Tel. 5189658
info@lounaeestlane.ee

nato

Esmaspäeval sai Montenegrost NATO 29. liikmesriik, mille puhul võiks Põhja-Atlandi alliansi lepingu viiendale artiklile mõeldes küsida, kas 625 000 elanikuga Balkani mägiriigi iseseisvus on väärt Eesti sõdurite tervise ja elu ohverdamist, kui see peaks vajalikuks osutuma?

Eesti ja meie Balti sõsarate puhul on seda küsimust kordi ja kordi esitatud. Isegi pärast seda, kui NATO otsustas saata Balti riikidesse ja Poolasse lisaväed, ei kadunud umbusk kuhugi. See teisenes küsimuseks, kas siia toodud USA, Briti ja Prantsuse väekontingent ka tegelikult sekkub, kui venelastega „asjaks läheb”.

Nii on Eesti julgeoleku tagamine NATO poolt saanud siseriiklikult mõneti usuasjaks, kus sõltuvalt hindajast on klaas kas pooltäis või pooltühi.

Kuni Keskerakonna võimuletulekuni nähti seda klaasi poolenisti täis olevat. Eesti võimupoliitikute seas ei olnud kombeks kahelda ei selles, et NATOsse kuulumine on Eestile eluliselt vajalik, ei selles, et liitlased meile vajadusel appi tulevad, ega ka selles, et me teeme siseriiklikult kõik selleks, et Eesti kaitsevägi muutuks Põhja-Atlandi alliansi orgaaniliseks osaks. Et me poleks julgeolekut tarbiv, vaid seda tootev riik.

See on seni õnnestunud. Kui ilmnes, et NATO vägede paigutamine Eestisse saab reaalsuseks, järgnes sellele kiire poliitiline otsus suurendada kaitsekulusid, saavutamaks valmisolek liitlasi võõrustada. Lisaraha suunamine riigikaitsesse ei põhjustanud poliitilist vaidlust, sest liitlaste kohalolu on riigi eksistentsile vajalik.

Kui võrrelda Eesti kaitseväe kohta käivaid uudiseid aastast 2017 ja aastast 2014, on nende sisus märgata olulist erinevust: liitlasvägede osalemine kaitseväe õppustel on praeguseks saanud igapäevaseks asjaks, mis mõne aasta eest veel sugugi nii ei olnud.

See tõik süvendab arusaama, et Eesti pole eraldiseisev saar, vaid Lääne-Euroopa kaitsesüsteemi loomulik osa, mille käivitavaks jõuks on jagatud ühised väärtused, arusaam, et Varssavi ja Berliini kaitsmine algab Luhamaal ja Narvas ning Tallinna kaitsmine on sama oluline, kui iga teise NATO liikmesmaa pealinna kaitsmine.

Ent miski ei ole enesestmõistetav. Keskerakonna võimuletuleku järel on Eesti julgeoleku müüri taotud üsna mitu mõra, mida järjekindlalt suuremaks üritatakse uuristada. Viimati lõppeval nädalal riigikogus.

Omad või võõrad?

Riigikogus teisipäeval toimunud Eesti ja USA kaitsekoostöö kokkuleppe ratifitseerimisel jätsid osad keskerakondlased lepingu poolt hääletamata, andes sellega märku, et kaitsekoostöö Eesti ja USA vahel on midagi sellist, mida ei peaks olema.

Hääletamisest hoidunud Mihhail Stalnuhhin põhjendas, et USA-d ei saa enam usaldada. „Mulle tundus, et kunagi on selline asi juba olnud, et tuleb võõras armee sisse ja nende jaoks ei ole piire, nende jaoks ei ole teie politseid, nende jaoks ei ole teie kohtusüsteemi. Ma otsustasin, et siin peaks pikemalt mõtlema,” ütles Stalnuhhin Delfile.

Käsitledes USA kontingenti „võõrana” asetas Stalnuhhin ameeriklased ühele pulgale Eestit okupeerinud NSV Liidu relvajõududega. See on häbematu vale ja Tagurpidi-Antsla, mida võiks oodata küll mõnest Vene propagandakanalist, kuid mitte riigikogu liikme suust.

Eesti peaministripartei on võimul oldud pealt poole aasta jooksul andnud riigi kaitsepoliitika osas vastakaid sõnumeid, mida pole enam võimalik kogenematusega põhjendada. Keskerakonna esimees peab viimaks leidma endas jõu Putini parteiga sõlmitud leping üles öelda.

Sest kui Eesti peaministriparteis peetakse Moskva Kremliga flirti normaalseks ja siin teenivaid USA sõdureid nimetatakse „võõraks armeeks”, libiseb Eesti tagasi halli tsooni, mille pärast võidelda ei kavatse küll mitte ükski ameerika sõdur.

ARVED BREIDAKS