USA kindral: Ukraina jaoks on kõige olulisem tagasi võtta Krimm, Leedu peab suutma end ise kaitsta
Avaldatud: 2 aprill, 2023
Ben Hodges. Foto: USA armee Leedu on uhke selle üle, et kulutab kaitsele 2 protsenti SKP-st, olles sellega üks väheseid NATO-s, kuid enda kaitsmiseks on tal veel palju teha, ütles endine USA maismaavägede ülem Euroopas, erukindral Ben Hodges.
Intervjuus LRT-le väidab ta, et Leedu ühiskond ei ole valmis end kaitsma ja et poliitikud on vaatamata oma karmidele avaldustele vähe teinud selleks, et näiteks Leedu kaitseplaanid naabrite omadega integreerida või lõpetada ülioluline Rail Baltica projekt.
Erukindral kinnitab, et seni, kuni Leedu oma asju tehtud ei saa, pole Saksa brigaad ega USA sõdurid selle riigi jaoks prioriteet number üks.
Ukraina sõja kohta ütleb Hodges, et Ukraina jaoks on praegu kõige olulisem Krimmi vallutamine.
Järgneb intervjuu Ben Hodges’iga.
Me kuuleme pidevalt, et Ukraina plaanib ulatuslikku vasturünnakut Vene vägede vastu. Mis te arvate, kuidas see olema saab?
Me kõik räägime, et see suur vasturünnak on tulemas, kuid Ukraina kindralstaap ei hakka reklaamima, millal, kus või kuidas. Nii et me ei tea ja ausalt öeldes ei peakski me teadma.
Kõik, mida ma selle pealetungi kohta ütlen, on vaid minu enda spekulatsioon, sest ma oskan kaarti lugeda ja mõtlen sellele, mida ma loodan näha.
Ilmselgelt on selle sõja jaoks otsustav koht Krimm. Krimm on see, mis tuleb vabastada. Võite tappa iga Vene sõduri 200 kilomeetri raadiuses Bahmutist, see ei muudaks strateegilist tulemust. Krimmi vabastamine muudab strateegilist olukorda ja nii võidab Ukraina.
Nii et ma kujutan ette, et kui kõik tingimused on seatud, alustavad nad [ukrainlased] vastupealetungi, mis võimaldaks neil murda Krimmi Venemaaga ühendava maismaasild ja et nad kasutavad Kertši silla uuesti purustamiseks muid relvi ja kasutavad pikamaarelvi, et muuta Krimm elamiskõlbmatuks.
Sevastoopol, Sakõ – ründate neid kohti Krimmi poolsaarel ja venelased ei saa sinna jääda. Ma arvan, et ukrainlased ehitavad praegu üles väga tugevat soomusjõudu, nad hoiavad seda Bahmutist eemal, mis tähendab, et teised üksused peavad maksma Bahmutis hinda, et venelasi seal kinni hoida.
Ukraina soomusväed valmistuvad rünnakuks ilmselt teises suunas.
Arvate, et ukrainlased peaksid esmalt Krimmi võtma ja alles siis Donbassi minema?
Ma arvan, et Krimm on kõige tähtsam ja pärast seda, kui nad on Krimmi vabastanud, muutuvad asjad Venemaal nii palju, et ma ei usu, et venelased jätkavad separatistide toetamist [Donbassis].
Miks on Krimm nii tähtis?
Kui vaatate kaarti, näete, et seni, kuni Venemaa okupeerib Krimmi, ei pääse ukrainlased kunagi Aasovi merele ega sealt välja. See tähendab, et isegi kui Mariupol või Berdjansk vabastatakse, blokeerib Venemaa ikkagi Aasovi merd.
Ja muidugi, niikaua kuni Venemaa Musta mere laevastik asub Sevastoopolis, suudavad nad peatada, häirida ja keelata kõike, mis läheb Odessasse ja sealt välja.
Krimm annab venelastele võimaluse takistada Ukrainal oma majandust üles ehitamast. See annab ka platvormi järgmiseks rünnakuks – õhk, meri, logistika, kõik see on seal. Seega peavad nad Venemaa Krimmist välja ajama.
Arvamused Bahmuti strateegilise tähtsuse kohta lähevad lahku – ühed väidavad, et see ei annaks venelastele erilist eelist, samas kui teised leiavad, et Ukraina jaoks on oluline seda enda käes hoida. Mis on teie seisukoht?
Ma arvan – muidugi, ma ei tea seda –, et nad [ukrainlased] saavad sinna jäämisest kasu, kuigi kannavad palju kaotusi. Kuna venelased ja Prigožin on sellele nii palju keskendunud, lähevad nad seal edasi ja venelased kannavad nii palju kaotusi, kasutavad nii palju laskemoona ja nii edasi. Sõjalises doktriinis on ukrainlaste tegevus see, mida me nimetame jõuökonoomiliseks missiooniks: kasutada seda, mis sul on, et takistada vaenlasel tegemast midagi muud, samal ajal kui valmistute peamiseks jõupingutuseks, mis ei toimu seal.
Seega on Ukraina kindralstaabi jaoks kasulik hoida venelasi seal kinni ja nad on seal olnud seitse kuud.
Sa ei saa iga päev vaadata, mis küla, mis oja, mis juhtus, lähed hulluks. Tegelikult on oluline astuda tagasi ja vaadata seda kõrgemalt tasandilt. Bahmuti ja kogu selle piirkonna ümber toimub see, et venelased kaotavad iga päev 700, 800, 900, üle tuhande sõduri ja sellest pole midagi kasu.
Kas te ütlete siis, et sõjalise otstarbekuse osas on venelastel oma loogika, mis erineb Lääne arvestusest?
Muidugi ei huvita neid selgelt, kui palju elusid kaotatakse, sealhulgas nende endi sõdureid. Nad lihtsalt suruvad neid halvasti koolitatud õnnetuid mobiliseerituid sellesse hakklihamasinasse, mida nad on sajandeid teinud, ja loodavad Ukraina kaitsjatest jagu saada.
Kuid ma arvan, et see pole lõputu võimalus. Isegi Venemaal on piir nii laskemoona, inimeste kui, mis veelgi olulisem, tahtejõu osas. Ma arvan, et Ukraina, kui me anname neile seda, mida me ütlesime, ja kui minu president ütleb: „Me tahame, et Ukraina võidaks”, siis hakkavad kõikvõimalikud asjad kohale jõudma palju kiiremini.
Ja ometi kuuleme USA-s jutte, et võib-olla peaks Washington oma toetust vähendama. Kas USA on Ukrainast väsinud?
Ei, ameeriklased ei ole väsinud, kuid presidendil on kohustus selgitada, miks see oluline on. See ei ole midagi, mis Euroopas toimub. See on midagi, mis mõjutab meid, see mõjutab meie strateegilisi huve. President peab selgitama, miks on oluline, et me seda teeme.
Ja ma arvan, et kui ta seda teeb, siis enamik inimesi ütleb: OK, see on mõistlik. Ja tegelikult olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil ja nägin paljusid kõrgeid vabariiklastest kongressi ja senati liikmeid ütlemas, et Ukraina peab võitma, see on oluline.
Nii et jah, loomulikult on parem- ja vasakäärmuslastel mõned hääled, kes seda ei toeta, kuid praegu tunnen, et kaheparteiline toetus kongressis jääb tugevaks. Kuid president peab andma selguse, mis on meie eesmärk.
Poola ja Slovakkia teatasid, et annavad Ukrainale hävitajad MiG, kuigi NATO oli pikka aega rääkinud moodsate hävitajate F-16 üleandmisest. Kas seda peaks tegema?
Esimene asi on otsustada, et me tahame, et Ukraina võidaks. See on kõige olulisem asi ja kui me ütleme, et tahame, et nad võidaksid, kaovad kõik vabandused.
Sellega lõppevad need kasvavad ütlused, et teate, venelased ei ole õnnelikud, kui me selle anname. Ma mõtlen, selline jama? Selle asemel, et F-16 üle vaielda, peaksime rääkima sellest, miks valitsus ei ütle, et tahame, et Ukraina võidaks? Siis juhtub kõik see värk – tankid, ATACMS-id, F-16.
Meil ei olnud Afganistanis 20 aasta jooksul kunagi selget poliitilist eesmärki, vaadake, kuidas see lõppes. Meie valitud juhtide kohustus on meile öelda, mis on eesmärk ja miks see oluline on.
Kui rääkida NATO-st, siis vaid seitse liikmesriiki kulutavad kaitsele 2 protsenti oma SKT-st. Kas see on teie arvates probleem?
Kindlasti on probleem, et mitte iga riik ei tee oma kaitseks kõike, mida ta peaks tegema. Ma mõtlen, et kõik teavad artiklist 5, mitte kõik ei mäleta, et artikkel 3 ütleb, et iga riik peab tegema kõik endast oleneva, et ennast kaitsta ja olema valmis teisi aitama.
Kuid see ei ole ainult 2 protsenti. Ma arvan, et küsiksin oma Leedu sõpradelt: jah, Leedu kulutab [kaitsele] 2 protsenti, kahtlemata. Kuid Venemaad ei heiduta, kui panete Leedu piirile lihtsalt suure sildi „Hei, meil on 2 protsenti”. See ei peata kedagi.
Aga kui Venemaa vaatab Leedu poole ja ütleb: „Me kannatame ja me kukume läbi, kanname liiga palju kaotusi”, siis seda on vaja.
Seega küsiksin, kas Leedu on teinud kõik endast oleneva, et end kaitsta? Kas teil on samasugune ühiskondlik vastupanuvõime nagu näiteks Soomes? Tähendab, teil on hullem probleem kui Soomel: olete väiksem, Valgevene ja Kaliningradi vahele kiilunud, teil on raskem. Aga ausalt, ma ei tunneta samasugust soovi veendumaks, et Leedu ühiskond on valmis.
Number kaks, teie reservid. Ma tean, et teil on tuhandeid sõdureid reservis. Ma ei usu, et neid on integreeritud, et nad on kutsutud õppustele, ma arvan, et on palju neid, kellel pole üksust, kellele nad alluksid, see on lihtsalt hulk inimesi.
Aga see, mida ma siin kuulen, on see, et me tahame Saksa brigaadi, me tahame rohkem ameeriklasi. Aga oodake, teil on ilmselt 100 000 reservväelast, kes pole välja õpetatud, kellele ei ole määratud ühtegi üksust.
Kas Leedu on Poolaga maksimaalselt koostööd teinud? Olen üsna kindel, et mitte. Kuulsin, et Poola hakkab nüüd Kaliningradi piiri äärde kaitset üles ehitama, kas Leedu teeb sellega koostööd? Ma ei ütle, et ka Leedu peaks seda tegema. Kuid naabrid peavad üksteisega koostööd tegema.
Küsiks, kas Leedu on oma hangete osas nutikas? Kas Leedu ja Eesti ja Läti saavad kasutada sama varustust, kasutada sama laskemoona? Ma tean, et vastus on eitav. Iga riik teeb oma otsused, aga kas te tõesti saate endale lubada midagi täiesti erinevat kui kaks teist naabrit, kes on samuti suhteliselt väikesed SKT ja rahvaarvu poolest?
Transport – ma olen Rail Balticast kuulnud juba 20 või enam aastat, aga see pole ikka veel tehtud? See on oluline element, millega tuleb enne konflikti algust edasi liikuda, kuid see pole ikka veel tehtud.
Ma kuulen kogu aeg, me tahame siia Saksa brigaadi. Mida teha? Ma mõtlen, et kui teil pole väljaõppeala, kui teie kasarmus istub lihtsalt sõdurite brigaad, on see hullem kui sõdurite puudumine. Ma pole kindel, et Leedu on teinud kõik endast oleneva, seda oleks pidanud tegema selleks, et olla valmis end kaitsma.
Ja kõik, mida ma just mainisin, pole armee ülesanne. Need on poliitilised otsused.
Teil on väga head sõdurid – kindral Valdemaras Rupšys [Leedu kaitseväe juhataja] on suurepärane ohvitser. Olen nüüdseks leedulastega koos olnud üle 20 aasta ja väga heade naiste ja meestega relvajõududes, selles pole kahtlust. Kõik need väljakutsed, mille ma just tõstatasin, on kõik poliitilised otsused. See on see, kes peab neile küsimustele vastama.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
