Ukraina suursaadik Leedus hoiatab: Kui Venemaa millegagi ähvardab, siis ta seda ka teeb
Avaldatud: 24 august, 2026
Ukraina valis vabaduse 35 aastat tagasi, kuid neist kaksteist aastat on ukrainlased olnud sunnitud valama verd, võideldes Venemaa agressiooni ja selle imperialistliku maailmavaate vastu, ütleb Ukraina suursaadik Olha Nikitšenko intervjuus portaalile LRT.lt. Ta rõhutab, et ukrainlased ei tahtnud kunagi kangelasteks saada – neil lihtsalt polnud muud valikut: „Kui me lõpetame võitlemise, siis lakkame olemast.”
Ukraina viib sõja – ja selle mõjud – kaugmaarünnakutega Venemaa territooriumile ja selle elanikeni. Isegi Vladimir Putin on tunnistanud, et kahjustusi on tekkinud, kuid ometi näib, et ta hoiab Venemaal võimu kindlalt enda käes. Kas teie arvates muudavad need rünnakud tema arvestusi näiteks läbirääkimiste osas?
Kindlasti, sest need rünnakud ja kaugmaalöögid – me nimetame neid kaugmaa-sanktsioonideks – mängivad otsustavat rolli. Me viime sõja tegelikult Venemaale. See pole mitte lihtsalt Venemaa lähedale, vaid otse Venemaale. <…>
See on määrava tähtsusega, sest olenemata sellest, kas Putin seda tunnistab või mitte, ei muuda see tõsiasja, et Venemaa majandus on praegu sügavas languses. Sanktsioonid toimivad, kaugmaarünnakud toimivad. Seega, mida tahes ta iseendale või oma liitlastele ka ei räägiks – see kõik toimib. <…>.
Kuid nagu öeldakse, on talv tulemas ning kõlavad väga tõsised hoiatused järjekordse raske talve kohta Ukrainas, eriti kuna Venemaa ründab jätkuvalt energiataristut, mida pole suudetud taastada. Mis valmistab teile eelseisva talve puhul Ukrainas kõige rohkem muret?
Eelmine talv oli Ukraina jaoks äärmiselt raske ja kohutav ning ma loodan, et see jääbki nii – st et edaspidi on meil kergem. Kuid olukorda vaadates ei tundu see paraku nii, sest meid ootab ees väga raske periood.
<…> Põhimõtteliselt ütleksin, et meile valmistavad enim muret kaks asja. Esimene neist on õhukaitse, kuna Venemaa ründab energiataristut – nii energeetikasektori rajatisi kui ka seadmeid nagu generaatorid, trafod ja tootmisvõimsused. Need kaks prioriteeti on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu vajame hädasti tugevamat õhukaitset: ballistiliste rakettide tõrjumiseks mõeldud rakette Patriot-süsteemidele, samuti IRIS-T ja NASAMS süsteeme ning muud sarnast varustust. See on endiselt äärmiselt oluline.
Samuti on käimas Ukraina algatatud uus raketitõrjealgatus „Freya”, kuid selle loomine nõuab veel aega. Ukraina energiaabi fond on seni mobiliseerinud üle kahe miljardi euro, kuid talve üleelamiseks on meil endiselt puudu 500 miljonit eurot.
Ütleksin, et väljakutse on tegelikult laiem kui vaid energeetika, sest Ukraina peab tagama koolide ja haiglate töö jätkumise. Samuti tuleb rahastada riigikaitset ja säilitada makromajanduslik stabiilsus. See annab meile laiema vaate sellele, kuidas talv üle elada, sest praegu läheb 68% Ukraina eelarvest riigikaitseks – meie jaoks on äärmiselt oluline jätkuv rahvusvaheline eelarvetugi, et hoida riik toimimas ja tagada inimeste toimetulek.
Peate kulutama palju aega Ukraina olukorra ja vajaliku abi selgitamisele. Mis on kõige frustreerivam või keerulisem aspekt, mida peate inimestele Ukraina vajaduste kohta ikka ja jälle selgitama?
Siin? Mitte midagi. (naeratab)
Kui ma alles Leetu tööle asusin, valmistusin ma põhjalikult igaks kohtumiseks – olgu selleks siis esimene kohtumine presidendi või peaministriga. Tegin märkmeid ja koostasin pika nimekirja argumentidest, miks nad peaksid Ukrainat aitama ja miks see oluline on.
Kuid märkasin, et igal kohtumisel, kui ma hakkasin seda kõike selgitama, katkestati mind ja öeldi: „Suursaadik, me teame seda kõike. Öelge parem, mida teil vaja on.”
Meid seob väga eriline side – ja seda mitte ainult seetõttu, et olen siin suursaadik, vaid tänu meie ühisele ajaloole ja väärtustele. Sest Leedu mõistab suurepäraselt, millised venelased on ja mida „Russki Mir” inimestele kaasa toob.
Seega ma ei pea siin selgitama, miks abi vaja on, ma lihtsalt ütlen, mida me vajame. Leedulased ei kõhkle kunagi ega ütle: „Oi, see võib olla liiga keeruline” või „See on võimatu”. Nad ütlevad lihtsalt: „Vaatame, mida teha saame.” Ja me oleme selle eest äärmiselt tänulikud.
Kõik mu kohtumised ja kõned siin algavad tänusõnadega: „Ačiū labai”.
Sest isegi Ukrainas – kui peatada tänaval juhuslik inimene ja küsida, millised riigid Ukrainat kõige enam aitavad – olen kindel, et Leedut nimetatakse esikolmikus.
Viimasel ajal on tehtud hoiatusi, eriti Balti riikide ja Poola suunal, et Venemaa võib alustada nn valelipuoperatsiooni – võib-olla isegi Ukraina droone kasutades. Mida teeb teie hinnangul Leedu õigesti, valmistudes selliseks stsenaariumiks?
Võin öelda, et teete tegelikult suurepärast tööd. Samuti tahan märkida, et aitame teid, jagades kogemusi, mille oleme ise väga valusate õppetundide kaudu omandanud. Ja neid jagades loodame muidugi, et teil ei tule neid kunagi rakendada. <…>
Teil on suurepärane totaalkaitse kontseptsioon, mis hõlmab nii tsiviilkaitset, energeetikaobjektide kaitset kui ka sõjalist kaitset. Jagame teiega teadmisi selle kohta, kuidas hoida riik sõja ajal toimivana. Kõik meie asutused teevad tihedat koostööd teadmiste ja kogemuste vahetamisel, et olla valmis juhuks – ma ei kasutaks suuri sõnu nagu „sissetung”, kuid juhuks, kui siin peaksid aset leidma mingid sellised sündmused.
Ja mida võiks Leedu teie arvates paremini teha?
Küsimus polegi niivõrd selles, mida saaks paremini teha, vaid pigem meie kogemusest ja vigadest õppimises: kui Venemaa ütleb, et tahab sind tappa, siis usu seda. Tuleb lihtsalt olla valvsam.
Ma ei väida, et nad homme siia tulevad, kuid tuleb teadvustada, et tegemist on reaalse ohuga. See pole midagi hüpoteetilist ega pelgalt võimalikku. Enne 2022. ja 2014. aastat ei uskunud keegi, et Euroopas võib toimuda selline sissetung või et Venemaa selle tõepoolest ette võtab, sest see tundus ebaloogiline: see on väga kulukas ega too kasu. Oli palju märke, mis viitasid sellele, et seda ei tohiks juhtuda, ja ometi see juhtus.
Seega ütleksin Leedule ja teistele NATO riikidele vaid seda: olge teadlikud, et Venemaa puhul pole miski võimatu. <…>
Kuidas teie arvates Putin tuleviku maailmakorda näeb?
Noh, Putin näeb end kui Vene maade taasliitjat ja tema arusaamas on „Vene maad” väga lai mõiste. See hõlmab muidugi Ukrainat ja Balti riike, kuid ulatub sellest palju kaugemale. Võib arvata, et ta laotab kaardi lahti ja mõtleb, et maailm kuulub talle.
Ta tahaks sõja võita ja Ukraina endale saada, sest ta oleks õnnelik Nõukogude Liidu taastamise üle. Seda ta tegelikult Münchenis ütleski, kuid kõik ignoreerisid seda. Kogu tema kõne keskendus sellele, kui suur viga oli Nõukogude Liidu lagunemine. Ja kõik reageerisid vaid stiilis „noh, ha-ha”…
Kuid siiski – tasub kuulata, mida nad räägivad, sest tavaliselt nad mõtlevadki seda tõsiselt.
Arvan, et tema unistus ongi olla Vene maade taasliitja, taastada Nõukogude Liit ja haarata selle käigus kaasa veel teisigi riike.
Aga olgem ausad – Ukraina ei luba sellel juhtuda. (naeratab)
Küsime läbirääkimiste kohta. Kuna president Donald Trumpi tähelepanu on praegu suunatud Iraanile, on Ukraina ja Venemaa vahelised läbirääkimised sisuliselt seiskunud. Kas näete märke sellest, et need võiksid edasi liikuda?
Meie kindlasti ei ole need, kes protsessi pidurdavad. Oleme valmis seda protsessi erinevatel tasanditel jätkama. President on valmis kohtuma Putiniga mõnes neutraalses kohas ja läbirääkimisi pidama.
Kuid just Venemaa on see, mis ei soovi ei rahuläbirääkimisi ega relvarahu. Meie seisukoht on, et oleme valmis tingimusteta ja viivitamatuks relvarahuks, sest eesmärk ei ole vaid paar aastat kestev relvarahu, mis võimaldaks neil end ümber grupeeruda, vaid pikaajaline, õiglane ja igakülgne rahu.
Kui aga vaadata, mis Venemaal praegu toimub, siis ei paista see riik kuidagi valmistuvat rahuks, läbirääkimisteks ega diplomaatiliseks lahenduseks.
Sest me kõik teame – ja ka meie president on seda öelnud –, et nad valmistuvad ulatuslikuks mobilisatsiooniks, mis hõlmab kuni 500 000 inimest. See peaks toimuma pärast septembris toimuvaid Riigiduuma valimisi – kui neid üldse nii nimetada saab. Nad suurendavad rakettide tootmist ning viivad läbi ulatuslikku sõjalist teavitustööd ka laste ja noorte seas.
Ükski nende tegevus ei viita sellele, et Venemaa kaaluks kasvõi põgusalt mistahes rahuinitsiatiive või läbirääkimisi.
Seetõttu tuleb diplomaatiat siduda surve ja jõuga. Nad peavad ühel hetkel mõistma, et sõja jätkamine viib tegelikult Venemaa lagunemiseni. See pole majanduslikult mõttekas – sõda on nende majanduse juba hävitanud ja nad on rahvusvaheliselt isoleeritud. Sellest sõjast ei tõuse neile midagi head.
Ukraina tähistab 35 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest, kuid enam kui 12 aastat sellest ajast on ukrainlased võidelnud Venemaa agressiooni vastu. Pärast kaheksa aastat kestnud sõda Donbassis alustas Venemaa neli ja pool aastat tagasi täiemahulist sissetungi. Kust teie ja teised ukrainlased ikka ja jälle jõudu ammutate, et oma vabaduse eest võidelda?
Meil pole valikut. Me ei leidnud seda jõudu kuskilt väljastpoolt – see lihtsalt peitub meis endis. Meil pole valikut. Kui me lõpetame võitlemise, lakkame me olemast – seega ei jäta see meile selles küsimuses mingit manööverdamisruumi.
Kuid mulle tõesti ei meeldi, kui kõik ütlevad: „Issand jumal, te olete sellised kangelased. Te olete nii tugevad.”
Me ei valinud seda. Me ei taha olla kangelased. Me tahame elada normaalset elu. Me ei taha sõdida. Me ei taha, et meie inimesed sureksid. Me ei taha endalt küsida, kas me homme üldse ärkame. Me lihtsalt tahame elada, areneda ja ehitada üles demokraatlikku Euroopa riiki, kus meie lapsed saavad elada ja õppida ning kus me saame midagi luua – sest ukrainlased on rahvana eelkõige loojad ja ehitajad. Meile meeldib ehitada, meile meeldib luua.
Me ei otsi sõda, kuid loomulikult – kui keegi tuleb meie maale, siis me kõik tõuseme püsti ja võitleme. <…>
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
