Kui näiteks selgub, et perekeskne pank pesi teenindusvalmilt mingite idapoolsete „ärimeeste” veriseid dollareid. Või kui kuskil arengumaal saab tehase tulekahjus surma paarsada last, kes hoonesse lukustatuna keskkonda armastava kaubamärgi ihu embavaid T-särke õmblesid.
Meil nüüd siis paljud ahhetavad, et Skandinaavia pankade rahapesu ja EKRE ministrid rikkusid Eesti maine. Kui enne jagasid nad sotsiaalmeedias uhkusega välisajakirjanduse klantspilte oma kodumaa kohta, siis nüüd saadavad linke ohked, silmapööritused ja sajatused.
Või nagu kirjutas portaal Politico: „Sellest võib saada õpikunäide, kuidas heita minema aastatepikkune rahvusliku brändi loome.”
Aga on siin siis midagi imestada? Nagu brändid ikka, on Eestigi oma segu pooltõdedest ja puhta jamast. Sellest arusaamiseks piisab, kui väheke vaadata, mis peitub Eesti kui e-tiigri lugu pajatavate, vanalinna ja Telliskivi kvartali fotodega ehitud artiklite taga.
Muidugi on e-riik tore – olgugi omajagu lipp-lipi peal – ja sellega saab teha igasugu asju, millest valdav osa ülejäänud maailma undki ei näe.
Aga e-residentsus on tegelikult krati ehitamise skeem. See põhineb lootusel, et inimesed elavad mujal, kurnavad sealset sotsiaalsüsteemi, aga maksavad vähemalt osa makse meil. Kui armas, kui rehepaplik!
Skype olla leiutatud Eestis. Tegelikult leiutasid selle ikka üks rootslane ja üks taanlane, kellel olid siin varasematest projektidest tuttavad programmeerijad, kes asja ellu viisid. Hea, et need tuttavad programmeerijad polnud neil Valgevenes. Või, jumal hoidku, Lätis!