Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Eliis Grigor. Foto: erakogu

Me kõik kogeme elus keerulisemaid aegu. Mõned mured aga hiilivad ligi pahaaimamatult, ei pruugi arugi saada, et midagi valesti on. Eliis Grigor hakkas ühel päeval aina vähem sööma, kuni lõpuks kujunes see välja söömishäireks.

Tartu lähistel koolis käiv Eliis Grigor on viimased paar aastat kogenud söömishäiret, täpsemalt öelduna anoreksiat. See on vaimne eripära, mis ei teki üleöö, vaid pikema aja jooksul ning tihti ei märka seda ei inimene ise ega ka lähedased. Eliis ütleb, et on raske hinnata, millal ta oma murest, millega ta enam ise üksi toime ei tule, aru sai.

„Dieedipidamine algas mul seitsmendas klassis. Kõik oli ajendatud sellest, et minu keha arenes teismeeas teistest kiiremini. Ma ei saanud aru, et naiselikud vormid on loomulikud,“ räägib Eliis, kes oli sportliku tüdrukuna käinud esimesest klassist saati rühmvõimlemise trennis. „Kui pärast üht suve taas tundi läksin, hakkasin ennast teistega võrdlema. Jõudsin ühel hetkel selgusele, et mulle ei meeldi mu peegelpilt.“ See kõik viis samm-sammult toitumishäire kujunemiseni.

Aina väiksemad toidukogused

„Hakkasin teadlikumalt vaatama, mida ma söön. Välistasin järk-järgult magusa. Uurisin, palju toidus kaloreid on, arvutasin ja kalkuleerisin koguseid. Tundsin huvi, millest söök koosneb.“ Eliisi sõnul ei märganud tema lähedased, et neiu oma söögikoguseid vähendas, pigem mõtlesid nad, et ta on lihtsalt hakanud oma toitumises tervislikumaid valikuid tegema. „Seda on tegelikult lihtne varjata. Suvel viibisin vanavanemate juures ja keegi ei jälginud eriti, kui palju midagi söön. Samamoodi ka kodus.“ Eliis meenutab, et ühel hetkel ta enam nälga ei tundnud, kõht ei olnud lihtsalt tühi. Samas tundis ta suurt energiapuudust ja mõtted olid hägused. „See suvi oli minu jaoks küllaltki tuhm, tundsin jõuetust, tahtsin pikali olla ja mitte midagi eriti teha.“

Palju miks-küsimusi

Pööre loos toimus siis, kui tüdruk uuel hooajal trenni läks. Selleks hetkeks jõudsid tema toidulauale väga väikesed kogused. „Mu treener, kes polnud mind mitu kuud näinud, märkas, et olen palju alla võtnud ja mainis seda mu emale. Ma ei saanud ise sel hetkel aru, et midagi valesti oleks. Mõtlesin, et minuga selliseid asju ei sünni, need juhtuvad võõrastega. Mul tekkis ühel hetkel väga palju miks-küsimusi enda ümber toimuvaga seoses. See pani aru saama, et päris korras kõik ei ole,“ kirjeldab Eliis.

Järgmine samm viis juba haiglasse, kuna tervis oli juba väga kehvas seisus. Kadusin mitmeks kuuks sõprade ja klassikaaslaste jaoks ära. Kirjutasin sel ajal toimunu ja minu sees keerelnud mõtted päevikusse, millest valmis kooli loovtöö.“ See oli ka üks esimesi kordi, kus koolikaaslased Eliisi eripärast kuulsid. Oma murest rääkis ta avalikult koolikaaslastele terviseõpetuse tunnis.

Kõverpeegli iluideaalid

Eliis mõtiskleb sündmuste kirjeldamise vahele selle üle, miks talle peeglist vastu vaatav pilt ei meeldinud. „Ühel hetkel sa ei näe enam samamoodi nagu teised. Kõik on moonutatud. Kuigi teised arvasid, et olen peenike, tundusin endale tüse. Anoreksiat kogevatel inimestel on kiiks näha, et neil paistavad naha alt roided, puusakondid ja rangluud hästi välja. Siis tunned end peenikese ja ilusana.“ Neiu on nõus, et sotsiaalmeedia ja filmidest-videotest nähtu mõjutab suuresti noorte seas iluideaalide tekkimist. „Tahetakse üheaegselt olla kõhn, aga samas laiade puusadega. Liivakellafiguur on paljudele eeskujuks. Mõnel juhul võib see saada kinnisideeks ning mõjutada käitumist ja mõtlemist,“ selgitab Eliis.

Elust enesest lood julgustavad

Tänaseks on koolis alustatud loovtööst sündinud Eliisi raamat „Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise”, millel nüüdseks on ka kordustrükk välja antud. See teos on saanud väga palju positiivset tagasisidet ja tunnustust ning Eliisi on kutsutud oma kogemust jagama näiteks ka teistesse koolidesse. „Otsustasin, et pean oma lugu teistega jagama. Minu arvates on elust enesest sündinud lood innustavad. Ma ei julgenud kunagi unistada sellest, et mu mõtted päriselt raamatukaante vahele saavad,” räägib Eliis.

„Tunnen, et olen aidanud selle raamatuga sõpru, peretuttavaid aga ka haiglatöötajaid. Nad näevad tänu sellele, mis toimub toitumishäiret kogevas inimeses, kes muidu nendest teemadest ise rääkida ei taha. Kõrvaltvaatajale võib ju tunduda kummaline, et kuidas siis ei tule söömine välja!“ märgib Eliis.

Eliisi sõnul on see igapäevane tegevus palju raskem kui arvata võiks. „Uuesti sööma õppimine on võtnud palju aega ja kindlasti ma päris taastunud oma vaimse tervise murest ei ole. Eriti keeruline on see näiteks kiiretel kooliperioodidel, kui energiavarude täiendamiseks peaks palju magusat sööma. Harjun sellega alles,“ selgitab tüdruk.

Meist igaüks näeb maailma erinevalt. Pole hullu.

Nii, nagu tajub Eliis maailma mõnest teisest omaealisest veidi erinevalt, näeb meist igaüks seda omamoodi. Me kõik mõtleme ja käitume erinevalt ja see on elu igapäevane osa, mida ei tasu karta. Vahel võib see tingitud olla meie füüsilisest, aga vahel vaimsest tervisest. Statistika ütleb, et iga neljas kogeb elu jooksul vaimse tervise muret. See neljas võib vabalt olla pereliige, kolleeg, võõras inimene bussipeatuses või ka inimene ise, ilma seda teadmata.

Selleks, et vaimseid eripärasid ennetada, on äärmiselt oluline varajane märkamine ja mõistmine. Seetõttu on sotsiaalministeerium ellu kutsunud kampaania „Pole hullu“, kus mitmed vaimse eripäraga inimesed jagavad oma kogemuse põhjal lihtsaid õpetusi, kuidas igapäevaselt erivajadusi arvestades koos paremini tegutseda. Neist igaühe lugu on erinev ja ainulaadne. Näiteks räägivad enda kogemusest depressiooniga kokku puutuvad inimesed või need, kes tajuvad maailma teistest kordades intensiivsemalt. Kõigi lugudega saab tutvuda lehel www.tegijad.ee.

Kommentaarid

Viimased uudised