Arvamus, mis enne jaani rahustab Sänna rahva närve: Kas Rõuge vald raiub Sännas läbi omaenda jalad?
Avaldatud: 17 juuni, 2026
Pilt: Pexels Jaaniöö on lähenemas. Peagi süttivad lõkked üle kogu Eesti. Inimesed kogunevad perede, sõprade ja naabritega, et tähistada aasta kõige valgemat aega. See on hetk, mil räägitakse lugusid, meenutatakse juuri ja mõeldakse sellele, mis on päriselt oluline.
Võrumaal on sellel ajal eriline tähendus. Siin töötas kunagi arstina Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes rahvapärimuse põhjal pani kokku Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg”. See ei ole ainult lugu vägevast kangelasest. See on lugu valikutest, vastutusest ja tagajärgedest.
Kalevipoeg ei kaotanud oma jalgu vaenlase mõõga läbi. Rahvaeepose lõpus kaotas ta need endale kaela tõmmatud needuse läbi. Mõõk, millele oli Soome sepp Lotti veretöö pärast sõnad peale lugenud, täitis talle antud käsu ja pöördus lõpuks ta enese vastu. Selles peitubki loo kõige valusam õpetus. Mõnikord ei sünni suurimad kaotused vaenlase käe läbi. Mõnikord sünnivad need meie endi otsuste tagajärjel.
Täna tekib küsimus, kas Rõuge vald seisab Sänna karjääri küsimuses samasuguse valiku ees.
Sest Sänna liivakarjääri ümber toimuv ei ole enam ammu ainult ühe kaevanduse küsimus. See on küsimus sellest, kelle huve kohalik omavalitsus tegelikult esindab.
Kas nende inimeste huve, kes siin elavad, lapsi kasvatavad, oma kodusid hoiavad ja makse maksavad?
Või kellegi teise huve?
Märtsis 2025 kirjutas mäeinsener ja Eesti Killustiku juhatuse liige Ole Sein, et maavarade poliitika tuleb pöörata näoga kogukonna poole. Ta tunnistas, et ükski mõistlik inimene ei taha oma koduaknast vaadata karjääri. Ta kirjutas, et kohalikel inimestel peab olema põhjus kaevandamisega nõustuda ning maavarade kasutamisest saadav kasu peab jõudma kogukonnani.
Need sõnad tulid inimeselt, kes tunneb kaevandussektorit seestpoolt.
Kui isegi kaevandussektor räägib kogukondade kaasamisest ja kohalike inimeste huvide arvestamisest, siis miks tunnevad paljud Sänna inimesed, et nende hääl on jäänud tagaplaanile?
Sänna inimesed ei ole öelnud, et Eestis ei tohi liiva või kruusa kaevandada. Nad ei ole vaidlustanud vajadust ehitada teid, maju ega taristut.
Nad on öelnud midagi palju lihtsamat.
Nad on öelnud, et nende piirkond kannab juba praegu Nursipalu harjutusvälja tõttu väga suurt koormust.
Nad on öelnud, et nende taluvuspiir on ületatud.
Rahvaalgatus „Olen vastu Sännas karjääri avamisele” kogus üle 120 allkirja. Avalikel aruteludel kõlas ikka ja jälle sama sõnum: inimesed rääkisid mürast, liiklusest, elukeskkonnast, tervisest ja tulevikust.
See ei olnud üksik emotsionaalne väljaütlemine.
See oli kogukonna järjepidev seisukoht.
Just siin muutub oluliseks küsimus, millele Rõuge vald peaks enne lõpliku seisukoha kujundamist ausalt vastama.
Kelle huve vallajuhid tegelikult kaitsevad?
Omavalitsuse mõte ei ole olla mõne ettevõtja huvide pikendus. Omavalitsuse mõte on olla oma inimeste hääl.
Kõige rohkem küsimusi tekitab vallavalitsuses koostatud eelnõu „Vald kujundab arvamust”.
Avaliku arutelu protokollis on kirjas, et vallal tuleb kujundada seisukoht, kas karjääriga nõustuda, millistel tingimustel või millistel põhjustel mitte nõustuda.
Esmapilgul kõlab see loomuliku protsessina. Kuid just siin tekib küsimus, kas eelnõu ei loo eksitavat muljet, nagu oleks kogukonna arvamus alles välja selgitamata.
Rahvaalgatus ütleb otse, et inimesed on karjääri vastu.
Avaliku arutelu protokoll ütleb otse, et inimesed peavad oma taluvuspiiri ületatuks.
Kogukond ei ole jätnud oma seisukohta väljendamata. Vastupidi – inimesed on seda korduvalt ja avalikult väljendanud.
Ometi jääb eelnõust mulje, et peamiseks küsimuseks on jätkuvalt täiendavate uuringute tegemine ja arvamuse kujundamine, mitte aga juba väljendatud kogukonna seisukoha sisuline arvestamine.
Sest küsimus ei ole enam selles, kas inimesed on oma arvamuse öelnud.
Küsimus on selles, kas nende arvamust soovitakse kuulda.
Loomulikult on uuringud vajalikud.
Aga uuringud ei saa mõõta üht kõige olulisemat asja.
Need ei saa mõõta inimese sidet oma koduga.
Need ei saa arvutada välja, mitu põlvkonda mälestusi mahub ühte maatükki.
Need ei saa panna tabelisse seda tunnet, kui inimene vaatab oma koduvärava poole ja teab, et seal ei ole lihtsalt maatükk, vaid tema elu.
Kes protokollib inimese südames oleva valu?
Kes mõõdab vaikset kurbust, muret ja lootust, et tema kodu jääks alles sellisena, nagu ta seda tunneb?
Seda ei saa kanda tabelisse ega joonistada kaardile.
Ometi on just need nähtamatud väärtused sageli need, mis annavad ühele paigale tegeliku tähenduse.
Ja sellele küsimusele saavad vastata ainult inimesed ise.
Nad on juba vastanud.
Üheskoos. Selgelt. Korduvalt.
Kui kogukond ütleb, et tema piir on ületatud, siis ei saa seda seisukohta asendada järjekordse mõõtmise, ekspertiisi või tabeliga.
Veelgi enam — eelnõu ise viitab põhimõttele, et tegevus ei tohi ületada kohalike elanike taluvuspiiri. Ometi liigub sama eelnõu edasi justkui oleks vaja alles välja selgitada, mida inimesed arvavad.
Aga inimesed on oma arvamuse juba öelnud.
Oluline on ka see, et Kliimaministeerium on leidnud, et riigi huvi Sänna karjääri avamiseks selles asukohas ja mahus puudub. Ministeerium on soovitanud otsida lahendusi olemasolevate karjääride ja jääkvarude kasutamise kaudu.
Kui puudub riigi huvi ja puudub kogukonna toetus, siis muutub küsimus veelgi teravamaks.
Kelle huvides seda karjääri siis avada soovitakse?
Kes sellest võidab?
Kes sellest kasu saab?
Ja miks peaks Rõuge vald võtma enda peale teistsuguse otsuse, kui nii riigi kui ka kogukonna seisukohad liiguvad samas suunas?
Need ei ole pahatahtlikud küsimused.
Need on küsimused, mida inimesed enne jaaniööd oma koduõuel vaikselt arutavad.
Sest lõpuks ei mõõdeta ühe omavalitsuse tugevust selle järgi, mitu kogukonda mõjutavat või laastavat arendust ta oma territooriumile lubab.
Tugevust mõõdetakse selle järgi, kas ta oskab kuulata enne, kui midagi kaotatakse.
Ja täiesti kohatu on küsida, mitu inimest selle karjääri kõrval elab.
Veel kohatum on küsida, kas neil inimestel on sinna sissekirjutus.
Kas kodu väärtust saab tõesti mõõta registrikande järgi?
Kas inimese side oma kodupaigaga muutub väiksemaks, kui tema nimi ei asu õigel real mõnes registris?
Jaaniõhtul süttivad lõkketuled ka Sännas.
Nende ümber istuvad inimesed, kelle jaoks see paik ei ole lihtsalt punkt kaardil ega maaüksus registris.
See on paik, kuhu inimesed tulid tagasi pärast sõda, Siberist, kooliteed ja maailma avarusi otsima läinud rännakuid.
Nad tulid tagasi koju, mille väärtust ei saa mõõta ühe kinnistu numbri, elanike arvu ega majandusliku arvutusega.
Seda väärtust oskab ehk kõige paremini hinnata vana tamm koduväravas — vaikne tunnistaja, kes on näinud rohkem põlvkondi kui ükski tänane otsus.
Kalevipoeg ei kaotanud oma jalgu vaenlase mõõga läbi.
Ta kaotas need mõõga läbi, mis pöördus tema enda vastu.
Mitte vaenlane ei toonud talle hukatust, vaid tema enda varasemad teod ja otsused.
Selles on hoiatus.
Mõnikord ei hävita meid mitte see, mida teised meile teevad.
Mõnikord hävitab meid see, millele me ise anname jõu.
Just enne jaaniööd tasub need küsimused endalt küsida.
Sänna rahvas on oma sõna öelnud.
Nüüd on kord vallajuhtide käes.
Ja enne kui tehakse otsus, mille tagajärgi peavad kandma järgmised põlvkonnad, tasub küsida üks lihtne küsimus:
Kas Rõuge vald seisab täna oma inimeste eest — või raiub ta Sännas läbi omaenda jalad?
Margus Sikk
EKRE Rõuge
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
