Riigikohus: riik peab erihooldekodu koha tagama
Avaldatud: 20 aprill, 2026Riigikohus selgitas täna avaldatud otsuses, et kui inimene vajab erihooldekodu kohta, siis peab riik selle talle kindlustama. Abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele.
Arutusel olnud kohtuasi puudutab 37-aastast psüühilise erivajadusega meest. Tartu Linnavalitsus esitas tema eestkostjana Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekande teenuse saamiseks.
2022. aasta veebruaris otsustas SKA, et mees vajab ööpäevaringset erihooldust ja rahuldas taotluse. Samas pandi abivajaja ootejärjekorda, sest hetkel polnud vaba erihooldekodu kohta. Mehe olukorra leevendamiseks paigutas Tartu linn ta ajutiselt üldhooldekodusse ja võttis selle kulud osaliselt enda kanda.
Märtsis 2024 esitas Tartu linn halduskohtule kaebuse, sest mees polnud enam kui kahe aasta jooksul erihooldusele pääsenud. Linn viitas sellele, et erihoolekannet peab seaduse järgi rahastama riik ja abivajajale tuleb koht leida mõistliku aja jooksul.
SKA vaidles kaebusele vastu. Amet tõlgendas seadust nii, et erihooldekodu koha saamine ei sõltu üksnes vajaduse tuvastamisest ja taotluse rahuldamisest, vaid ka riigieelarve võimalustest ning kohtade pakkumisest eraturul.
Riik peab erihoolekandeks raha leidma
Kõik kolm kohtuastet pidasid kaebust põhjendatuks. Riigikohtu halduskolleegium rõhutas tänases otsuses, et põhiseadus ja Eestile siduvad rahvusvahelised õigusaktid kaitsevad inimese õigust saada riigilt puude korral abi. Riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja SKA õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks.
Sotsiaalkaitse tase sõltub küll riigi suutlikkusest ja elatustasemest ning võib ajas muutuda. Riigi võimalusi saab arvestada abivajaduse tingimuste sätestamisel õigusaktides, pidades seejuures silmas põhiõiguste tagamist. Samas kui SKA on tuvastanud, et inimene vastab seadusega kehtestatud abi tingimustele, siis ei õigusta rahanappus tema abita jätmist. Riigieelarve ei piira abivajaja õigusi.
Samamoodi ei õigusta inimeste ootele jätmist erasektori vähene huvi hooldekodukohtade pakkumiseks. Riik kannab abivajajate õiguste kaitse eest lõppvastutust ka siis, kui abi andmisele on kaasatud erasektor. Riigil tuleb tegutseda aktiivselt piisava arvu kohta tagamiseks ning teha selleks vajadusel koostööd erasektori ja kohalike omavalitsustega või luua kohti näiteks riigi osalusega äriühingu kaudu.
Riigikontrolli aruandest selgub, et aastail 2018–2024 suurenes erihoolekande järjekorras olevate inimeste arv Eestis ligi kaks korda. Kasvanud nõudlusest hoolimata on aga kohtade arv hoopis vähenenud. Sotsiaalministeeriumi lisaraha taotlustest rahuldati sel perioodil alla kümne protsendi. 2026. aasta alguses ootas erihooldekodu kohta 807 inimest.
Koht tuleb anda mõistliku aja jooksul
Riigikohus märkis otsuses, et sotsiaalkaitse keskne eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja suurendada tema sotsiaalset kaasatust. Praeguses asjas tuvastas SKA juba enam kui neli aastat tagasi ööpäevaringse erihoolduse vajaduse, kuid inimene ootab endiselt järjekorras ja viibib üldhooldekodus.
Üldhooldusel tagatakse abivajajale eelkõige turvaline keskkond ja toimetulek. Seevastu erihoolduse eesmärk on inimese võimeid arendada ja suurendada tema iseseisvat toimetulekut. Kui psüühikahäirega inimesele oleks loodud õigel ajal võimalused mõtestatud ja arendavateks tegevusteks, siis suure tõenäosusega vajaks ta edaspidi vähem kõrvalist abi.
Abivajaja peab erihooldekodusse pääsema mõistliku ajaga, mille pikkus sõltub tema olukorrast. Ooteaeg ei või kahjustada inimese väärikust, halvendada tema terviseseisundit ega süvendada abivajadust.
Praegusel juhul nõustus Riigikohus ringkonnakohtuga, et mõistlik aeg koha saamiseks oleks võinud olla kuni kolm kuud. Sealt edasi on SKA tegevus olnud õigusvastane. Amet ei saa vabandada kaebaja õiguste rikkumist ka teiste riigiasutuste tegematajätmistega. Abivajajale tuleb koht anda kümne päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Riigikohtu otsusega ja kohtunik Julia Laffranque’i eriarvamusega saab tutvuda siin.









