Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Nii Eesti kui terve Euroopa majandus näitab jahenemise märke. Soome, Eesti peamise kaubanduspartneri tarbijate kindlustunne on juba aasta otsa olnud negatiivne ja miinus süveneb. Juunis pööras Eesti eksport suurde langusse, miinus oli 8 protsenti.

Miinus pole küll nii suur kui 2008. aastal, mil ekspordimahud kukkusid 30 protsenti, aga kriis on sellegipoolest ukse ees. See tähendab, et ehitus, kinnisvara ja ülejäänud sektorid hanguvad. Riigieelarvesse laekub ühel hetkel oodatust vähem raha.

Eelmine kord 2008. aastal läks valitsus selle peale paanikasse, rahandusminister Ivari Padaril olid teleekraanil juuksed sassis. Käivitus halastamatu kärpekrokodill, mille mõjud ulatuvad siiamaani, kuni hiljutise haldusreformini välja.

Eesti kaotas selle sotsiaalse kärpe-eksperimendi käigus ligi 100 000 inimest. Tühjaks jäid terved külad, pandi kinni kümned koolid, kaotati enamus Eesti omavalitsusi.

Euroopa riigid käitusid eelmises kriisis erinevalt. Eesti tegi kõik nii nagu kästud ja tulemus oli katastroof, kuigi Eestit algul hirmsalt kiideti. Teine äärmus oli Island, kes saatis kõik teised pikalt, keda mõnda aega kiruti, aga kes on täna üks edukamaid riike maailmas. Kusagil vahepeal oli Soome, kes võttis jõhkralt laenu, pani aukude täitmiseks käima suured investeerimisprojektid, ja täna on see maailma kõige õnnelikum ühiskond vaatamata Kreeka mõõtu laenukoormale. Soomele ennustati hukku, aga millegipärast trügivad eestlased sellesse maapealsesse „põrgusse” ja reitingute järgi on soomlased kõige õnnelikum rahvas. Soomlasi tuuakse täna eeskujuks terves maailmas. Eestlased seevastu on ühed õnnetumad nii Euroopas kui terves maailmas, kuigi riigil laenu üldse pole. Kõik teavad, mis selle taga on: Eesti käitus nagu pereisa, kes loobus kriisi puhkedes uhkelt laenu võtmisest ja jättis pere nälga, Soome aga neelas uhkuse alla, võttis laenu ja inimestel on kõhud punnis ning nägu naerul.

Soome oskas kasu lõigata langevast turust, Eesti mitte. Ainus viga, mille Soome tegi oli migrantide massiline sisselaskmine 2015. aastal, seda paljuski Saksamaa, Rootsi ja teiste riikide eeskujul. See näitab, et alati pole tark käituda nii, nagu teised teevad või ütlevad.

Olgu mis oli, aga uue kriisi puhkedes EI TOHI Eesti uuesti sama reha otsa astuda. Eestis on väga palju teha: teed on korrast ära ja inimeste elamised ei kannata kriitikat, nagu tuleb välja Kodutunde saadetest. Sestap tuleks kriisi puhkedes kärbete asemel asuda laenama ja kasutada langeval turul kukkuvaid hindu selleks, et olulised asjad soodsa hinnaga korda teha. Aidata soojustada inimestele elamuid, ehitada ja renoveerida peredele korralikud kaasaegsed kodud, teha korda teed ja tänavad. Ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid igal pool mujal Eestis. Ühesõnaga, pakkuda inimestele ka kriisi ajal tööd ja tegevust, selle asemel, et nad minema lasta ja pärast kahetseda. Ja teha kõik selleks, et inimestel oleks, kuhu tulla – praegu, andke andeks, aga need kohad puuduvad, seda just väljaspool Tallinna. Sellist sotsiaalset kõrbe, nagu on pealinnast väljaspool Eestis, pole mitte kusagil mujal Euroopas, kui Läti välja arvata. Ja siis räägitakse, et Eesti kultuuri ja riigi häll on Lõuna-Eesti – kui areng jätkub senises vaimus, siis andke andeks, aga varsti seda enam pole. On suisa häbematus, et iga lõunaeestlast on ootamas korralik elamine Helsingis, aga mitte Võrus.

Riigihalduse minister Jaak Aab küll kuulutab, et on Lõuna-Eesti mulk, aga raha jagab Lõuna-Eestile vaid näpuotsaga. See on, kui mulk lasta Tallinna rahandusministeeriumisse tööle 🙂 Kui Eesti kultuur ja riiklus on oluline, siis tuleks rahakraanid pärani avada ja panna Lõuna-Eestis käima ehitustegevus ja muu. Lõuna-Eesti SKP tuleb praeguse 60 protsendi pealt kasvatada samuti 110 protsendi peale ELi keskmisest nagu see on Tallinnas ja Harjumaal. Seda saab teha vaid massiivsete toetuste ja investeeringutega, nii nagu on EL laiemalt uusi liikmesmaid järgi aidanud. Ilma nendeta oleks kogu Eesti täna Ukraina või Moldova tasemel. Eestis küll kiidetakse ELi toetusi, aga kui jutt läheb Lõuna-Eesti toetamise peale, siis järsku toetamine enam ei kõlba. Kas see piirkond polegi siis paremat elu väärt?!

Euroopa Liit toetab uusi piirkondi selleks, et neist saaks tulevikus paremad partnerid. Samamoodi tekitas USA omale pärast teist ilmasõda Marshalli abiplaani abil Euroopa riikidest paremad kaubanduspartnerid. Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort märkis tabavalt, et viimaste aastate SKP kasv Tallinnas ja Harjumaal tugineb paljuski sisserändele Eesti teistest piirkondadest. On selge, et see ei saa olla jätkusuutlik. Tallinnale ja tervele Eestile on palju kasulikum, kui kõik piirkonnad on ühtviisi hästi arenenud. Eesti on ju nii väike – korralikud euroopalikud teed võimaldaks Lõuna-Eestist olla ühe tunniga Tallinnas. Praegu kulub 3-4 tundi.

Soomlased kahetsevad siiani, et pärast sõda ligi 100 000 soomlast minema lasti. Algul loodeti, et nad tulevad tagasi, aga seda ei juhtunud. Hiljem on tehtud kõik selleks, et seda viga mitte korrata. Ja läkski õnneks – rootslastele kaotatud inimesed saadi Eestis ära põlatud eestlaste näol tagasi. Neist eestlastest on 10 aastaga saanud Soomes igapidi tublid, korralikud ja edukad soomlased. Neil on tekkinud pered, soetatud kinnisvara ja neil pole põhjust enam Eestisse naasta.

Eestil pole äraläinute asemele uusi inimesi kusagilt võtta, võibolla ainult mõned lätlased ja ukrainlased. Seetõttu ongi väga oluline inimesi kinni hoida, iga hinnaga, maksku mis maksab. Iga eestlane on Eesti jaoks kuldaväärt kingitus, kellest tuleb kümne küünega kinni hoida ja rahanumber ei peaks olema oluline.

LÕUNAEESTLANE

Kommentaarid

Viimased uudised