ARVAMUS: Võta või jäta – kuidas Rõuge vald MTÜ-dele raha jagab

Rõuge vallas jagatakse MTÜ-dele toetusi olukorras, kus taotlejale võib lõpuks jääda tunne, et talle öeldakse lihtsalt: võta või jäta.

Enne toetuse taotlemist tasub MTÜ-l teada, et kui küsitud summast eraldatakse vaid osa, ei pruugi alati olla selge, kuidas väiksema toetusega edasi minna. Ja kui otsuse põhjendused jäävad hämaraks, võib taotlejal tulla pimedas tunnelis ise valgust otsida. Küsimus on aga selles, miks peab taotleja seda üldse tegema.

Avalik raha on piiratud ning kõiki taotlusi ei ole alati võimalik täies mahus rahuldada. Küsimus on hoopis selles, kas taotleja saab aru, kuidas tema toetussumma kujunes ja mida ta oleks pidanud teisiti tegema, et saada suurem osa küsitud summast.

Kui selget vastust ei ole, tekib paratamatult küsimus, mille põhjal otsus tegelikult sündis.

Rõuge vallavolikogu kultuuri- ja külaelu komisjoni protokoll ütleb, et komisjon arutas, hindas ning hääletas iga taotlust eraldi. Samas ei nähtu protokollist konkreetseid hindeid, punktisummasid ega seda, kuidas üks projekt teisega võrreldes parema või halvema tulemuse sai.

Komisjoni liikmetel oli võimalus taotlustega eelnevalt tutvuda ning otsuseid tehti senise praktika alusel. See võib komisjoni jaoks olla piisav töökorraldus, kuid taotleja vaatenurgast jääb õhku väga lihtne küsimus: mille põhjal sai minu projekt lõpuks just sellise summa?

Olulisem küsimus on: mida see otsus sinu projekti jaoks tähendab?

Kas pead ellu viima kogu algses taotluses kirjeldatud projekti? Kas võid tegevusi vähendada? Millest võib loobuda? Kes otsustab, millised tegevused jäävad alles?

Need ei ole küsimused, mis peaksid tekkima alles siis, kui raha on kontole jõudnud ja aruande esitamise aeg läheneb. Veelgi kõnekam on see, et vallavalitsuse korralduses on osa taotlusi rahuldatud osaliselt ja osa jäetud rahuldamata rahaliste vahendite nappuse tõttu.

Kui taotlusi hinnatakse eraldi, siis peaks olema võimalik ka selgitada, kuidas konkreetne hindamine jõudis konkreetse summani.

Veel keerulisemaks muutub olukord siis, kui toetuse saaja hakkab mõtlema aruandlusele.

Kui projektile anti taotletust märgatavalt väiksem summa, siis millises mahus tuleb projekt ellu viia? Millised tegevused on nüüd prioriteetsed? Millest võib loobuda?

Just siin algabki pime tunnel.

Raha on kontol. Projekt tuleb ellu viia. Hiljem tuleb esitada aruanne. Toetus tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Kuid osaliselt rahastatud projekti puhul peab taotleja ise aru saama, milline osa algsest projektist on nüüd tegelikult rahastatud ja milline mitte.

Ja kui hiljem leitakse, et raha ei kasutatud sihtotstarbeliselt, võib tekkida küsimus toetuse osalisest või täielikust tagasinõudmisest.

Avaliku raha jagamise süsteem ei peaks olema selline, kus inimene peab pärast otsuse saamist ise otsima vastust sellele, mida ta saadud rahaga täpselt teha tohib ja milliseid kohustusi ta peab täitma.

Kui kasutatakse eksperthinnangut ja konsensust, peab ka taotlejale olema arusaadav, mida need sõnad konkreetselt tähendavad. Konsensus ei saa olla põhjendus iseenesest. Eksperthinnang ei peaks olema nähtamatu must kast, mille sisu teab ainult otsustaja. Kui tunneli lõpus on pime, ei peaks lahendus olema see, et taotleja otsib ise taskulambi. Avaliku raha jagamisel peaks valgus olema otsuse põhjenduses, toetuse tingimustes ja selges arusaamas sellest, mida toetuse saajalt tegelikult oodatakse.

Praegustes tingimustes peab iga Rõuge vallalt toetuse taotleja olema valmis vastuseks: võta või jäta.

Margus Sikk EKRE Rõuge

Alar Johanson Isamaa Rõuge