Algab metsloomaõnnetuste riskiaeg: põtrade jooksuaeg ja pimedus suurendavad sügisel liiklusõnnetuste riski

Lõunaeestlase pilt.

Kuigi metsloomadega kokkupõrgete arv on Eesti teedel viimastel aastatel vähenenud, hakkab sügise saabudes risk taas kasvama. Päevad muutuvad kiiresti lühemaks, põtradel algab jooksuaeg ning loomade liikumisharjumusi muudab ka saagikoristus. Eesti Jahimeeste Seltsi eksperdid soovitavad eriti tähelepanelik olla hämaras ning kohtades, kus ulukid on ka varem teele sattunud.

Eesti Jahimeeste Seltsi statistika näitab esmapilgul head trendi. Kui 2021. aastal registreeriti Eestis 5535 suurulukitega juhtunud liiklusõnnetust, siis 2025. aastal 3057. Kõige sagedamini satub auto ette metskits: 2025. aastal registreeriti temaga 2550 kokkupõrget. Viis aastat varem oli neid täpselt kaks korda rohkem – 5100.

Eesti Jahimeeste Seltsi „Ulukid teel” projektijuhi Urmas Salmu sõnul on õnnetuste vähenemise taga muu hulgas ulukite arvukuse langus. See ei muuda aga sügise saabumist juhi jaoks vähem ohtlikuks.

„Sügisene periood alates septembrist on tavapäraselt aeg, mil õnnetuste arv hakkab tõusma ning kõrgem risk püsib kuni talveni,“ selgitab Salmu. Seejärel õnnetuste arv langeb, uus riskiperiood saabub aga taas kevadel ja suve alguses, kui noorloomad iseseisvuvad ning rohkem ringi liiguvad. Enne uue põlvkonna ilmaletoomist hülgavad põdralehmad oma eelmisel aastal sündinud vasikad. Metskitse talled sünnivad enamasti juunis ja muutuvad ettevaatamatusest ka heinaniidukite saagiks, kui õigeks ajaks heinapõllult metsa ei koli.

Tänavuse aasta esimese seitsme kuu jooksul registreeriti metskitsedega 1518 kokkupõrget. Maakondadest oli neid kõige rohkem Harjumaal – 230 –, järgnesid Tartumaa 203, Saaremaa 174 ja Pärnumaa 167 juhtumiga. Saaremaa paistab võrdluses eriti silma: 2025. aasta esimese seitsme kuuga registreeriti seal 117 metskitsega kokkupõrget, tänavu samal perioodil juba 174.

Pimedus ja jooksuaeg panevad loomad rohkem liikuma

Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liikme Jaak Volmeri sõnul langevad sügisel kokku mitu tegurit. Päevavalgust jääb kiiresti vähemaks ning inimese hommikune ja õhtune sõiduaeg hakkab üha enam kattuma ajaga, mil metsloomad aktiivselt liiguvad. „Kui inimene näeb valges metskitsi tee ääres, oskab ta hoogu maha võtta ja on valmis selleks, et loom võib teele tulla. Pimedas on olukord teine. Lähituledega sõites võib loom ilmuda tuledevihku nii hilja, et suure kiiruse juures ei jää enam piisavalt aega pidurdamiseks,” selgitab Volmer.

Sellepärast ei peaks juht lähtuma üksnes liiklusmärgil lubatud piirkiirusest. Pimedas, halva nähtavusega või metsaga piirneval teel tasub kiirus valida selle järgi, kui kaugele juht tegelikult näeb ja kas ootamatult teele ilmuva looma korral on võimalik sõiduk peatada.

Sügisel muutub ka loomade endi käitumine. Metskitse jooksuaeg on lõppemas, kuid septembri keskpaigas algab põtrade jooksuaeg ning aktiivsemaks muutuvad ka hirved. Kaaslast otsides liiguvad loomad tavapärasest rohkem ja läbivad suuremaid vahemaid.

„Nad käivad teist poolt otsimas ja liiguvad sellepärast rohkem,” kirjeldab Volmer. Oma mõju avaldab põldude tühjenemine. Kui vili koristatakse, muutuvad loomade senised toitumis- ja liikumiskohad. Näiteks põldude ümbruses toitunud karud liiguvad rohkem metsa, kus jätkavad toidu otsimist.

Mõni tund päikeseloojangu järel on eriti ohtlik

Salmu soovitab sügisel tähelepanu pöörata mitte ainult kohale, vaid ka kellaajale. Suur osa loomade liikumisest toimub hämaras. „Kaks tundi pärast päikeseloojangut on ohtlik aeg ja tähelepanelik tuleb olla ka esimestel tundidel pärast päikesetõusu,” ütleb ta.

See muudab sügise eriti salakavalaks. Kui suvel sõidab inimene tööle ja koju valges, siis sügise edenedes toimub sama teekond järjest sagedamini hämaras või pimedas.

Samas ei satu loomad teele täiesti juhuslikes kohtades. Salmu sõnul näitab aastate jooksul kogutud info, et suur osa õnnetustest kordub samades piirkondades. Loomadel on välja kujunenud liikumisteed ning mõnes kohas tekib neil pidev vajadus maanteed ületada. „Liikumisteed on omamoodi peatänav, mis on ammustest aegadest üsna samad ka täna. Neid teid kasutatakse elupaikade ja joogi-, söögikohtade vahel liikumiseks. Kui inimene kujundab looduse ümber, peab seda järgima ka metsloom. Näiteks, ehitab inimene oma uue kodu metsa ja piirates krundi aiaga, ei taha seda kuulda võtta aga metskits, kes on nõus hüppama üle aia, et minna oma ajaloolist radamööda. Nii võib juhtuda, et mõned isendid jäävad ka aeda lõksu,” lisab ta.

Seetõttu soovitab Salmu autojuhil vaadata ulukiõnnetuste kaarti ja õppida tundma oma tavapärase marsruudi riskikohti. Eriti kasulik on see inimesele, kes sõidab iga päev sama teed tööle ja tagasi.

Metskits on endiselt ülekaalukalt kõige sagedasem kokkupõrke osaline

Kuigi metskitsede arvukuse vähenemisega on langenud ka õnnetuste arv, on just metskits endiselt loom, kellega autojuhil on kõige suurem tõenäosus kokku põrgata. 2025. aasta statistikas moodustasid metskitsega juhtumid enam kui neli viiendikku kõigist tabelisse kantud suurulukitega kokkupõrgetest.

Põdraga juhtunud õnnetusi oli mullu 217 ja metsseaga 200. Tänavuse esimese seitsme kuu jooksul registreeriti põdraga enim kokkupõrkeid Harjumaal – 27. Silma paistab ka Raplamaa, kus põdraga juhtunud õnnetuste arv kasvas mulluse sama perioodi kümnelt tänavu 17-ni.

Salmu sõnul ei tähenda üldine õnnetuste arvu vähenemine seega, et metsloomaga kohtumise võimaluse võiks tähelepanuta jätta. Pigem aitab statistika juhil mõista, milliste loomade, piirkondade ja kellaaegade puhul tasub olla eriti valvas.

Mida teha, kui kokkupõrget vältida ei õnnestu?

Ka kõige ettevaatlikumal juhil ei ole võimalik iga olukorda ennetada. Kui metsloom hüppab ootamatult auto ette, võivad otsustavaks saada sekundid.

PZU Kindlustus soovitab sügise eel üle vaadata, milline kindlustuskaitse autol olemas on. Kaskokindlustus katab tingimuste kohaselt looma või linnuga kokkupõrkes sõidukile tekkinud kahju. Tavaline liikluskindlustus oma sõidukile tekkinud kahju ei hüvita.

„Sügisel tasub juhil arvestada, et metsloom võib teele ilmuda väga ootamatult ning pimedas jääb reageerimiseks veel vähem aega. Kiiruse vähendamine on siin kõige lihtsam viis riski vähendada. Mõnikord võivad isegi mõned lisameetrid pidurdusmaad otsustada, kas kokkupõrge toimub või mitte. Kui õnnetust vältida ei õnnestu, võivad suure loomaga kokkupõrke kahjud ulatuda tuhandetesse eurodesse,” ütleb PZU Kindlustuse sõidukikindlustuse grupi juht Claude Kaasik.

Kui kokkupõrkes on inimene viga saanud, tuleb helistada hädaabinumbril 112. Kui teel on hukkunud või vigastatud suuruluk, tuleb sellest teada anda riigiinfo telefonil 1247. Kui infotelefon 1247 on saanud teate juhtumist, helistatakse esimesena jahimehele, kes on vastava jahipiirkonna kontaktisik. Need inimesed on kättesaadavad 24/7. Tegemist on sisuliselt vabatahtlike spetsialistidega, kes kas vastavalt juhenditele omavad õigust vigastatud uluk hukata või pöörduvad (kiskjad ja teised kaitsealused liigid) läbi 1247 liini Keskkonnaameti inspektori poole, kes otsustab, kas anda luba looma eutaneerimiseks.

Juhtumi puhul, kus metsloom jääb pärast hukkumist sõiduteele ja on ohtlik teistele liiklejatele, teeb sama 1247 operaator kõne ka piirkonna Päästeametile, kes vastavalt ohutasemele, toimetab korjuse ohutusse kohta samal teelõigul.

Kõige olulisem soovitus on aga lihtne: sügisel tasub pimedas sõites võtta hoog maha juba enne seda, kui loom tee ääres nähtavale ilmub. Kui metsloom jõuab lähitulede valgusesse alles mõnekümne meetri kaugusel autost, on 90-kilomeetrise tunnikiiruse juures reageerimiseks juba liiga hilja.