on kena ja asjaga kursis.
Koolist keegi rohkem ei ole ühendust võtnud, kooliõde ei ole helistanud.
Kommi toovad ja paranemist soovivad oma tuttavad ja sõbrad ja inimesed, kes kaasa tunnevad.
Ema räägib, et peksjate nooremad vennad on ka peksjad – nemad ahistavad ja peksavad nooremaid. Ka nende pere nooremat esimeses klassis käivat last on kiusatud.
Mitmed lapsevanemad on hirmul, sest ahistatakse ka teisi lapsi.
„Saadad lapse hommikul hirmuga kooli – et kas saad lapse õhtul elusalt ja tervena tagasi,” ütleb Pille.
Miks nii? „Peksjad ja kiusajad on nagu parematest peredest, me oleme kehvemad,” ütleb ta.
„Et mis mõttes parematest peredest,” ei saa mina hästi aru.
„Selles mõttes parematest peredest, et rikkamad ja paremal järjel, tähtsamad,” selgitab Pille. „Meie saame hakkama, aga meil näiteks peres ainult isa käib tööl, mina olen kodune,” räägib ta. Pillele on külanaised seda otse ka öelnud – et mis sul viga, ilutsed niisama või umbes nii..
Pillel on neli alaealist last, kolm käivad koolis, üks on koolieelik.
Heita nelja alaealise lapse emale ette, et ta tööl ei käi – mul puuduvad sõnad. Külaelu armetus.
Selliste lugude puhul tulevad mul meelde mu oma emakese sõnad, kes mõnel taolisel juhul, kus sõnu leida ei olegi võimalik, ütles ikka: Sõta om vajja.
Varem ma ei saanud sellest aru, nüüd saan. Siin ei olegi midagi teha, osa inimesi peab kas otsa saama või kõvasti kannatada saama – et neist inimesed saaksid.
KUIDAS me oleme iseseisva Eesti riigi ajal sinnamaale jõudnud, et lapsi pekstakse koolis kaigastega?
See ei alanud eelmisel nädalal Vastseliina gümnaasiumis. Me räägime sellest veel.
Aga KUI sotsiaalpedagoog oleks tulnud 5 minutit hiljem – kas siis oleks olnud kooliõuel surnuks pekstud laps?
Loo juures on kommentaarides märgitud, et oleme tagasi 90ndates, kuid selle vahega, et kui toona toimisid rohkem loodusseadused kui riigiseadused, siis täna toimivad riigiseadused nii hullult, et põhjustavad seadusetust ning loodusseadused hakkavad taas domineerima.
Oodake, kuni lapsed hakkavad nuge, õhupüsse ja nukiraudu endaga kaasas kandma, sest tugevam jääb ellu.
Ja ametnikud on vait, sest kardavad probleeme.
Teine kommentaator märgib, et sellele emale tuleks öelda, et ta lapse ikka Tartu EMOsse kompuuteruuringule tooks. Kui tal iiveldas, siis ta sai ikka ajutrauma, arvan nii. Mu isa kukkus kunagi libedaga, peaga vastu jääd, natuke pärast pea valutas. Kolme kuu pärast tulid kõnehäired ja jalad ei kandnud. Avastasime nii, et isa läks koera jalutama, aga polnud pooleteise tunni pärast tagasi ja telefoni vastu ei võtnud. Läksime lastega mu isa otsima. Leidsime ta poe ja apteegi vahelt pikali lumes maas. Koerake istus truult ta kõrval. Isa ei saanud jalgu alla, aga ka ei saanud telefoni taskust kätte. Ja inimesed olid kogu see poolteist tundi tast mööda sõelunud. Mitte üks kiirabi ei kutsunud. Viisime isa koju. Helistasine 112. Kiirabi välja ei tulnud, kutsusin noore sugulase appi (kes ka nüüdseks ilmselgelt arstide hooletuse tõttu surnud on, suri 38-selt (kaks kopsutrombi oli, muudkui saadeti tööle ja kompuutrit ei tehtud ja lõpuks peale mitut nädalat kannatust suri kiirabi silme all ära), tema aitas meid autoga EMOSse. Kandsime tema ja lastega isa neljakesi enne 5. korruselt alla. EMOs isa ratastoolis, kõnehäired, üldse jalgu alla ei võta. A seal öeldakse: minge koju, ta on teil peavalu rohtu võtnud liiga palju! Ja siis ma hakkasin sõna otseses mõttes vastuvõtu peale karjuma. Rääkisin, mis oli äsja juhtunud. Ütlesin: „Minu ema suri siin, TÜ kliinikumis pärast 4 aastat kestnud kohutavaid sümptomeid, aga kuna ükski arst vajalikke proove ei teinud, siis ta lõpuks suri ju (ravitavasse haigusesse ära) ja patoloog oli nii vihane, ütles mulle: „Selline juhtum on TÜ kliinikumis lubamatu!” Ja tema vist algataski uurimise ja konsiilium leidis, et mu ema suri meditsiinitöötajate tegemata jätmise tõttu. Kui nüüd teie minu isa vastu ei võta, siis sureb tema ka ära, sest ma ju näen, et tal on midagi ajuga, ja siis ma kaeban otsejoones kogu teie vahetuse ja kliinikumi kohtusse!” Nii lõugasin nende peale. Siis nad vastu, et hea küll, aga tulgu ma pooleteise tunni pärast isale järele, pole tal häda midagi. What? Selliste sümptomitega nii väita??? Kell oli juba vist kesköö. Helistasin pooleteise tunni pärast. Need seal, et „Oi jah, tõesti teie isal on 3 cm paksune verelahvandus ajukoore ja kolba vahel ja see PITSITAB aju, ja valvekirurg tuleb opilt ja otsustab, kas peab kohe opereerima või saab jätta hommikuks.” Muidugi tuli kohe oppida ja arst ütles mulle, et see oli viimane hetk teda päästa ja et ju kõik see kolm kuud oli veri vaikselt ajust immitsenud. Õnneks isa taastus ja arst ütles, et talle ei jäänud mingit püsivat kahjustust. Bottom line: iiveldus ja peavalu on ohumärk. Parem karta, kui kahetseda. Ja mindagu Tartusse ja nõudku kompuutrit. Mu sõbranna suri 49selt vähki. Kui kurtis Võru haiglas kõhuvalu, ütles arst talle (natuke volüümikam naine oli): „Ah, te olete lihtsalt üle söönud!” Kui ta lõpuks end Tartusse pressis, oli see agressiivne vähk juba liiga kaugele arenenud. Suri aasta pärast.
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
