Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

EKRE on kui sugulane, kelle edumeelne Eesti oli oma vaimsesse pööningukappi lukustanud. Nüüd, kui too on sealt põgenema pääsenud, on ahhetamist ja ahastamist kui palju, leiab majandusajakirjanik Erik Aru.

Järgneb rahageenius.ee veebis avaldatud arvamuslugu:

Ma ikka aeg-ajalt meenutan lugu, mille rääkis mulle üks semu, praegune tuntud Eesti laulja. Kunagi, 11. klassis, oli ta kaasõpilastega kooli nurga taga suitsu teinud. Neile oli peale sattunud kooli direktor, tuntud Eesti pedagoog.

„Poisid, poisid, mis te teete!” oli ta pahandanud. „Tänavalt on ju näha, rikute kooli mainet. Kui nii väga suitsetada tahate, tulge minu kabinetti, seal võib.” No ja seda nad olidki ülejäänud kooliaja teinud.

Nagu sellest loostki näha, on maine tavaliselt pigem seotud sellega, kuidas asjad paistavad, mitte sellega, kuidas need on tegelikult. Kuna turunduses tegeletakse brändide loomisel ja arendamisel just maine läikima löömisega, peitub selles mõnikord tõsine vastuolu.

Kui näiteks selgub, et perekeskne pank pesi teenindusvalmilt mingite idapoolsete „ärimeeste” veriseid dollareid. Või kui kuskil arengumaal saab tehase tulekahjus surma paarsada last, kes hoonesse lukustatuna keskkonda armastava kaubamärgi ihu embavaid T-särke õmblesid.

Meil nüüd siis paljud ahhetavad, et Skandinaavia pankade rahapesu ja EKRE ministrid rikkusid Eesti maine. Kui enne jagasid nad sotsiaalmeedias uhkusega välisajakirjanduse klantspilte oma kodumaa kohta, siis nüüd saadavad linke ohked, silmapööritused ja sajatused.

Või nagu kirjutas portaal Politico: „Sellest võib saada õpikunäide, kuidas heita minema aastatepikkune rahvusliku brändi loome.”

Aga on siin siis midagi imestada? Nagu brändid ikka, on Eestigi oma segu pooltõdedest ja puhta jamast. Sellest arusaamiseks piisab, kui väheke vaadata, mis peitub Eesti kui e-tiigri lugu pajatavate, vanalinna ja Telliskivi kvartali fotodega ehitud artiklite taga.

Muidugi on e-riik tore – olgugi omajagu lipp-lipi peal – ja sellega saab teha igasugu asju, millest valdav osa ülejäänud maailma undki ei näe.

Aga e-residentsus on tegelikult krati ehitamise skeem. See põhineb lootusel, et inimesed elavad mujal, kurnavad sealset sotsiaalsüsteemi, aga maksavad vähemalt osa makse meil. Kui armas, kui rehepaplik!

Skype olla leiutatud Eestis. Tegelikult leiutasid selle ikka üks rootslane ja üks taanlane, kellel olid siin varasematest projektidest tuttavad programmeerijad, kes asja ellu viisid. Hea, et need tuttavad programmeerijad polnud neil Valgevenes. Või, jumal hoidku, Lätis!

Vähemalt mingil ajal sai sellistest artiklitest sageli lugeda (pole ammu viitsinud nendel klõpsida), et Eestis olevat kõige rohkem idufirmasid tuhande elaniku kohta – oli see Euroopas? Maailmas?

Vahet pole, sest päriselt sellist statistikat pole, tegu oli ühe Eesti riskikapitalisti naljaga kuskil konverentsi slaidides, mille üks laisk Lääne ajakirjanik üles korjas ja mida teised sama laisad kopeerisid.

Tihedalt käis läbi ka väide, et terve Eesti olla kaetud wi-fi võrguga. Selle peale naeravad meie mail isegi hobused.

Tegelikkuses oleme miljoni vaese maa. Selline, kus vaid 45 protsenti inimesi ei häbene, kui nende lähedane on homoseksuaalne, ning kus pagulasvaenulikkus jääb Euroopas maha vaid Tšehhist ja Ungarist.

Valdaval osal edumeelsetel eestlastest on ju selliseid lähisugulasi, keda „viisakamatele” inimestele, olgu need kolleegid või välismaalased, ei taha näidata. Kui mitte päris isa-ema, siis vähemalt onu või mõni veidi kaugem hõimlane.

Kui kenad inimesed külla tulevad, siis saab sellise muidugi pööningule kinni panna. Veel parem, kui seal on ka veel üks kapp, mille sisse ta lukustada.

Mõistagi tahaks neid unustada. Olla paremad. Nagu esimese eestlasest mõisniku Mats Erdelli üks järeltulijaid põletas oma esiisast maalitud portree, sest ei tahtnud „sakslasena” enda juurtest enam midagi teada.

Või nagu mõni tehase tootmisliinilt kontorisse sekretäriks kerkinud preili, kes nüüd sellest samast tsehhist iseäranis sirge selja ja eriti kõpsuva kõnnakuga läbi marsib.

Ja kõige õudsem ongi see, kui keegi sikutab meid sellele tasemele tagasi neist kosmopoliitsetest kõrgustest, kuhu oleme kerkinud. Oh seda häda, kui keegi meie puhutud ilusa seebimulli oma porilärakaga puruks viskab. Aga selline see meie kõigi Eesti juba ükskord on.

Onu karjus ja murdis kapist välja juba kooseluseaduse vastuvõtmise ning Euroopa pagulaskriisi ajal. Siis varjas teda kallite külaliste eest veel lukus pööninguuks, aga mõni tähelepanelikum neist juba tajus, et selles majas pole kõik päris nii.

Nüüd on siis onu jõudnud söögisaali ja räägib kõigile, mis ta asjadest arvab. Oi tema sugulaste häbi otsa! Aga ma tõesti ei saa aru, kuidas see kedagi üllatab. See kõik oli ju ette teada ja oodata.

Viimased uudised